Profiliigas kaasa tegemine muuhulgas tähendab, et koduriigis Eestis Kiviselg võistelda ei saa. Profivõistlusi siin lihtsalt praegu ei korraldata, amatööridele mõeldud Eesti meistrivõistlustel Kiviselga ei näe.

Vägev edu ei lasknud ennast professionaalide hulgas liiga kaua oodata. Maailmameistritiitel sai reaalsuseks juba 2024. aasta novembris – Maltal peetud MM-il võitis Kiviselg kuldmedali bikiinifitnessi masters-klassis ehk sportlaste hulgas, kel vanust 35 aastat või rohkem.

Eesti kulturismi ja fitnessi jaoks on saavutus ajalooline, sest ükski meie sportlane pole varasemalt proffide seas maailmameistriks tulnud. 

Agne Kiviselja teekonda kõrgele tasemele võib kirjeldada üksjagu aeganõudvana. See kõik on tulnud läbi kõrge enesedistsipliini, sest igapäevaselt käib ajakirjandus- ja kommunikatsiooniharidusega sportlane ka tööl – ta on maksu- ja tolliametis mootorsõidukimaksu teenuse peakasutaja.

"Spordipühapäev" kutsus Agne Kiviselja Vikerraadio stuudiosse, et MM-tiitlist, fitnessist ja temast kui inimesest põhjalikumalt rääkida.

"Ma ei saa salata. See uhkuse- ja rõõmutunne on minu sees jätkuv. Uhkusetunne on esmajoones iseenda üle. Pikaaegset tööd ja pingutust on saatnud edu. Mõnes mõttes on see MM-tiitel Eesti kulturismi- ja fitnessispordi ajalugu, sest IFBB profiliigas ei ole varem Eesti sportlased esikohta saavutanud. Minul see õnnestus ja olen sellest südamest tänulik, et elu on mulle sellise kingituse toonud," alustas Kiviselg.

Kõrvalt vaadates tundus, et see juhtus ikkagi hämmastavalt kiiresti. Alles sa ju proffide hulka läksid ja juba oled maailmameister. Kuidas sulle endale tundub?

Kui ma nüüd aus olen, siis see MM-tiitel sümboliseerib 10 aastat jõusaalisporti. Sellel sügisel täitus mul 10 aastat regulaarset treenimist jõusaalis ning ma ei liialda, kui ütlen, et see on selle 10 aasta jooksul jäänud sagedusse viis-kuus korda nädalas.

Ma ei saa kuidagi öelda, et see on kiirelt tulnud. Tõepoolest, profiliigasse liikusin pärast amatöörkarjääri lõpetamist 2023. aasta lõpus. Lihtsalt või kiirelt pole siin midagi tulnud.

Sa oled ise varem sõnastanud, et sa ei pea ennast tohutult andekaks, aga sa oled töökas ehk töökus on sinu edu võti.

Absoluutselt, seda ma üldse ei salga. Nii-öelda geneetilist jackpot'i ma selle spordiala jaoks paraku sündides ei võitnud. Küll aga olen kaasa saanud sihikindluse, jäärapäisuse, rutiinitaluvuse ja ma ei salga enda puhul, et ka armastuse rutiini vastu. See on taganud mulle kõrge tööeetika ja see on toonud ka tulemusi.

Sõna "rutiin" käib sinu intervjuudest pidevalt läbi. Teeks siis üks kord veel puust ja punaseks selgeks, milline on otsustavatel nädalatel sinu rutiin? Milles see seisneb?

Igaüks, kes selle spordialaga tegeleb, tegeleb spordi kõrvalt ka muude asjadega. Vastavalt sellele, kuidas see inimene oma elu elab. Mina teen ka päris päevatööd.

Kui räägime tavapärasest argipäevast, siis viimased kolm kuud olen ärganud igal hommikul kell 5. Siis lähen teen oma esimese kõndimisringi. Ühest küljest selleks, et saada päevane liikumisaktiivsus ning teisalt selleks, et rahulikud, vaiksed ja nüüd juba karged sügishommikud annavad päevale õige alguse.

