Vaadates teada-tuntud ürituste osavõtutasusid, võib selline küsimus paratamatult tekkida. Heidame pilgu järgmise aasta rahvaspordiürituste kalendrisse. Ikoonilise, klassikalises tehnikas läbitava Tartu suusamaratoni osavõtutasu on praeguse seisuga ühe inimese kohta 80 eurot.

Ägeda atmosfääriga Rakvere Ööjooks praegu registreerudes poolmaratoni distantsile kuluva 25 euroga jalust õnneks ei raba. Ironman Tallinn aga 968 eurose osavõtutasuga aga küll. Muidugi on suusa- või jooksuvõistluse täispika triatloniga üks-ühele võrdlemine meelevaldne, sest korraldajatele pakub viimane oluliselt suurema väljakutse ning triatloni päris klassikaliseks rahvaspordiks pidada ehk ei saagi.

Sügisene Tallinna jooksumaraton soovib praeguse registreerumise eest täispikal distantsil 65 eurot. Oktoobrikuise Tartu linnamaratoni täispikale võistlusmaale registreerimisel tuleb arvestada 55 eurose väljaminekuga.

Üksikuna vaadates ei ole need summad ehk kolossaalsed. Kuid kui plaan spordiüritusest osa võtta, ja jätame triatloni praegu mängust välja, tekib näiteks kogu perekonnal? Võistlustasudele lisaks tuleb arvestada transpordikulude ja mõningatel juhtudel ka majutusega.

Jah, noortele ning pensionäridele kehtivad tihtipeale soodushinnad. Samas ei ole rahvaspordiüritused hindu arvestades kindlasti selline väljaminek, mida keskmist palka teeniv Eesti inimene oma rahakotis üldse ei märka. Ning kui mingil põhjusel registreerimine hilisemaks jätta, näiteks oodata võistluseelsete päevadeni, siis muutub kõik hoopis kulukamaks.

Teema illustreerimiseks kaks arvamust kahelt naisterahvalt, kes käisid Tartus võrkpalli vaatamas ning kinnitasid mõlemad, et on rahvaspordiüritustest ikka osa võtnud. "Olen üheksa aastat järjest käinud Rakvere Öö jooksul ja sel aastal olen võtnud osa Tartumaa jooksu- ja kõnnisarja üritustest. Rakveres on hind tegelikult märgatavalt tõusnud võrreldes esimeste aastatega. Samas kättesaadav on ta igal juhul. Kui sa ei käi just igal üritusel, siis on see hind okei," arvas üks rahvaspordientusiast.

"Meil on suur pere, et kui tahaksime kõik osaleda, siis peame teinekord tegema valikuid, kes saab osaleda. Hea oleks pikemalt ette planeerida, aga teinekord on neid plaane pikalt väga halb teha, et siis jääb pigem viimasele hetkele ja siis tulebki lihtsalt prioriteedid paika panna, kes saab ja kuna ja kuidas," ütles teine rahvaspordientusiast. "Nooremad lapsed jäävad tahaplaanile. Suuremad, kes on rohkem spordi sees ja tahavad seda melu tunda, siis nemad ikka tahavad alati osaleda. Võiks rohkem toetada nii-öelda koososalemist ehk saaks koos perega seda teha ja lapsi maast madalast kaasata," lisas ta.

Klubi Tartu Maraton tegevjuht Indrek Kelk on koos oma tiimiga olnud kõige järjepidevam Eesti rahvast liikuma kutsuv tegija. Üritusi pakutakse läbi aasta – Tartu suusa, ratta ja jooksumaratone teavad ju kõik. Kelk mõistab mõlemat vaatenurka. Korraldajana teab ta osavõtutasude kujunemise loogikat, teiselt poolt mõistab potentsiaalse osalejana ka seda, et mõnel juhul võivad hinnad tekitada küsimusi.

