"Inimene ise on surnud, aga tema ohvrid on kõik elus. Need ohvrid võib-olla vajavad seda selget sõnumit, et see, mis toimus, oli kuritegu," põhjendas Eesti Treenerite Liidu juhatuse liige Madis Iganõmm nende avaldust.

Iganõmm on maadlustreener ja staažikas spordiametnik, sealhulgas treenerite liidu juhatuse liige. Just viimases rollis oli Iganõmm initsiaator, et ligi 400 treenerit ühendava liidu juhatus saatis teisipäeval välja pressiteate, milles taunis pikaajalist noortetreenerit ja pedagoogi Raimund Pundit kui laste väärkohtlejat. Seejuures 1981. aasta lennus lõpetanud maadleja ise oli kunagi Pundi õpilane füüsikas, aga kinnitab, et ei olnud vahetu ohver.

Valeri Maksimov mängis ise korralikul tasemel võrkpalli, aga avalikkusele on tuntud eeskätt kui staažikas spordiajakirjanik ja võrkpalliajaloolane. 72-aastane Maksimov on raske haiguse tõttu hapras seisus, aga mõte ning sulg on teravad, mida näitab kas või mullu ilmunud järjekordne raamat. Maksimov tundis Pundit ja käis temaga koos isegi võistlusreisil. "Jah, kindlalt," vastas Maksimov küsimusele, kas tema teada oli Pundi laste väärkohtleja.

Pressiteate info ei üllatanud Henn Vallimäed põhimõtteliselt, aga pikaagne spordiametnik, endine võrkpalliliidu peasekretär ja praegune Eesti Antidopingu ja Spordieetika sihtasutuse juhatuse liige oli kõhklev: ühelt poolt on ahistamise päevavalgele toomine oluline, teisalt – miks seda teha kadunukese kohta? "Mind üllatas see mastaapsus või selle mastaapsuse väide," ütles Vallimäe. "Pundist ikka räägiti, jah, et talle meeldivad noored poisid, aga sinna see jutt jäi."

1923. aastal sündinud Raimund Pundi oli ise noorena koondise tasemel võrkpallur, aga juba 1940. aastate teisel poolel keskendus matemaatika ja füüsika õpetaja karjäärile, mille kõrval treenis võrkpallinoori. Tema tõeline tähetund oli Tallinna Spordiinternaatkooli ehk TSIK-i loomine 1967. aastal ja seejärel võidetud 15 medalit, neist viis kuldset erinevate noortekoondistega Nõukogude Liidu meistrivõistlustel. "Tema saavutused treenerina olid ainulaadsed maailmas," hindas Maksimov. "See oli tõesti fenomenaalne. Me kõik panime selle selle arvele, et ta oli hea psühholoog."

Pundi, kelle käe all kasvasid teiste seas olümpiavõitja ja mitu noorte maailmameistrit, pälvis ENSV teenelise treeneri aunimetuse ja oli suure osa karjäärist võrkpalliföderatsiooni presiidiumi liige. Ka kriitikud tunnistavad, et poole sajandi jooksul etendas ta tuhandete noorte harimises positiivset rolli. Samas oli geniaalsel treeneril ja õpetajal väidetavalt tumedam külg. "Ta oli tõesti hea treener ja ta oli ka hea füüsika- ja matemaatikaõpetaja. Aga samas oli ta ka, kuidas seda öelda siis… sellise hälbega," rääkis Iganõmm. "Nägime, kuidas ta näiteks käis ühiselamus õhtul poisse välja kutsumas, helistas. Meil oli ühiselamus all üks telefon kogu ühiselamu peale. Ja siis sellele telefonile helistati ja kasvataja, kes seal valves oli, läks kutsus selle vastava õpilase alla. Ja nii ta ära käis."

Mitmed õpilased ja kolleegid kinnitasid "Pealtnägijale", et tegu oli avaliku saladusega. Kui Valeri Maksimovi 2009. aastal ilmunud Eesti võrkpalli lugemikus on vihjed Pundi vastuolulise karakteri kohta, siis tema õpilase Viljar Loori eluloos on eraldi peatükk "Mitme näoga treener" ning Avo Keele raamatus kirjas: "Hoopis hirmutavam tahk oli Pundi nõrkus poiste vastu".

Maksimov rääkis sellest isegi nüüdseks lahkunud olümpiavõitja Viljar Looriga. "Jah, ma küsisin tema käest, kas on tõsi, et sa lükkasid Pundi eemale, kui ta tuli seal. Ja ta ütles, et jah, ma tõukasin teda, ta tuli duširuumi tegema seda, mida ei tohi," meenutas Maksimov.

