"Dopinguteema ja dopinguennetamine oleks nagu kõige tähtsam – ja see ongi tähtis –, aga oleme ausad, kui vaatame aja- ja energiaressurssi, siis võib-öelda, et see n-ö uus teema ehk väärkohtlemisest arusaamine, ennetustegevused, juhtumite lahendamine, nõustamine, juhendite väljatöötamine on julgelt üle poole meie ajalisest ressursist," nentis Vallimäe. "Väärkohtlemine on hiiliv või salakaval nähtus. Tal on vaimse, füüsilise, seksuaalse väärkohtlemise ilmingud. Ja arusaamine, mis on väärkohtlemine ja kuidas ta avaldub, on pikk ja etapiline töö, et spordis osalejad saaksid aru, mis see on, kuidas seda märgata, kuidas reageerida, kuidas menetleda. See on veidi nagu keele õpetamine – alguses õpid sõnad ära, siis laused ja seejärel saad aru, kuidas see asi tegelikult käib."

Kui suur probleem on väärkohtlemine oma erinevates vormides Eesti spordis? "Ta ei ole massiivne. Me ei saa lausrünnakuga öelda, et kõik treenerid on väärkohtlejad. Aga kui sellised ilmingud on, siis heidab see varju kogu spordile ja treenerkonnale või tugipersonalile. Neid ilminguid on ja eks ta on enam-vähem läbilõige ühiskonnast ja mitte ainult Eestis, vaid ka rahvusvaheliselt. Selliseid nähtusi ja näiteid on, eriti juhul, kui väärkoheldav on tuntud ja kuulus sportlane," ütles Vallimäe.

Väärkohtlemist kohtab ju spordi erinevatel tasanditel, ei ole ainult tippspordi ja mõne üksiku juhtumi küsimus? "Pigem küll. Klassikaline väärkohtlemine ehk treener karjub või käitub füüsiliselt, jätab tähelepanuta või mõnitab või alandab, need on lihtsad juhtumid. Aga seksuaalse alatooniga asjad, kuni seksuaalse väärkohtlemiseni välja, on keerulisemad," ütles Vallimäe.

Kuidas seda vinti üle keeramata menetleda? Näiteks sportlase isa ja treener embab naissportlast pärast ilusat sooritust ja siis jälgitakse, kuhu ta enda käed paneb. "Mõnes mõttes kombatakse piire, millised on ühiskonnas aktsepteeritud käitumised ja kus on arvamus, et see võiks juba olla väärkohtlemise ilming. Aga abiks on see, et on kokkulepped," õpetas Vallimäe. "Kõigepealt on käitumisreeglid sportlasele, lapsevanemale, treenerile – millised käitumised ei ole okei. Ja kui on sellised spordialad, kus tuleb ette puudutamisi, siis need puudutamised tuleb enne kokku leppida, kommunikeerida treeningrühma sees, vanematele. Ja siis teatakse, kus need puudutused on. Ja kui need puudutused liiguvad üle piiri, on treeneri asi vabandada ja helistada enne lapsevanemale, kui laps koju jõuab."

Kuidas tõmmata piiri, milline on karm treeningmetoodika ja milline sõim ja üle piiri minek? Millal muutub see väärkohtlemiseks? "Mõõdikud on erinevad. Aga selge on see, et kui sportlane või treenitav tunneb end ebamugavalt, on see juba väärkohtlemise algus. Teine asi on see, kui kolmas isik kõrvalt näeb, et mingi asi pole normaalne, on tema asi reageerida. Mitte sekkuda, aga reageerida – informeerida kas klubijuhtkonda või spordialaliitu. Märkamine ja reageerimine on olulised osad väärkohtlemisest jagusaamiseks."

Kuidas käib EADSE-l teavitus- ja ennetustöö? "Mida me praeguses etapis soovime ja tahame, on see, et igal spordialaliidul oleks endal sisemised käitumisreeglid. Oleme välja töötanud käitumisreeglite kompleksi, mis sisaldavadki märkamist, ennetamist, spetsiaalseid käitumisjuhiseid, juhul kui midagi on juhtunud, siis selle menetlemist kuni karistuste ja distsiplinaarprotseduurideni välja. Paarkümmend alaliitu on seda korda juba rakendanud, aga sellest, et alaliit rakendab, on vähe – alaliit peaks teavitama ka enda liikmesklubisid. Või siis töötavad ise need reeglid välja ja kui midagi juhtub, saab kohe vaadata, et see on ju reeglite rikkumine."

Mitu väärkohtlemise juhtumit EADSE-l praegu menetluses on? "Sellised vahepealsed juhtumid, kus ei ole veel midagi kriminaalset toimunud, on spordisiseselt lahendada – alaliit, kui näeb probleeme või on tulnud kaebus, hindab olukorda ja siis võiks soovitavalt meiega ühendust võtta. Sest meie reeglina ise üle alaliidu ei sekku. Meil on protseduur, et alaliit küsib meilt abi, istume koos maha ja arutame. Hetkel on meil kaks menetlust pooleli, üks on päris räige," avaldas Vallimäe.

Tartu Ülikooli psühholoogia instituudis on EADSE tellimisel valminud turvalise spordi seireuuring, mis on Eesti spordis esimene selleteemaline käsitlus.

"Kuigi suur osa vastajaid väitis, et nad pole väärkohtlemisega kokku puutunud, oli siiski neid inimesi, kes on kogenud näiteks, kuidas treener puudutab treenitavat seksuaalsel viisil või ahvatleb treenitavat seksuaalselt," lausus Vallimäe. "Märkimist väärib asjaolu, et kiusamist ja füüsilist väärkohtlemist kirjeldasid sagedamini tippsportlased. Uuringu tulemused loovad lähtepunkti väärkohtlemise ennetamise teaduspõhiste strateegiate väljatöötamiseks."

Kuidas väärkohtlemise kahtluse korral käituda?

• Lastekaitseseadus näeb ette, et iga inimene, kes märkab abivajavat last, peab teatama sellest kohaliku omavalitsuse üksusele või lasteabitelefonil 116 111.
• Lasteabitelefonilt saab küsida ka nõuandeid kõigis lastega seotud küsimustes ning saab soovi korral anonüümseks jääda.
• Kui on veendumus, et juhtumi puhul võib tegu olla kuri- või väärteoga, tuleb pöörduda politseisse kohe samal päeval. Seksuaalne väärkohtlemine on kuritegu.
• Edasta info spordiklubile või spordialaliidule. Kui sa tunned, et ei saa sellest rääkida spordiklubi/spordialaliidu ametnikele, võta ühendust Eesti Antidopingu ja Spordieetika Sihtasutusega kas telefoni (682 5985) või anonüümse vihjeliini kaudu.
• EADSE vihjelehel Spordivalvur saab sihtasutusele turvaliselt teada anda spordis kehtestatud reeglite rikkumistest, sh väärkohtlemisest või muust eetikarikkumisest.

Turvalise spordi seireuuringuga saab tutvuda siin.