"Kindlasti on meil Eesti rahvaspordi mõttes sündmusi, mis väärivad 50-60 eurost osavõtutasu. On ka selliseid, mille eest ma rõõmuga maksan näiteks 250 eurot. Enda näitel saan öelda, et Haanja100 rattamaraton on selline asi, mis on ennast ikooniliseks ülesse töötanud ja julgebki küsida tegelikult seda, mida see töö ja vaev kõik väärt on. Aga selliseid üritusi on tegelikult ikkagi väga-väga vähe. Ja miks ja kuidas need osad osavõtumaksud siis on 15, 20 või 25 eurot. Tegelikult nad ikkagi on ja saavad olla ainult sellise õhinapõhisuse pealt või siis kellegi poolt kinni makstud sündmused. Need, mis peavad ise ära majandama, pikas perspektiivis ennast elus hoidma, aastakümneid elutsema, neil ei ole võimalik selliselt töötada, et keskmine osavõtutasu on 15 või 20 eurot," rääkis Kelk.

Kas inimesed ei mõista, miks tuleb nii palju raha välja käia? "Meile ei ole sellist tagasisidet viimastel aastatel väga tulnud. Peamiselt seetõttu, et meie hinnad on pärast koroonapandeemiat peaaegu puutumatud olnud. Võib-olla umbes viis eurot on viimase viie aastaga tõusnud. Kus on tõus olnud, on just need viimase hetke registreerimised, et vähendada viimase hetke peale jätmist, et motiveerida ja survestada inimest nii-öelda rahakotiga, et nad hakkaksid mõtlema, et viimasel päeval enne starti maksimine on liiga kallis, et nad ei teeks seda," märkis Kelk.

Üks õhinapõhine rahvaspordiüritus, mis Eestimaal just käesoleval nädalalõpul aset leiab, on juba sügiseseks traditsiooniks kujunenud Saaremaa Kolme Päeva Jooks. Reedest kuni pühapäevani läbivad osalejad kokku maratonidistantsi ehk pisut rohkem kui 42 kilomeetrit. Paralleelselt peetakse ka noortejooksu, mille distants viiendik maratonist. Osalejaid on tänavu vanuseklasside peale kokku tugevalt üle tuhande ehk üritust võib kohalikul spordimaastikul pidada üpris mastaapseks.

Ürituse korraldaja Helen Eensaar kinnitab, et Saaremaa Kolme Päeva Jooks püsib kalendris suuresti tänu korraldajate missioonitundele. "Meil on kohapeal registreerimise tasu põhihooksul 85 ja noortejooksul 30 eurot. Kõige soodsamad hinnad olid kuni suve lõpuni noortejooksul 10 eurot ja põhijooksul 50 eurot. Kui jagada see kolme päeva peale ära, siis tegelikult tuleb päevahind päris soodne. Kui osaleja mõtleb, et ta tuleb ja jookseb mööda maanteed ja ongi lihtsalt ühest punktist teise jooksmine, siis korraldaja jaoks on see ikkagi väga suur kulupakett kokku, mida korraldaja ise maksab. Me tellime medalid, mida kõik meie osalejad saavad. Seda väga paljud soovivad. Meil on kokku on seitse joogipunkti kolme päevaga, kus siis osalejad saavad spordijooki ja vett. Siis on finišis, kus anname iga päev kas mingi maiuse või proteenijoogi, teise päeva lõpus saab süüa suppi ja leivab ning teed juua ja viimase päeva finišis saavad kõik meie põhijooksu naised ka alpikanni lillepoti, mida kõik naised ootavad väga pikkisilmi," selgitas Eensaar.

"Loomulikult on veel nii-öelda taustal toimuvaid teenuseid, mida osaleja ise nii-öelda füüsiliselt kätte ei saa. Üks kõige suurem kulu korraldajale on ajavõtuteenus kolmeks päevaks. Siis on meil busside tellimine Sõrves, üheksa bussi läheb Kuressaarest sinna Sõrvest appi, siis on meil tänavate sulgemine, koostöö, kokkulepped, taotlused, igasugused load, mis tuleb hankida ja siis tellime kiirabiteenuse, et meil oleks iga päev finišis ja rajal ka võimalik, kui keegi soovib, meditsiinilist abi. Selliseid taustaprotsesse on tegelikult väga palju," lisas ta.

