Eesti naiste võrkpallikoondis kaotas 2025. aastal kõik üheksa kohtumist. Alles üle-eelmisel aastal teenis naiskond kokku kümme võitu ning triumfeeris Euroopa Hõbeliigas, mis tõi neile esmakordselt ka Eesti aasta võistkonna tiitli.

Naiste võrkpallikoondise jaoks on sellel aastal kõik mängud mängitud ja midagi pihku ei jäänud. Seis paistab nii õhuke kui õhuke. Kuidas te vaatate selle aasta tulemuste peale võrkpalliliidu presidendina?

Tulemused peegeldavad reaalsust: meie naiste võrkpalli professionaalsuse vaatest on selline pool ja pool, ligi pool võistkonnast mängivad välisliigades. Osad neist paremates klubides, osad kehvemates klubides ja pool võistkonnast ikkagi mängib kodus. Eks see peegeldab tegelikult ka tulemustes. Kodus me teeme küll väga palju trenni, teeme naistega head tööd, noortes on väga palju tüdrukuid, aga pigem on küsimus selles, et kas need eredad tähed, kes noorte hulgast tulevad, on valmis ka välja liikuma ja tegema järgmise sammu ning selle pealt tekitada ka sellist nii-öelda uut taseme tõusu. Mängud, mis sellel suvel olid, näitasid väga ilmekalt seda, et kui me tahame edasi minna, siis me peame ikkagi võimalikult palju mängijaid saama professionaalsel tasemel harjutama, kas siis siin kodus või liikuma välisliigadesse.

Et profimängijaid on vähe, on päris palju keritud, aga samas on mitmeid hooaegu olnud, kus väheste profimängijatega on päris korralikke võite saadud või vähemalt on mängupilt natuke teistsugune olnud. Kas midagi on kahe aasta jooksul läinud viltu mängijate motivatsioonis, juhtimises või üldises naiskonna kliimas, et enam midagi väga ei kätte ei jää?

Kliima mõttes ma ei muretseks, ma olen mängijatega rääkinud, treeneritega rääkinud, võistkonna sisekliimaga on kõik väga hästi. Pigem ongi see küsimus, et kui igaüks on viimase kahe-kolme aasta jooksul natukene järgi andnud; kui on näiteks koju tagasi tuldud ja võib-olla treeningmahus mingisugune tase allapoole mindud, siis see kümme protsenti näiteks väljendub väljakul kahes-kolmes-neljas punktis ja sellega oledki, kas 25:23 või 25:18. Me peame ikkagi vaatama noorte järelkasvu pealt seda, et kas nad jõuavad ja kas nad soovivad esiteks tulla Audentesesse, teha professionaalset sporti ja teiseks sealt edasi juba liikuda siis välja.

Veelkord: Eesti treenerid teevad head tööd, aga see põhiküsimus on selles, et kui sa oled välja läinud, siis sinu ainukene ja peamine eesmärk on teha sporti, mis tähendab seda, et sa teed kaks korda päevas trenni; mis tähendab seda, et keskendud ainult spordile ja see muu olmeküsimus jääb võib-olla tahaplaanile. Kui me vaatame ka praegu koduliigades makstavaid tasusid, kui üldse neid on, siis need on piisavalt väikesed selleks, et noored mõtleksid pigem töölemineku peale, hariduse omandamise peale ja sealt need olmeküsimused tulevad ettepoole. Kui me tahame seda sammu edasi teha, siis me peame vaatama seda, et kuidas mängijad just personaalselt jõuaksid natukene rohkem sellisele uuele tasemele, 10-20-30 protsenti rohkem pingutust toob ka taseme koondises üles.

Samas, kui vaadata aega tagasi, kui esimest korda jõuti EM-ile, siis seal ei olnud väga palju proffe. Kas midagi on meie tegevuses pärast seda hiilgavat aasta võistkonnaks saamist muutunud või lihtsalt naiskond lootis liiga palju veteranide peale?

Eks võistkonnaaladel käivad need põlvkonnad alati tegelikult üles-alla. Meeste korvpallis on praegu päris hea noorte põlvkond peale tulnud. Võrkpallis olid samamoodi need kaks satsi, kes käisid siin 1999. aasta [juunioride] MM-il, ehk siis Toobal, Toobal, Nõmmsalu, Meresaar -, see punt tegelikult tegi esimese tõusu ja siis tulid Täht, Teppan, Aganits. Seal oli ka kümme aastat vahet. Sellised põlvkonnakõikumised paratamatult võistkonnaaladel on, seda ei pea kuidagi nii-öelda pahaks panema, see lihtsalt on olnud ajalooliselt niimoodi ka teistes riikides. Näiteks Sloveenia võrkpallimeeskond on mänginud sisuliselt kuue kuni kaheksa mehega siin 12-13 aastat.

Ma keskenduks iga individuaalse mängija taseme tõstmisele ja eelkõige ka läbi selle, et kas need mängijad ise soovivad ka pärast Audentest minna ja jätkata profisportlase teed või nad valivad siis selle tee, et nad on tööelus, õpivad kusagil ülikoolis ja siis ülikooli kõrvalt, töö kõrvalt mängivad ka võrkpalli.

Peatreenerite ja treenerite edukust mõõdetakse ikkagi ka võitudes ja selles samas motivatsioonis. Me nägime, mida suutis itaallasest peatreener, kui paljud liikusid välismaale, kui palju motiveeritumad olid: kas praegune staff sellega hakkama ei saanud või kuidas te seda hindate?

Andres Toobal on peatreenerina kindlasti teinud head tööd, küll on ta mulle öelnud, et ta ei jätka. Leping sai läbi ka ja ta ütles, et ta lepingupikendust ei küsi. Eks nüüd siis võrkpalliliidu juhatus koguneb septembri alguses ja arutame seda, et kuidas me siis edasi liigume. Kas me läheme sihtotsingu peale või me kuulutame välja siis avaliku konkursi.

Mida saab hea töö all silmas pidada, kui ühtegi võitu pole?

Veel kord: mängijate personaalne arendamine. Andres Toobal oli ka ju Lorenzo Micelliga kaasas ja tema arengut treenerina on olnud tegelikult täiesti selgelt näha,. Mängijad, treenerid, abipersonal - see kõik moodustab ühe terviku, me ei saa võtta kedagi sellest komplektist välja. Tõsi on see, et sellel aastal edu ei tulnud, Mis ei tähenda seda, et me peaksime kuidagi püssi põõsasse viskama või pea norgu laskma, et siit vaatame edasi, kuidas edasi on võimalik minna. Aga ikkagi, kui me tahame, et naiskond tervikuna saaks rahvusvahelisel tasemel läbilöögivõimeliseks, siis see hakkab pihta tegelikult klubidest altpoolt.

Püramiid peab üles jõudma sinna, et me igast klubist, igast aastakäigust saame üks-kaks mängijat, kes on rahvusvahelisel tasemel ja suudavad ka rahvusvaheliselt mängida liigades, mis on piisavalt kõrgel tasemel. See tähendaks ka seda, et see nii-öelda vundamendi ladumine allpool on selline, kus see tööeetika, töökultuur on valmis ja keha on valmis tegema kaks korda päevas trenni ja sealt edasi tulema koondisesse, samuti suvi läbi töötama.

Arvestades seda, et Eesti meistriliiga tasand ei ole viimaste aastatega väga kõrgele kruvinud, võib-olla on mitmete mängijate tagasitulekuga paremaks ja atraktiivsemaks muutunud, aga see Hõbeliiga võit paistab siis helesinise unistusena, ühekordse sähvatusena ja latt jääbki siis uuesti kaugetesse aegadesse?

Eks see on laiemalt küsimus ka sellest, et kui palju üldse sporti raha tuleb. Kui me tahame koduliigat viia uuele tasemele, siis see tähendab seda, et tegelikult tekivad klubidel täiendavalt finantsid, et saaks siia tuua üks-kaks korralikul tasemel leegionäri, näiteks sidemängijaid, et see töökultuur natukene tõuseks. Et sa suudad anda mängijatele võimaluse teha professionaalset sporti, et nad ei pea muretsema sellepärast, et on hommikul tööl või koolis ja siis veel tööl ja siis peab leidma aja ka trenniks, vaid et nad saaks professionaalselt keskenduda spordile. Aga me näeme, et kahjuks naiste spordis tervikuna nii korvpallis, võrkpallis kui jalgpallis, see raha hulk, mida suudetakse naistele kompenseerida, on nii väike, et tüdrukud, kes lõpetavad gümnaasiumi ja mõtlevad, et mida edasi teha, kas teha profitasemel sporti või mõelda hariduse ja töö peale, siis pigem on valinud hariduse ja töö, sest tööturul on palgad läinud nii palju eest ära ja sport ei ole andnud võimalust neile piisavat sissetulekut teenida.

Küsimus on selles, et kui me tahame koduliigat tugevamaks saada, peavad klubid muutuma professionaalsemaks, rahakotid suuremaks, siis on võimalik rääkida sellest, et üldine tase tõuseb läbi selle.