Madison Square Gardenis peetud seeria neljandat vastasseisu juhtis San Antonio pea 30 punktiga nii teisel kui kolmandal veerandajal. Neljandal veerandil oli vahe veel 20 punkti, aga New Yorgi meeskondlikkus pääses üha rohkem maksvusele.

Viimastel sekunditel upitati mööda läinud kaugvise korvi ja nii kuulus võit Knicksile punktidega 107:106. Kolmanda veerandi võitis New Yorgi klubi 26:14 ja neljanda 32:16.

Kui Knicksi liider Jalen Brunson viskas oma meeskonna eest 36 punkti, siis San Antonio staar Victor Wembanyama kogus 24 punkti ja 13 lauapalli. 39-aastane Spursi peatreener Mitch Johnson elas üle treenerikarjääri vahest valusaima kaotuse.

Nelja võiduni peetavat finaalseeriat juhib New York Knicks nüüd kohtumistega 3:1 ning on ühe võidu kaugusel esimesest NBA tiitlist pärast 1973. aastat.

Värvikate ütlemiste poolest tuntud kunagine NBA tähtmängija Charles Barkley nimetas edu maha mänginud San Antonio Spursi viimatise kohtumise järel inimkonna ajaloo kõige rumalamaks korvpallimeeskonnaks. Vikerraadio uuris NBA asjatundjalt Otto Oliver Olgolt, mida sellest ütlemisest, aga laiemalt kogu finaalseeriast arvata.

"Ameerikas on kombeks iga seika üle võlli kirjeldada. Ega muud moodi seal tähelepanu ei võideta. Oma tõepõhi võib Barkleyl olla, sest tõepoolest on tegu NBA finaalide suurima põrumisega ühe tiimi poolt. Keegi pole NBA finaalides olnud ees 29 punktiga ja lasknud selle teisel poolajal käest," vastas Olgo.

"Tõsi, läbi ajaloo rekordid ongi pidevas muutumises viimasel kümnel aastal, sest kaugvisete laviin on läinud sedavõrd suureks, et ongi rohkem šansse, et suurüllatused aeg-ajalt tekivad. Aga kui San Antonio Spurs oleks mänginud kümme protsenti rahulikumat korvpalli teisel poolajal, mitte uhanud kiiresti kolmeseid peale üle joone tulles, siis Spurs poleks seda mängu kaotanud."

Kas see taandub meeskonna suhtelisele noorusele, et nii läks?

Ühtpidi noorusele, teistpidi on ka peatreener võrdlemisi kogenematu play-off olustikus. Need on ka tema esimesed ristsed play-off'ides. Võistkonna vanimad mängivad veteranid ei ole ka sellises olukorras kunagi varem olnud. De'Aaron Fox, kes tuli Sacramento Kingsist hiljuti üle San Antonio Spursi, on ikkagi ka alles 28-aastane ja tema ka Sacramento Kingsis ei jõudnud kunagi kaugemale play-off'ide avaraundist. Ma lihtsalt kardan, et seal on nii mängijate toorus ja noorus kui ka peatreeneri valusad õppetunnid.

Hästi palju räägitakse pärast viimast mängu San Antoniost, aga muidugi võiks ka New Yorgi meeskonnast rääkida. Kui seda finaalseeriat hinnata, siis kas midagi on see kõik paljastanud ühe või teise meeskonna kohta, mida me varem ei teadnud? New Yorgi tugevuste kohta andnud selgema pildi?

Minu jaoks see nii suur üllatus ei ole. Mina ise ennustasin ka paaris kohas selle seeria tulemuseks neli-kaks New York Knicksile. Puhtalt sellepärast, et Knicksi tuumikul on play-off vilumust oluliselt rohkem kui Spursil, kes oli küll kõigi näitajate järgi suurfavoriit. Aga kihlveokontorid ei oska väga palju panna koefitsentidesse meeskonnasisest keemiat, mis ekraanil kumab vastu. Ei oska hinnata nii täpselt seda külma närvi. Arvestades seda, mismoodi New York Knicks väga veenvalt jõudis NBA finaali ja et meeskond toimetab ühes rütmis: keegi ei egotse liiga palju, kõik võitlevad üksteise eest, teavad oma rolli ja on ka paindlikud oma rollides. Ei nuriseta, et ühes seerias on roll niisugune ja teises teistsugune. Seda oli kaugele kumada, et tiim leidis just play-off'iks imelise koosolemise vormi. Saame nüüd näha, kas ülejäänud 27 NBA klubi, kes elavad kaasa eelkõige Knicksile, võtavad õppust sellest kogemusest või mitte.

Öösel Eesti aja järgi justkui see reegel muutus, aga tegelikult olime väga lähedal sellele, et kõik neli mängu, mis seni peetud, oleks tähendanud edu võõrsil mänginud meeskonnale. Mis on ikkagi juhtunud, et võõrsil on lihtsam NBA mängu võita kui kodus?

Juhtunud on see, et natuke on süüdi tehnoloogia ja meeskondade igapidi arenenud professionaalsus. Lihtsalt tehnoloogia võimaldab NBA mängijatel end ka võõrsil tunda justkui kodus. On olemas igasugu tehnoloogilised rakendused, et olla pidevalt suhtluses omaksetega videode teel kui ka muudel võimalustel. Tiimid on läinud järjest professionaalsemaks. Ei lubata enam mängijat niisama öösiti välja, vaid on rangem see. Tegelikult on see circa kümme aastat ka põhihooaja teema. Samuti arvatakse, et üks faktor on kaugvisete mahu suurenemises - et kuna kaugvisked teevad mängud vähem ette aimatavaks, siis see ka mõjutab seda pilti. Kodumeeskonnal pole enam sama eelist, mis vanasti. Kui sul on ikkagi kehv päev kaugvisetel, siis nii on.

Kui palju San Antoniol veel päriselt võimalust on, et seda finaalseeriat ümber pöörata?

Minu teada neid tiime, kes on tulnud üks-kolm seisust tagasi, saab üles lugeda ühe käe sõrmedel. Isegi neist jääb paljuks. Cleveland Cavaliers seda kümme aastat tagasi suutis, aga neil oli ka LeBron James koos võimsate kamraadidega. Victor Wembanyama on kahtlemata vägeval trajektooril mängijana ja ta võib ju kunagi Michael Jordani, LeBron Jamesi tasemele tõusta ka, aga tal on sinna veel jupp maad minna. Võimatu see pole, aga arvestades täiesti pöörast neljandat mängu, mis on igale kaotavale võistkonnale moraalile pehmelt öeldes laastav, siis ma neil helget šanssi ei näe. Pigem vaadaku, kas jõuavad sinna kuuendasse mängu tagasi New Yorki. Ega neil kodus siiani väga hästi pole läinud.