Seejärel hommikusöök, siis alustan umbes kella 7-st päevatööga. Päeva jooksul liigun veel, et oma liikumisaktiivsust täis saada, näiteks lõunapausil. Päevatöö lõpetan orienteeruvalt umbes kella 17 paiku ja seejärel lähen jõusaali trenni. Siis on vaja veel samme koguda ja näiteks poes käia. Õhtu lõpetan kohustuste mõttes 20.30 paiku ning siis tahan veel oma hobidega tegelda. Teen midagi sellist, mis aitab mõtteid maha laadida, olgu selleks käsitöö või lugemine.

Kuna päevane liikumisaktiivsus on päris suur, siis on vaja päeva jooksul ka toite valmistada. Minu päevad lõppevad kell 23 ja iga päev, sõltumata sellest, kas on nädalavahetus või mitte, algab minu päev hommikul kell 5.

Kas kuue unetunniga saab maailma tipus olla?

Võib-olla on seda mõnes mõttes liiga vähe, aga kui keha on kuskilt maalt ikkagi juba päris märkimisväärses energiadefitsiidis, mis paraku selle spordiala puhul kaasas käib, siis me kehad on tegelikult uskumatult targad ja nad saavad selle vähese unega niimoodi hakkama, et optimaalselt kasutatakse see puhkamiseks ära ja siis on meie keha programmeeritud selleks, et tõuse nüüd üles ja mine jahile, sest sul on kõht tühi ja vajad enerigat.

Jah, mõnedel päevadel olen tahtnud natukene kauem voodis olla, aga samas mulle meeldib, kui ma kasutan päevi, mida meile on antud, maksimaalselt. Ma ei täida neid asjadega, mis mulle ei meeldi.

Ma lugesin ühest sinu intervjuust, et sinu rutiini hulka kuulub see, et sa sööd hommikusöögiks putru. Sinu menüüs on ka selliseid asju, mis on täiesti tuttavad, et kõik asjad pole väga spetsiifilised.

Ei, absoluutselt mitte. Loomulikult käib selle spordiga kaasas lisaks trenni tegemisele ka toitumine. Ühte ilma teiseta ei saa. Toitumine peab olema teadlik ja koosneb numbritest. See, kuidas iga sportlane oma numbrid paika sätib, on sportlase ja tema treeneri lähenemine. Kes tahab, saab seda teha väga igavalt, väga maitsetult ja väga üksluiselt ning siis söödki ainult kana ja brokolit.

Minul on selline lähenemine, et kõik minu toidud peavad mulle maitsema. Ma ei ole väga volüümisööja ehk mul ei pea olema kausitäis salatit. Ma sätin oma toidud täpselt nii, et need mulle maitseksid. Ma ootan igat oma toidukorda. Ma ei saa jälle mööda sõnast rutiin, sest olen aasta otsa söönud iga toidukord, mida mul on võistlusperioodil viis, täpset sama toitu. Nüüd, kui hooaeg on läbi, võin öelda, et olen söönud täpset sama toitu, aga lihtsalt rohkem.

Agne, kuivõrd sa näed ennast kui bikiinifitnessi teerajaja teatud põlvkonna Eesti naiste jaoks?

Enda kohta sellist asja kuulda võtab täitsa sõnatuks, sest ma ei oska ennast sellisele poodiumile asetada. Kui ma hästi pragmaatiliselt võtan, kui ma alustasin võistlemist 2015. aasta kevadel, siis ega see spordiala naiste hulgas tollel ajal populaarne polnud. Võistlejaid oli märkimisväärselt vähem kui praegu. See, et ma senimaani võistlen, on loomulikult mingisugune näitaja. Ma usun ja tegelikult ka tean, et olen neid inspireerinud ja see liigutab mind hästi tugevalt, sest olla teisele inimesele oma eluvalikutes inspiratsiooniks on suur asi. See on minu jaoks ka auasi ja suure vastutustundega asi.

Kui tihti tulevad naised jõusaalis sinu juurde ja ütlevad sulle, et sa inspireerid neid või paluvad sinult näpunäiteid?

Neid kordi on ikka olnud. Näpunäidete osas ma alati jagan oma praktikat või kogemust, aga ma ei lähe mitte kunagi ise teisi õpetama, sest ma olen sportlane, mitte treener. Neid kordi tohutult palju ei ole, sest oleme eestlased ja me kiibitseme kuskilt nurgast kedagi. Ma olen ise samasugune. Aga kui need korrad on olnud, siis see on olnud üliäge, sest see liigutab mind ja motiveerib ka mind ennast.

