Duplantis alustas teisipäeval Istvan Gyulai mälestusvõistlust ebaõnnestunud hüppega algkõrgusel, aga sai 5.62-st teise katsega jagu, kindlustas esikoha 6.11-ga ning lasi siis latile panna 6.29, mille ületas teise hüppega.

"See võistlus algas kõigile raskelt, tol päeval oli väga kuum, aga kui Mondo hüppama hakkas, oli teibapaika vari tekkinud. Tal oli piisavalt aega, et rahulikult keskenduda ja see hüpe - filmisin seda samal ajal ja vaatasin - ei olnud tema karjääri parim hüpe, tal on olnud kõvasti paremaid hüppeid. Aga me räägime Mondost, tema lagi ei ole 6.29 ning ta saab uue maailmarekordi hüpata ka võib-olla tehniliselt mitte kõige parema hüppega," võttis 5.52-ga kaheksanda koha saanud Haamer Vikerraadioga rääkides Duplantise rekordhüppe kokku.

"Talle ei saa väga kriitikat anda, ilmselgelt on tal kõige parem tehnika, ta on kõige kiirem ja kõige võimsam. Ülihea hüpe, nagu alati. Ta on ülistabiilne ja ega seal otseselt väga midagi ei muutu, suurem osa ajast on kõik tema hüpped samasugused," iseloomustas Eesti teivashüppaja maailma parimat.

Haameri sõnul arutati Duplantise võimete lage võistluse käigus ka teiste sportlastega ning üleüldine konsensus oli, et praeguse seisuga võiks Rootsi kergejõustikutäht ületada 6.40. "Siin tuleb mängu ka see, et tal ei ole olnud nii kaua vaja teha märkimisväärset eneseületust, et hüpata uus maailmarekord. Kui ta juba 6.40 kanti pürgib, võib tekkida küsimus, et mis ta edasi teeb ja mis ta lagi siis on. Teine asi on muidugi see, et kui kaua tal läheb, et hüpata 6.40. Ta ei hüppa igal võistlusel maailmarekordit, see 6.40 võib olla aasta-kahe kaugusel," tõdes Haamer.

"Ta kipub olema hüppaja, kes tõukab matile väga lähedalt ära. Teivas tuleb talle hästi kiiresti, suhteliselt võimsalt vastu; aga kuna ta on harjunud niimoodi hüppama, siis ta teab, kuidas kompenseerida. Ta on proovinud ka teisi tehnilisi aspekte parandada, mis ei ole viinud märkimisväärse eduni - see, kuidas ta hüppab, ongi tema jaoks ideaalne," selgitas Haamer Duplantise tehnikat.

Duplantis istus Budapesti võistlusel eestlase kõrvale ja nii sai ka Haamer oma ala valitsejaga pikemalt juttu puhuda. "Temaga on huvitav see, et kui teised sportlased olid mõnevõrra [rohkem] keskendunud, siis tema lihtsalt hängis meiega, rääkis juttu, lollitasime võib-olla vahepeal niisama. Siis ta võttis oma teiba, hüppas jälle üle, rääkisime edasi. Mingit filosofeerimist ei olnud, pigem niisama jutt, rääkisime ühistest inimestest või kommenteerisime teiste hüppeid. Üleüldiselt on ta inimesena üliäge ja mul oli temaga väga kerge läbi saada. Ooteruumis tuli ta ise minu juurde ja küsis, et me oleme ju varem kohtunud? Ütlesin, et tegelikult ei ole; ta vastas, et ütlen seda igaks juhuks igale inimesele, juhuks, kui ma olen ära unustanud! See oli armas, naljakas," rääkis Haamer.