Arvustus. Ott Tänaku tõde ja õigus ({{commentsTotal}})

Ott Tänak
Ott Tänak Autor/allikas: Toyota Gazoo Racing

Kõigis meis leidub miskit, mida vähemalt endi ja lähemate kõrvalseisjate arvates oskame väga hästi. Midagi, mille üle vähemalt mõnes siseringis uhkust tunda. Oskuste ja annetega kaasnevad auahnetel inimestel kõrged ootused nii enda kui ka teiste suhtes ning soov jõuda otsekohe sinna, kuhu aga enamasti viib hoopis hoolikas ja aega nõudev potentsiaali realiseerimine.

Nõnda võib tekkida kergelt tunne, et polegi enam midagi väga võita, vaid üksnes võtta seda, mida arvad niigi endale kuuluvat ja kõik muu on vaid erinevad viisid kaotamiseks. Kui aga järgnevad tagasilöögid, siis kuidas nendega toime tulla ja siiski õige tee leida?

Film Eesti nüüdisaja ühest populaarsemast ja rahvusvahelises mastaabis edukamast sportlasest on kindlasti märkimisväärne. Ehkki meie atleetide lugusid on varemgi dokumentaal- ja ka mängufilmi kujul kinolinale maalitud, siis kindlasti on enam kui kahetunnine teos üks suurejoonelisemaid ettevõtmisi. Sellest tulenev lähteülesanne on nii lihtne kui ka raske: lihtne sellepoolest, et Tänak on tuntud igale eestlasele ja eks nii on kergem ka inimesi saali saada. Teisalt jällegi, kinodesse jõuavad suurel hulgal ka sajad Eesti rallifännid, kel ootused kindlasti kõrged: kas filmitegijad suudavad meile pakkuda midagi enamat kui me niigi teame?

Lugu kulgeb läbi mulluse hooaja esimesest etapist Monte Carlos viimase osavõistluseni Austraalias. Küll aga tehakse rohkelt ja eriti filmi esimeses pooles põikeid mujale. Mõistagi saavad tähelepanu eraelulised aspektid: lapsepõlv, mootorite maailmaga tutvumine, perekond, lapsed; aga ka otsesemalt tipprallisse puutuv: olulisemad figuurid karjääris - meeskondade bossid, mänedžerid, sponsorid, kaardilugejad -, kuid kindlasti ka fännid, mehaanikud, insenerid ja nii edasi kuni lihtsamate abitöölisteni välja.

Tempo on rallilikult nobe - üks kurv järgneb teisele ja ega ülearu pole aega juurelda, mis seal eelmises juhtus. See küll tekitab filmi jälgides mõnes mõttes kohatilise tasaplaanilise tunde - eks tippspordis on ju palju rutiini: üks etapp järgneb teisele, igal etapil on suhteliselt kindel ja jäik ülesannete hulk ja järjestus. Kõiges aga paistab välja filmitegijate logilistiline planeeritus. Teinekord võtab mõtlema, kuidas suudeti olla õigel ajal õiges kohas, kuidas jõuti isegi keset katset kuskil pärapõrgus kohta X, kus mõni ootamatu intsident - enamasti õnnetus - juhtus.

Rallihuvilise jaoks tulevad paljud juhtumised väga tuttavad ette, sest meedias on neid ju palju lahatud. Üleüldse on Eesti ajakirjanikud teinud aastate jooksul intervjuu pea iga viimase kui rallipargis jõlkuva tegelasega. Aga filmitegijad trügivad natuke lähemale ja see annab olukorrast veidi sügavama pildi ning samuti on saadud Otiga rääkida ka rahulikemates situatsioonides ja nõnda olnut mugavamalt analüüsida.

Palju tähelepanu kulub Otiga kaasaskäivate stereotüüpide mõtestamisele ja arengu esiletoomisisele. Kui nooruses oli ta kidakeelne, siis nüüd enam kaugeltki mitte ning vaimukustega täidetud lobe jutt muudab teda palju karismaatilisemaks. Kui varem oli Ott ülbe, siis mida aeg edasi, seda kontrollitum see on. Ja no kraavidega seonduv ei kehti enam üldse - viimastel hooaegadel pole ta ju pea üldse saatuslikke sõiduvigu teinud.

Küllap see on juhus, mitte teadlik otsus, et Tänaku film linastub meie kinodes ajal, kui veel pole ekraanidelt lahkunud viimane suurteos "Tõde ja õigus". Sarnasusi kahe filmi vahel võib leida oi kui palju: visa võitlus loodusjõududega (proovid ja proovid, aga ikka on su põld töömasinaid lõhkuvaid kive täis) ja keerulised suhted lähikondsetega (mida nad küll õpetavad - ma tean ise paremini, kuidas tegutseda) on mõlemal juhul fookuses.

Tänaku senise rallitee emotsionaalsemaid hetki pärineb 2018. aasta Walesi etapilt. Auto on järjekordselt temast sõltumata tingimustel ära lagunenud, juba tõenäolisena tundunud MM-tiitel on läinud ja meie mees lamab tee ääres, käed silme ees, varjamaks taevalaotust. Kadestamisväärt sümboolsus - on ju Tänaku karjäär muutlik ja ootamatusi täis kui Briti ilm, mis sealt paistnuks. Kõik pealtvaatajad ja esialgu ka Martin Järveoja hoiavad aupaklikusse kaugusesse. Kui kaardilugeja viimaks ligi astub, ohkab Tänak: ma olen ju nii palju tööd teinud, miks see kõik nii raskelt peab tulema?

Erinevalt Vargamäe Andresest ei saa Tänaku elutöö põhjal veel hinnangut anda, sest tunamullune Eesti aasta meessportlane on alles oma karjääri tipus. Võib-olla just seetõttu lõppebki film kuidagi järsult, jäädes kui õhku rippuma. Tänaku karjääri kõige otsustavamad aastad on veel kestmas. Kas MM-tiitli näol saabub ka oodatud armastus, me veel ei tea.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: