Läti olümpiakoondise juht: Eesti ja Läti spordisüsteemid on sarnased

Foto: SCANPIX / Anton Novoderezhkin/TASS

Kui vaadata vaid medalitabelit, on Pekingi taliolümpiamängud nii Eesti kui Läti koondise jaoks kaunis sarnased. Võidetud on üks pronksine medal – eestlastele tõi selle freestyle-suusataja Kelly Sildaru, lätlastele aga neljaliikmeline kelgutamisvõistkond, mis sai kolmanda koha teatevõistluses.

Pigem lootsid mõlemad riigid Pekingist ehk suurematki edu, kuid väikese riigi jaoks on medal kokkuvõttes ikkagi medal. Aga kuidas Läti olümpiakoondise esinemist päriselt hinnata ja millised ebaõnnestumised või kordaminekud kõnetavad Läti rahvast?

Pekingis viibival Maarja Värvil avanes võimalus Läti koondise esitusest vestelda Läti olümpiakomitee peasekretäri ja olümpiakoondise tiimijuhi Karlis Lejnieksiga. Loomulikult valiti jutuajamiseks Yanqing ehk koht, kuhu eestlastel sel olümpial väga palju asja pole, küll aga lätlastel, sest just seal asub muuhulgas ka kelgualade võistlusareen.

"Kahetised tunded," kirjeldas Lejnieks koondise esitust. "On väljapaistvaid tulemusi. Mitte ainult medalite mõttes. On kelgutamise teatevõistluse pronks. Aga meie sportlased sihtisid minu arvates kõrgemaid resultaate: kelgutamises, bobisõidus, skeletonis, jäähokis."

Pärast olümpiat seisab ees tõsine analüüs. Lejnieksi arvates andsid senised tulemused ja sportlaste enda ootused märku, et tahetakse rohkem medaleid, kui kätte saadi.

"Minu jaoks ei peitu kordaminekud ainult medalites. Näiteks murdmaasuusatamises tegid Patricija Eiduka ja Raimo Vigants parema tulemuse, kui kõik ootasid. Eiduka oli eraldistardist klassikasõidus 23., Vigants vabatehnikasprindis 20. Nende jaoks on see väga kõrge tulemus ja märk järgmist olümpiatsüklit silmas pidades."

"Kelgutamises sooviti enamat, kuid tulemused siiski toodi," jätkas koondise tiimijuht. "Viies koht, kuues koht, kaheksas koht – napilt medalitelt väljas. Noored tegijad olid kahekelgul neljandad. Nende jaoks võrratu. Aga kogenud vennad Sicsid oma parimal hooajal viiendad. Nemad on pettunud, sest tundsid, et lähevad võidu järele. Nagu ka skeletonis Martins ja Tomas Dukurs."

Martins Dukurs jäi skeletonis seitsmendaks. Samas loodeti ka Eestis, et oma pika karjääri krooniks võidab ta olümpiakulla. Olümpiakoondise tiimijuht Lejnieks ei ole siiski kindel, et kahekordne olümpiahõbe Dukurs, kes praegu on 37-aastane, kohe karjääri lõpetama hakkab. Kui vanameister otsustab veel ühe olümpiatsükli kaasa teha, on tal spordiringkonna suur toetus.

Läti olümpiakoondisest suure osa moodustab meeste jäähokikoondis. Kas jäähoki on Lätis taliolümpiamängude kõige populaarsem spordiala? "Jah, tegemist on meeskonnaspordiga. See erineb muust. Tuleb mõista, et individuaalsportlane ei kogu kunagi sellist üldrahvalikku huvi."

"Meil on jäähokis traditsioonid. Oleme alati olnud päris tugevad: kuulunud 25 aastat maailmameistrivõistlustel A-gruppi, kvalifitseerusime olümpiale viiendat korda. See on iseenesest juba suur saavutus. Oleme tõeliste suurriikidega ühes klubis."

"Aga loomulikult tahavad inimesed kaasa elada võidule," lisas ta. "Läti koondis mängis neli mängu. Kolm neist olid väga tasavägised. Kaotasime. Loomulikult järgneb nüüd arutelu."

Kui Eesti igatseb taga hiilgeaegu murdmaasuusatamises, siis Lätil on olnud tõeline maailmanimi laskesuusatamises. Ilmars Bricis võitis kaks MM-medalit. Sellelt olümpialt jäi aga nende laskesuusatamise esinumber Andrejs Rastorgujevs segase dopinguloo tõttu eemale. Kas lätlased suudavad leppida olukorraga, kus mõnel alal endist hiilgust pole?

"Ma arvan, et Eesti ja Läti spordisüsteemide loogika on üsna sarnane," vastas Lejnieks. "Me peame ootama talente ja andma neile siis tingimused, et areneda. Ja saab juhtuda nii, et ühel momendil meil talente pole."

"Loomulikult on traditsioonid ja lootus, et igal olümpial on jälle uus Veerpalu, kes võidab medaleid. Aga meie riigis on vähe inimesi. See on asjade seis. Ja lisaks on raske meelitada lapsi nende spordialade juurde, sest need on rasked alad."

Kas lätlased võrdlevad tulemusi ka naabritega? "Alati. Olgem ausad. Meil mõlemal läheb paremini kui leedulastel. Tegemist on sõbraliku rivaliteediga. Isegi, kui teil on viis medalit ja meil üks, siis kokkuvõttes oleme ju kõik keskendunud oma koondise esinemisele."

"On, nagu on. Üks-ühele võrrelda ei saa, sest meie talisporditraditsioonid on alade lõikes erinevad," vastas Läti tiimijuht. "Asjad käivad alati üles-alla. Me ei ole Sloveenia, kus on olemas ka mäed. Ja neil on tõesti viis, seitse või üheksa medalit. Meil üksainus. Nii see on."

Toimetaja: Siim Boikov

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: