Kristjan, järjekordne hooaeg on seljataha jäänud. Kui vaadata üldist fooni, mis võib-olla ka meediast välja tuleb, siis kokkuvõttes oled maailma karika kümnes, mis ei paista ju halb, aga sa oled olnud varem kolm korda viies. Üks kord õnnestus pjedestaalile saada, aga esikümnekohti ka liiga palju ei tulnud. Üldine foon on justkui selline, et hooaeg ei õnnestunud. Kuidas ise tunned?

Tervikpildis küll. Ma arvan, et nii endale kui ka teistele ei olnud tulemused need, millepärast ma seda sporti teen. See ei rahulda mind. Kui otsida positiivseid asju, siis suusapool oli midagi sellist, mida ma isegi ei oodanud, et olen selleks suuteline. See oli väga tore üllatus. Aga kahjuks oli hüppepool midagi sellist, mida ma ei oodanud ja mis pani mingil hetkel väga tugeva põntsu kogu võistlussooritusele tervikuna. Füüsise pool on näha, et tugev, aga hüppemäel on kõike muud ka vaja. Lõpuks kujunes see väga keerukaks ja polegi tundnud kunagi, et võistlemine võib-olla nii ebameeldiv. Just hüppemäel.

Inimesed vist küsivadki, et mis seal on - teed asjad selgeks, kus on viga ja siis muudkui hakka hüppama! Aga ma saan aru, et see ei ole nii lihtne. Mis need probleemid olid?

Alguse sai kõik Rukalt. FIS-i poolt tuli järsku selline otsus, et need kombelõiked, mis suve GP-l olid okeid, järsku ei sobinud. Siis hakati neid kohapeal ümber õmblema. Kuna meil oli viie kombe reegel ja selleks perioodiks ainult üks kombe, siis tuli sellest kombest midagi teha. Panin selga ja tundsin kohe, et sellega ei ole võimalik normaalselt hüpata. Isegi Rukal olin mingil proovihüppel ja ametlikul treeninghüppel neljas või viies vana kombega. Siis panin selle selga ja järsku tunnen, et nii, kui otsalt ära tõukad, ei ole sul mingit tuge. Suusad lähevad oma teed, keha läheb oma teed ja see on lihtsalt üks näide. See ei ole ainult varustuse süü, aga sealt hakkas see minema. Tekkisid enesekindluse probleemid. Ei saanud seda tunnet tagasi, mis oli ja hakkasid rohkem stressama. Nii see kõik läks. See oli algus ja ma uskusin, et saan selle tagasi, aga tegelikult läks hoopis teist rada pidi. Kui hüppepool ära võtta, siis oli tegelikult päris tore võistelda, aga nendel tingimustel oli see äärmiselt keerukas.

Varustuse poolt paika ei saanudki. Ma teadsin, et sa proovisid ka erinevaid asju.

Tegelikult ma arvan, et saime lõpuks normaalse asja selga. Natuke liiga hilja. Tehnika hakkas ära lagunema, tekkisid eneseusu probleemid, et üldse võiks midagi toimida. Asjad said paremuse suunda, aga kahju oli juba tehtud. Ma tundsin, et kõik, mida ma teen, tuleb samamoodi välja. Isegi, kui teen suure muutuse, siis see pildis ei peegeldu. Ma ei tea, kas saan ise olla mingis kohas targem. Enda arust olin väga hästi ette valmistunud varustuse poole pealt, aga ma ei olnud ainuke, kes sellega maadles, aga ma ise eeldasin ja ootasin, et suudan sellega midagi peale hakata, aga lõpuks jah... kui varustus oli üks asi ja selle sai toimima, siis lõpuks hakkas kogu kompott seda asja muutma.

Inimesed, kes on kahevõistlusega kokku puutunud nagu Kaarel Nurmsalu - neil on kõigil oma nägemus asjast. Võib-olla sa suusatasid jalad alt ära, kuna murdmaapool läks nii heaks. Kuidas seda kommenteerid?

Isegi, kui sa ei taha seda niimoodi vaadata, siis mingi tõetera on seal sees. Need on kaks väga erinevat ala, mis omavahel absoluutselt kokku ei sobi. Kui ühes lähed liiga heaks, siis kukud võib-olla teises ära. Balansi otsimine ongi see võti. Aga ma ei taha päris nii ka öelda, sest tegelikult enne Rukale minekut Lillehammeris hüpped toimisid. Mitte suurepärased, aga mitte sellised nagu Rukal lõpuks olid. Kui vaadata positiivset külge, siis tore on kiiresti suusatada, aga kui see tulemustes ei peegeldu, siis see ei ole kõige parem viis, kuidas teha. Aga see hooaeg oleks ka top kümnesse hüppamine andnud päris palju häid tulemusi, aga pigem jäid hüpped teise kümnesse.

Need, kes nii ütlevad, samas ütlevad perspektiiviga, et murdmaad sa väga kiirelt parandada ei saa. Hüppeid saab palju kiiremini parandama. Vaadates tulevikku suunas - võib-olla baasi loomine murdmaaks on positiivne?

Seda kindlasti! Minu jaoks on hüpped olnud lihtsam asi. See aasta tundsin, et hüpped on kõige ebameeldivam asi ja tahaksin rohkem suusatada. See on huvitav, kuhu aeg on mind viinud. Aga hüppepool on palju lihtsam tagasi saada. Ma arvan, et mu keha oskab seda teha ja olen seda nii pikalt teinud - pigem on vaja hüppamine vähemalt üheks kuuks ära unustada ja hakata siis kunagi maikuus jälle vaikselt pihta. See on kindlasti hea plaan ja ma loodan, et... eelkõige oleks lihtsalt tore hüpata! Ja siis kõik muud tehnilised nüansid sinna juurde.

Kui selline enda otsimine käib, siis hakkad kahtlema enda asjades. Kuni selleni välja, et võib-olla hakkad kahtlema ka treeneris. Kui rahul sellega oled? Kuidas sind Norra poolelt aidati - Jan Schmid ja teised, kes sind toetavad?

Üldine pilt on väga hästi. Loomulikult igas süsteemis natuke tekib, kus treeneritel endal ka... ma ei tea, kas teadmatus või on koostöö olnud liiga pikk. Minu hüppetreener Trondheimis ütles juba paar aastat tagasi, et ideaalis ei näeks ta ennast mind treenimas, sest tal ei ole enam rohkem väga palju anda. Tekib rutiin, vana abielusuhe, kus lõpetad teineteise lauseid ja ei ole seda sädet enam. See käib elus igal pool. Ma arvan, et on vaja sädet, natuke uusi asju. Sa ei muuda ju tehnikat, süsteemi, muudad natuke lähenemist, natuke teisi sõnu, et midagi uut sisse tuua. See aasta ongi plaan treenerit muuta. See tuleb natuke juba sunniviisiliselt - tema ise astus kõrvale. Saame näha! Keegi mind uuesti täiesti teist tehnikat õpetama ei pane. Et ei raiu sama tehnikat ega tee samu igavaid asju. Et oleks lõbusam hüpata.

Kuidas sind ja Norra kahevõistlust on mõjutanud see, mis Trondheimis kogu suusahüpete poole peal on kaasas käinud? Skandaalid, petmine... kõik otsivad oma viimast limiiti.

Otseselt mitte. Ma leian ka, et poistel mentaalset poolt. Stressi on viimastel aegadel hästi-hästi palju olnud. Suures pildis loomulikult mõjutab, kuna alad on omavahel seotud, suusaliidu all. See on halb valgus kogu süsteemile. Võib-olla paha öelda, aga ma näen, et see pole ainult norrakate teema. Kogu maailm käib selles taktis. Võib-olla norrakad läksid mingi asjaga natuke üle piiri. Seda ei räägita ju esimest korda ka. Võib-olla on isegi tore, et see suurem pauk ära käis. Hakatakse FIS-is ka rohkem mõtlema sellele, et asjad on läinud... kogu see mõõtmine ja kuidas kombesid vaadatakse, on läinud natuke... kuidas ma ütlen... sportlase-põhiseks: keda lastakse rohkem läbi, keda mitte. Kui võtad üldist seisu seal, siis see näeb väga halb välja ja oli vaja mingit muutust. Loodetavasti nad suudavad midagi välja mõelda. Teisalt on lihtne öelda, et tehke midagi. Kui asi käib võidu peale ja mängus on summad, siis inimene on sellise loomusega, et ta üritab kuskilt mingit shortcut'i [lühemat teed - ERR] leida, et saada paremaks. See käib spordi juurde. Ma loodan, et võetakse vähemaks.

Üks hooaeg on läbi ja järgmine on olümpiahooaeg. Paratamatult küsin ka seda, kuidas oma tulevikku näed?

Kindlasti saab asi palju selgemaks järgmisel teisipäeval, kuna meil on siis meeting [kohtumine] treenerite ja abipersonaliga, kes ja kus ja mida teeb. Mingid plaanid on, et võib-olla Lillehammeris, kuna seal on tekkimas selline hea punt. Võib-olla Jarl [Magnus Riiber] tahab seal olla ja aidata meid varustuse ja asjadega. Aga teisalt on Trondheimis kõik hästi käe-jala juures tuttav. Nagu rääkisin - natuke hüppetreeneri poolt vahetada. On palju lahtiseid asju, aga seda ma tean, et igal juhul jätkan Norras. Ma tahan seal olla. Mingeid üksikuid nüansse tuleb natuke muuta ja siis see pilt ei ole nii muserdav. Kui me räägime ebaõnnestunud hooajast ja oled ikkagi kümnes, siis see näitab mingit taset. Aga loomulikult ei lähe ma iga kord võistlema mõttega, et saada top kümnesse. Kui oled poodiumite eest võistelnud, siis eesmärgid on vähemasti seal.

Vaatad olümpiatalve suunas helgelt?

Tegelikult ma vaatasin eelmine hooaeg ka väga helgelt, eriti pärast suve lõppu. Kunagi ei ole asjad nii hästi toiminud, aga võib-olla see oligi esimene punane lipp. Mul ei ole suvel kunagi väga hästi hüppemäel läinud. Olen end alati otsinud ja oktoobris hakkavad asjad paika loksuma, aga seekord oli vastupidi. Ma näen, miks see nii läks. Üritasin see hooaeg võtta kõiges maksimumi, olin igas asjas endaga väga karm: rutiinid, toitumised, treeningud. Elasin ainult spordile ja oktoobris oli kõigest pea ka väsinud. Aga kindlasti näen jälle kohti, kus õppida ja arvan, et olümpiahooajaks oleme tugevamad kui kunagi olnud. Vähemasti ma loodan