Korraldustiimi põhimeeskonnas on Eensaar koos oma isaga, aga kaasatud on sadakond vabatahtlikku. Seejuures aitavad kooliõpilased, kes saavad läbi jooksu korraldamise kirja praktikatunnid. "Ainuke kokkuhoid on see, et me nii-öelda tulu ei teeni ja palka ei maksa endale regulaarselt aasta läbi. Meie eesmärk on mitte peale maksta sellele üritusele. Me ei saa stardimakse väga palju kõrgemaks ka ajada, kuna ise tunneme, et see oleks osaleja suhtes ebaaus, kuna nagu nii ju kolmveerand või isegi veidi rohkem rahvast tuleb meile mandrilt siia. Sõitmine, praamid, kütused, majutused eks see kõik on osalejale ju ka kulu selle võistluse raames ja nii-öelda terve selle nädalavahetuse paketi hind osaleja jaoks on nagu nii ju kõrgem," märkis Eensaar.

Eensaar tõdeb, et stardipileti hinna tõstmine tekitab süümepiinu. "See on paratamatu, kuna absoluutselt kõik asjad kallinevad, mida meie sisse ostame. Selles suhtes ongi veidi surnud ring või noh hea ring, et kõik, mida meie peame maksma, lähevad kallimaks ja siis kuskilt tuleb see raha eelarvesse saada. Loomulikult meil on ka toetajaid ja sponsoreid, kes aitavad kulusid katta, aga see kindlasti ei kata ära kogu korralduskulu. Nii et selles suhtes jah, osalejal on oma roll alles. Me ei ole kuulnud väga palju nurinat, et keegi oleks jäänud tulemata, sest on liiga kallis. Ikka küsitakse, kas soodustust saab või midagi sellist. Aga eks me oleme ka vastu tulnud, et suurematel peredel, kui ühest perest on põhijooksul üle kolme osaleja, siis kolmandast liikmest on tasuta. Või kui ühest perest on näiteks kolm last, kes soovivad noorte jooksul osaleda, siis on ka alates kolmandast lapsest tasuta. Leiame ka sihukeseid kohti, kus ikkagi vastu tulla, et pere jaoks väga kalliks ei läheks."

Klubi Tartu Maraton ürituste eelarveloogika erineb tõesti tuntavalt paljuski õhinapõhise Saaremaa Kolme Päeva Jooksu omast. Organisatsioon soovib aastaringselt palgal hoida oma tööd tundvaid inimesi, kes garanteerivad ürituste kõrge kvaliteedi.

Kelk ütleb, et koostöös suureperede liiduga on Tartu maratoni korraldajad proovinud leida ka võimalusi osalemist paljulapselistele perekondadele kättesaadavamaks teha. Samas toob väga kogenud korraldaja välja, et paraku leidub Eestis omajagu neid, kes valmis kavalusega kasutama soodustusi, mis tegelikult neile mõeldud ei ole. Ning pettustega kaasnevad vaidlused tähendavad korraldajate jaoks kurnavaid ebameeldivusi. Seepärast nõuab osavõtutasude puhul erisuste tegemine päris suurt läbimõtlemist.

"Tegelikult on osavõtutasu lihtsalt üks eelarve komponentidest. Üks oluline rida, millest tulud ürituse korraldamiseks koosnevad ja mul on praegu siin ette võtta suusamaratoni eelarve, kus siis osavõtutasu on 45,2 protsenti kogu eelarve tuludest. Sinna lisanduvad siis 22 protsenti sponsortulusid ja siis veel eraisikute annetused ja meie enda teenitud tulud ehk siis kokku 71,7 protsenti suusamaratoni eelarvest on see, mida me siis nii-öelda oma teenuste müügiga suudame koguda. Ülejäänud 28 protsenti on siis toetused riigi, Tartu linna kui ka Kultuurkapitali näol. Ja see on siis see kogu raha hulk, mille eest peame korraldama ära kogu selle ürituse ja mitte selle ühe ürituse, vaid tegelikult väga oluline vaatenurk on just see, et see peab tagama ka järjepidevuse järgmisteks aastateks. Tartu Maratoni näitel ikkagi aastakümneteks, et suudame aastast aastasse ikka edasi teha ja nii, et see kvaliteet ei kahaneks, vaid pigem ikkagi tasapisi kasvaks," ütles Kelk.

"Järjepidevuse hoidmine on väga-väga oluline, sest tegelikult umbes 25-30 protsenti kogu meie aasta eelarvest on seotud just püsikuludega, et hoida inimesi aastaringselt palgal, et meil oleks omad professionaalid, kes neid viite üritust uuesti ja uuesti teevad. Nii suuri asju nagu meie teeme, ei ole võimalik järjepidevalt teha õhinapõhiselt kogu aeg viis korda aastas. Peab olema professionaalne kaader taga, kes ohjab ja suunab kogu korraldust. Ilma neid inimesi tasustamata lihtsalt ei ole võimalik teha. Kui meil seda kaadri ülalpidamiskohustust ei tuleks rahastada, siis osavõtutasudest sisuliselt ja kõigest sellest oma teenistusest oleks võimalik teoreetiliselt tõesti kohe 30 protsenti osavõtutasusid alandada, aga kahjuks see kõik käib sinna sisse," lisas Kelk.

Ürituste korraldamise juures leidub tõesti kulutusi, mille peale liikumisharrastaja esimese hooga ilmselt mõelda ei suuda. Ajavõtusüsteemi ülespanemine ja haldamine on täpselt selline väljaminek. Üks, kes Eestis rahvaspordiüritustel niisugust teenust pakub, on Aivo Maripuu. Millest üks professionaalne ajavõtutehnoloogia tegelikult koosneb ja kui kallid need tavainimese silmale nähtamatud komponendid tegelikult on?

"Kui räägime ajavõtusüsteemist, siis mina teen rohkem tippspordi võistlustele ja rahvasporti puudutan natukene vähem. Minu süsteem koosneb näiteks fotofiniši kaameratest, mis on tegelikult maailma absoluutne tipptase. Üks kaamera võib maksta paarkümmend tuhat eurot, aga see ei piirdu veel kaameratega. Süsteem koosneb väga-väga paljudest erinevatest komponentidest, enda aja panustamisest sinna. See ei ole lihtne süsteem nagu eeldatakse. Tavaliselt ma tulen võistlusele kohale ja korraldaja ei saa arugi, et ma seal midagi teen, aga tegelikult selle taga on tohutu töö kodus," sõnas Maripuu.

"Millest see hind koosneb, neid komponente on väga palju. Ma ei saa teiste ajavõtusüsteemide eest rääkida, aga minul on kõik süsteemid on duubeldatud, osad süsteemid on kolmekordseks tehtud. Kõik on turvatud ja see turva maksabki selle asja juures. Jah, see ei ole odav teenus, sellest ma saan aru. Saan samas aru ka sellest, et korraldajatel ei ole ju ka seda raha nõnda, et maksta selle eest selle väärilist hinda. See hind, mida mina küsin, on tegelikult Eestis üsna naeruväärne. Tegelikult peaks maksma hoopis midagi muud," jätkas ta.

