Petrõkina vastused tekitasid kõlapinda, kuna Venemaa meedias avaldatu põhjal suhtub ta Venemaa sportlaste rahvusvahelisele areenile tagasilubamisse rahulikult ja neutraalselt. Samas sai peagi selgeks, et Petrõkina pandi meelega keerulisse olukorda ja teda kasutati ära.

Rahvusvahelistel võistlustel on seoses Venemaa sportlaste osalemisega tekkinud uus oht – võimalus sattuda pahaaimamatult Vene propagandamasina rataste vahele. Eesti olümpiakomitee on probleemi teadvustanud ja püüab sportlastele vajalikku infot jagada. Septembris kinnitati raamistik Venemaa ja Valgevene sportlastega võistlemiseks.

EOK peasekretär Kristo Tohver, kogu Niina Petrõkinat ümbritsev juhtum. Kui palju see on Eesti olümpiakomiteed pannud mõtlema ja tegutsema mingis suunas? Sest kindel on ju see, et sportlane ise on siin ohver.

Absoluutselt, see on hästi õpetlik lugu ja tõestab veel kord, miks taoliste juhiste loomine oli äärmiselt vajalik. Nende juhiste loomine oli vajalik just seepärast, et esiteks, anda meie sportlastele kindlust, et tänapäeva muutunud ja keerulises maailmas nad saavad, peavad ja tohivad võistelda olukorras, kus on venelased, valgevenelased peal ja teiseks, sellepärast et saame aru, et Venemaa ja ka Valgevene propaganda teevad ükskõik mida, et ära kasutada neid hetki, kus oleme kohapeal.

Loomulikult Niina näiteks mix-tsoonis esitatud küsimused, kontekstist välja rebitud laused - neid on väga lihtne ära kasutada ja teiselt poolt ka Eesti meedia ise peab olema ääretult tähelepanelik, mida ja kuidas ta avalikustab. Sellepärast, et vastasel juhul muutub ta ise selle sama propaganda ohvriks ja relvaks. Mis saab venelastele olla veel parem kui meid meie oma kangelastega tülli ajada?

Esiteks andsime juhised välja kõigepealt alaliitudele ja ma tean, et väga mitmed alaliidud on need sportlastele edasi saatnud, aga sportlased on ju tihti a'la laagrites, keset võistlusi ja neil pole olnud aega võib-olla süveneda ehk siis püüame omalt teha veel mõned käigud, et sportlastel oleks aega ja rahulikult võimalust asjad läbi lugeda, töötada, aru saada, miks need on head ja võib-olla ka sportlastega koos välja mõelda järgmisi käike, kuidas selliseid asju vältida.

Aga päeva lõpuks peame kõik aru saama, et sportlane on seal selleks, et teha oma tööd, võistelda. Ta tuleb võistluselt välja, emotsioon on laes, mix-tsoonis võivad olla vastas väga erinevad inimesed ja me ei tohi ise nendele asjadele ülemäära reageerida.

Mis on kõige olulisem? Mida seal juhistes ütlete?

Kõige tähtsam on see, et kui sportlasel on rahulik hetk, siis on parem vältida võimalusi, kus teda võidakse ära kasutada. Mitte anda intervjuusid vene meediale, kui neid üritatakse tema käest saada. See on üks lihtne näide. Või kui vene meedia palub sotsiaalmeedia vahendusel kommentaare anda või kohati ka vene sportlased tahavad ise tulla pilti tegema või ühissõnumeid anda, mis võivad olla heast tahtest kantud, spordist inspireeritud, aga mida võidakse meedias väga selgelt ära kasutada meie sportlaste vastu. Mõtlemise koht. Kõik, mis on Venemaa ja Valgevenega seotud - tuleb kaks korda mõelda enne, kui teha. Aga see on see, mis puudutab väljaspool võistlusi. Mis on võistluste raames, sportlasel on täielik õigus käituda nii nagu seda sel hetkel kõige paremaks ja õigemaks peab.

Ma kujutan ette, et ka EOK-l ei ole täna seda täpset teadmist, mis päriselt vestlus endast sisaldas Petrõkina ja ajakirjanike vahel. Ma ei tea, kas saame selles lõpuni kindlad olla, et need olid Venemaa ajakirjanikud.

Kindlasti ei saa, aga ausalt öeldes puudub meil ka vajadus või huvi minna seda väga täpselt uurima. Me oleme Niinaga nii palju koostööd teinud, olime olümpial koos. Teame, kuidas Niina mõtleb. Meil ei ole kübetki kahtlust Niina eestimeelsuses või et ta mõtleb nagu täna Eesti Vabariigi kodanikul on kohale. Ta on meile kõigile väga suureks eeskujuks ja arvan, et seetõttu see polegi oluline. Oluline on see, kuidas ise nendesse asjadesse suhtume. Sportlast tuleb siin igal juhul toetada ja kaitsta.

Ilmestav näide on see, mis õpetab kõige paremini. Kas on tekkinud ka see mõte, et peakski spetsiaalselt sportlased kokku tooma ja koolitama kõiki koos, et neil oleks lihtsam?

Täna just EOK sportlaskomisjonis seda sama asja arutasime. Jõudsime ka ühiselt selle järelduseni, et tõenäoliselt on mõistlik teha midagi ühiselt. Sportlaste kokku toomine on väga keeruline, sest kõik reisivad mööda maailma erinevates kohtades, ajagraafikud on väga erinevad. Aga tõenäoliselt mingi online-kohtumine, kus käime sama dokumendi üle, seletame, mida ühe või teise asjaga oleme mõelnud ja vastame ka sportlaste küsimustele, kui neid on tekkinud. Teine asi, mida sellest kõigest õppida tasub, on see, et kui sportlasel endal on kahtlus, siis tasub alati küsida alaliidu käest. Kui alaliidul on kahtlus, tasub alati pöörduda EOK poole. Üheskoos õpime selles uues maailmas manööverdama, kus sellised teemad on õhus.

Maailm on huvitav. Jõuame justkui ringiga tagasi demokraatliku riigina nüüd, aga kunagi nõukogude ajal õpetati kõiki nõukogude sportlasi noa ja kahvliga sööma, kui nad välismaale läksid. Nüüd peame õpetama seda, kuidas tuleb suhelda ajakirjanikega, kes ei taha ilmselt head. Ega see reeglite kehtestamine ja sportlaste moraali küsimus ei ole kindlasti meeldiv küsimus, aga me oleme täna jälle siin.

Me ei peaks minema sportlastele õpetama moraali. See on igaühel endal väga tugevalt paigas, kes Eestit täna esindab ja kes Team Estoniasse kuulub. Pigem peame sportlasi saama aru saama potentsiaalsetest karidest ja ohtudest, mida võidakse nende vastu ära kasutada. Ehk siis küsimus ei ole üldse selles, et me läheks sportlasele õpetama, mida öelda, mõelda või kuidas käituda, vaid aru saada, millisesse olukorda ta võidakse panda ja kuidas ühte või teist asja võidakse tõlgendada. Kindlasti ei õpeta me kedagi noa ja kahvliga sööma, vaid uues reaalsuses paremini orienteeruma.