Profivõistlustest rääkides, sa oled välja toonud, et seal on show-elemente rohkem ja võistlejatel on rohkem aega ennast presenteerida. Samas sa oled öelnud, et sa pole tohutult esiletükkiv persoon, kes peaks ennast kogu aeg reklaamima. Kuidas need kaks asja siis kokku käivad? Kas sa oled siis laval keegi teine?

Sa ütlesid täpselt õigesti. Laval sa peadki olema keegi teine. Mina lähen alati lavale selle tundega, et tahan võita. Miks sa peaksid minema lavale lihtsalt osavõtu pärast? Laval oled sa mõnes mõttes ikkagi näitleja, sest laval olles teed väga täpseid asju, väga mõõdetud asju ja väga harjutatud asju selleks, et võita.

Eesti vehklemisnaiskond otsib praegu peatreenerit ja neil on tarvis nii-öelda kokk-kondiiter-keevitajat. Sina oled sportlasena kõik seda ise ühes isikus, sest fitnessis peavad sportlased väga paljusid asju ise tegema.

Mõtlemine on alati kasulik ja teadlik sportlane, kes oskab analüüsida üht või teist, on väga hea sportlane. Seda, kas selle spordiala juures saab mingeid asju keegi teine sinu jaoks teha, olgu see näiteks võistlusriideid, taandub sellele, kui palju on sul finantse selle lubamiseks.

Minuga on selline lugu, et mulle lihtsalt tohutult meeldib enda võistlusriideid teha. Mul on ka harukordne võimalus neid ka teistele teha, sest see on minu hobi ja see aitab mul vaimselt mahalaadida.

Küll aga on selle spordiala juures kaks asja, mida sa pead ise ära tegema. Sa pead ise trenni tegema ja sa pead ise need asjad ära sööma, mis sa pead sööma. Neid kahte asja peab alati ise ära tegema.

Võib-olla naiivne küsimus, aga kas proffide hulgas oleks mingi variant, et sa saaksid sellist teenistust, et sa tõesti elaksid spordiga ära?

Ma arvan, et selles liigas ainuüksi võistlemisega sa ei finantseeri ära oma võistluste kulusidki. Rääkimata sellest, et see saaks olla sissetulek sinu igapäevatoimetuste jaoks. Sa peaksid siiski leidma mingisuguse muu sissetoova väljundi. Sinu võistlusvahend on keha, seda saab kasutada reklaamitöödeks, koostöödeks jne. Nii palju kui ma teiste võistlejatega suhtlen, siis kõik me teeme kõrvalt ka midagi muud, millega endale elatist teenida.

Kas su süda valutab natukene sellepärast, et sa Eestis võistelda ei saa?

See on nii ja naa küsimus. Mõnes mõttes valutab, sest Eestis võistlemine on minu jaoks täiesti teise tähendusega. Olla Eesti meister või karikavõitja on omaette väärtusega. Mulle tegelikult meeldiks ikkagi ka Eestis võistelda.

Teisalt ma tunnen seda, et minus pole seda pinget, mis mul oli alati Eestis lavale astumise eel. See vastutustunne ja pinge sportlasena on ikkagi tohutu, eriti kui on selline hooaeg, kus oled välismaal neli-viis võistlust teinud. Siis on sisemuses automaatne pinge, et kõik eestlased ootavad sinust midagi. See tunne töötleb sind inimese ja sportlasena. Seda pinget mul enam pole ja selle üle olen väga rõõmus.

Kui utoopiline sulle tundub, et Eestis võiks toimuda profiliiga võistlus, kus sa saaksid lavale tulla?

Ma arvan, et see pole üldse utoopiline. See on tegelikult ju Eesti Kulturismi- ja Fitnessiliidu ning IFBB omavaheliste tingimuste kokkuleppimise ja koostöö võimaluste leidmise küsimus. Ning ka korraldamise küsimus. Korraldamisega käib alati kaasas ka rahaline pool. Usutavasti seab just see piirid sellele, kas või kui palju selliseid võistlusi Eesti korraldatakse. Aga tahaks loota, et see saab kunagi teoks.