"Üks asi on eeltöö konkreetselt selle võistluse jaoks. Tuleb ju nimekirjad ettevalmistada, et kõik oleks korrektne, sest finišitulemuste korrektsus sõltubki stardinimekirjadest. See on veel suhteliselt pisike asi, mis tuleb igaks võistluseks ette valmistada. Mina pean eeltöö all silmas kogu seda süsteemi, et see toimiks. Selleks tuleb meeletult palju ehitada, meeletult palju enne võistlust vaeva näha, et need asjad toimiksid võistluspäeval ja õigel hetkel nii nagu peavad toimima. Mille pärast mina üldse hakkasin sellega tegelema oli see, et nägin, et nii ei tohiks asjad käia. Tol korral olid meil ühe soomlased, kes tegid fotofinišit, mina olin kõrval protokollide tegija. nemad siis selle fotofiniši lindi pealt lugesid mulle numbreid ette, mina toksisin need numbrid arvutisse ja vaatasin, et nii ei tohiks asjad käia, et asjad peaksid kuidagi integreeritult käima. Siis otsustasingi hakata seda asja edasi arendama. Ostsin ise suurte laenudega süsteemid. Olen öelnud, et iga minut, mis ma tahan võistluspäeval kokku hoida, võib mulle maksta paar kuud tööd. See ei ole lihtsalt nii, et tulen võistluspäeval kohale, natukene valmistan võistluseks ette ja siis teen arve. Päris nii lihtne see ei ole," lisas Maripuu.

Eestis on tihti juttu sellest, et rahaliselt panustab sporti kui valdkonda eelkõige riik. Erasektori panus on väiksem. Rääkides rahvaspordiüritustest, siis näiteks käesoleva aasta puhul eraldas kultuuriministeerium Ironman Tallinna täispika ja poolpika distantsi üritustele 850 000 eurot, Tallinna Maratoni üritustele 665 000 eurot ja Klubile Tartu Maraton 230 000 eurot. Indrek Kelk kinnitab siiski, et erasektori panus kogu liikumisharrastuse toimimisel on tegelikult avalikult arvatust suurem.

"Seda palli pillutakse kogu aeg ühest käest teise sülle ja tegelikult ega keegi väga ei taha seda võtta. Jah, riik numbriliselt toetab palju, aga tegelikult suurelt toetab ta väga-väga väheseid ja need, keda suurelt toetatakse, nendel lähebki väga-väga hästi. Aga väga paljusid, kes teevad väga sarnaselt häid asju, tegelikult ei toetata või toetatakse väga-väga näpuotsaga ainult. Selles mõttes ulatub riigi toetus ainult väga vähestele väljavalitutele. Eratoetusega on selles osas märksa paremini, et see hajub tegelikult palju-palju rohkem kogu üle kogu Eesti laiali. Ma ikkagi ütleks, et kõik need sajad spordisündmused saavad toimuda mitte niivõrd tänu riigi toetusele, vaid pigem just vastupidi erasektori toetusele. See lihtsalt ei paista nii palju välja, kui need suured riigi toetused, mida siis ka hästi suurte pressiteadetega kommunikeeritakse, et kui palju miljoneid läheb sinna või tänna. Need on ühe või kahe käe sõrmedel üles loetletavad sündmused või korraldajad, kes neid tegelikult siis ikkagi saavad. Mina täna ütlen küll, et erasektor on väga hästi kaasas," selgitas Kelk.

"Võib-olla kelle poole siin tõesti vaadata, on need väga suured vaalad, kes siis 2000. esimesel kümnendil ja tõesti hästi toetasid Eestis liikumist ja sporti. Siis vahepeal tõmmati kõik juhtmed välja, kõik välisosalusega suured telekomiettevõtted ja pangad. Kõik keskendusid ainult kasumi võtmisele Eestis. Nüüd on see väikest viisi hakanud tagasi tulema, aga need, kes siin tõesti 10-15 aastat on tõsiselt saanud kukrut täita Eesti rahvaga koos majandades, nende panus võib-olla tõesti võiks olla selgelt suurem kui ta nüüd viimase kümnendi jooksul on olnud. Aga see kohalik väike ettevõtjaskond, keskmise suurusega ettevõtted, nende peal tegelikult kogu Eesti selline spordielu väga suuresti baseerub," avaldas Kelk.

"Kui nüüd arvestada praegu Tartu maratoni osavõtutasu keskmise palga suhtes 1980. aastatega võrreldes, siis ma ei olegi nii väga kindel, et see suhe väga erinev tuleb. Sellepärast, et 1980. aastate keskel maksis ka Tartu maratonil osalemine selgelt üle rubla. Kinopiletiga võrreldes oli ta siis kolm-neli korda kallim. Aga mis oli väga suur vahe, väga vähesed inimesed maksid selle omast taskust. Suuremalt jaolt kõik ettevõtete kaudu tasuti ära. Et tegelikult 1980. aastatel käis Tartu Maratonile registreerimine üldse selliselt, et kõigepealt oktoobri lõpus avati registreerimine ettevõtetele. Kahe nädala jooksul said ettevõtted üle Eesti siis oma nimekirjad saata ja alles peale seda, kui see ettevõtete regamine oli lõpetatud, siis said alles üksikisikud ülejäänud kohtadele pretendeerida. Ja siin on hästi suur vahe tõesti sees, et kas me täna maksame selle nii-öelda oma leivakoti kõrvalt või toetab tööandja enda liigutamist ja sportliku eluviisi säilitamist või mitte," lisas Kelk.

Kelk ei nõustu mõtteviisiga, et rahvasport on koondumas jõukate haardesse: "Päris nii ma ei ütleks. Jooksmine, suusatamine või rattasõit ei ole võrreldav tennise, golfi või muude selliste elitaarsemate liikumisharrastustega. Võib-olla rattasõit läheb sinna kõige lähemale, arvestades rataste maksumust ja kogu varustuskomplekti hinda. Mida teatud mõttes on ja on võib-olla tunda ka läänemaailmas, kus jalgrattasõit ongi mõneti tänapäevane rebasejaht, kus siis rikkad ja ilusad tõesti ratastega sõitmas käivad. Aga ma nii hullult ikkagi ei julgeks öelda, et see on ainult rikaste lõbu. Korraldaja asi on otsida võimalikult palju kaasfinantseeringut, et seda osavõtutasu siis hoida jõukohasena. Tegelikult ei ole osavõtutasu niivõrd piirav tegur, vaid pigem on ikkagi see, kas ja millised vahendid sul on sulgede ja kellade üritusele külge panemiseks. Me näeme, et need, kes on kõige paremini riigi poolt toetatud, saavad lubada ka suuri kulutusi selles vallas, et teha ägedat, uhket ja vinget visuaalset sündmust. Siis tulevad sinna üritusele ka inimesed, kes enam nii palju ei vaata kui palju see osavõtumaks tegelikult on, vaid kui palju tulesid vilgub ja välgub."

Nii et tegelikult on rahvaspordiürituste korraldajad natukene kahvlis omadega. Ühtpidi tahetakse inimestele pakkuda kättesaadavat teenust, võimalust ja üritust ning teistpidi tuleb ürituse kulusid planeerida nii, et inimeste kulud oleksid minimaalsed. Ka nendel, kes peavad osavõtutasu maksma, sest tänasel päeval ei pruugi üritus olla enam piisavalt meelelahutuslik, et kohale tulla.

"Täpselt nii. Enam ei ole selliseid aegu nagu olid 1960. ja 1970. aastatel, mil suured rahvaspordiüritused koosnesid peamiselt sellistest ühistest matkadest, kus kolm-neli-viis tuhat inimest sõitis rongiga näiteks kuskile Vellaverre või Tõraverre või Elvasse ja hakkas siis sealt jalgsi läbi metsade Tartu poole tulema. Osavõtt oli võib-olla kolm kopikat, poole tee peal sai tassi sooja teed ja see oli kõik, aga osalejaid oli tuhandeid. No sorry, tänapäeval sa võid sellist asja välja pakkuda, aga osalema tuleb sul võib-olla maksimaalselt sadakond," ütles Kelk lõpetuseks.