Treenerite liit enda avalduses räägib alaealiste väärkohtlemisest. "Jah, aga seal koolis õppisidki… kui see kool loodi, siis oli alates 5. klassist kuni keskkooli lõpuni," selgitas Iganõmm. "Ta oli õpetaja. Tal oli võimalus siis seda positsiooni kasutada. Ja ta oli peatreener, nii et ta kasutas ka seda positsiooni."

Kas ei või olla niiviisi, et ta oli lihtsalt homoseksuaal, keda mõisteti valesti? Et ta ei olnud laste väärkohtleja, vaid ta oli lihtsalt teistsuguse seksuaalse sättumusega? "Ma algul mõtlesin ka nii. Aga mida aeg edasi, seda enam tuli välja, et ta päris julmalt tegi neid asju," nentis Maksimov. "Seal ütleb jälle, et sa kooli ei lõpeta, kui sa räägid välja kõik."

Küsimusele, kas ta on veendunud, et Pundi ikkagi kuritarvitas enda võimu treeneri ja õpetajana, vastas Maksimov: "Jah, seda mulle öeldi."

"Üks näide, mida võiksin ka tuua, mida me kogesime, oli see, et meil oli seal saun, kõik spordialad said sauna kasutada. Ja tema rühmade saunaks valis ta alati kõige viimase aja. Meie saun oli mitmel aastal vahetult enne teda. Ja ega sinna sauna palju õpilasi ei tulnud, tuli üks-kaks, vahest kolm. Ja kui ta sinna sauna sisse läks, siis ta alati keeras selle ukse seestpoolt lukku," rääkis Iganõmm. "Milleks oli vaja seda saunaust lukku keerata seestpoolt? Keegi teine ei keeranud, ükski teine rühm, kes selles saunas käis, ei pidanud seda vajalikuks. Aga see lukkukeeramine toimus ainult tema saunaskäimise ajal."

Küsimusele, miks keegi ei sekkunud, vastas Maksimov: "Ma ka imestan selle üle. See pidi kõva hirm olema, kool lõpetamata, võib-olla see oli."
Et poisid kartsid, et kool jääb lõpetamata? "Jah. Olid sellepärast nõus," arvas Maksimov.

Millised on ikkagi tõendid? Nii Iganõmm kui Maksimov tunnistavad, et pole oma silmaga väärkohtlemist pealt näinud ega oma dokumentaalseid tõendeid. "Pealtnägija" rääkis taustaks mitmekümne endise õpilase, kolleegi ja sporditegelasega. Lisaks tutvuti osaga Pundi isiklikust arhiivist, mis on jõudnud spordimuuseumi ja teiste avalike allikatega, millest mitu viitavad, et 1960. aastate alguses saadeti Pundi ootamatult ja väidetavasti samasuguste probleemide tõttu Kunda tsemenditehase inseneriks, kus ta aga saavutas kohalike võrkpallipoistega nii häid tulemusi, et kutsuti kuus aastat hiljem pealinna tagasi, asutas TSIK-i ning hakkas võitma süle ja seljaga medaleid.

Teema on vastuoluline ja tuleohtlik, mistõttu enamik inimesi loobus avalikust kommentaarist. "Pealtnägija" rääkis isegi kahe väidetava ohvriga – üks neist oli Pundi õpilane 1960. aastate algusest ja teine 1980-ndatest. Mõlemad mehed, kes nüüd on soliidsed pereinimesed, lapsevanemad ning isegi vanaisad, ei eitanud, et oli probleeme, aga ei soovinud üksikasjalikult rääkida – veel vähem avalikult. "Tal oli palju poisse, tal oli terve võistkonna jagu neid. Neid, kes mulle rääkisid neid asju," avaldas Maksimov. "Aga samas nad ei taha, et nende nimed kuskil välja tuleks. Las siis mina olen ainuke, kui vaja."

"See on selline kuriteoliik, mis naljalt välja ei tule. See, kes on väärkoheldud, häbeneb seda öelda. Eriti veel sellises teisemeeas. Ja sellepärast on need asjad kõik ka sinna pidama jäänud," arvas Iganõmm.

Arhiivis on ka mõned leheküljed Pundi isiklikust päevikust, kus on mängujooniseid, -skoore, mõtteid õpilaste kohta ning muud spordiga seotut, aga viiteid ka intriigidele, tülidele ja pealekaebustele tema aadressil. Mis iganes Pundi eelistused olid, oli ta paljude meelest siiski pigem ohutu. "Kui me räägime väärkohtlemisest, siis seda on kuni seksuaalse väärkohtlemiseni välja, mis on kriminaalne. Kui me aga räägime ahistamisest, siis selle kõige viimane staadium on, kus siis n-ö käsi külge pannakse. Seal lõpeb ahistamine, seal hakkab seksuaalne väärkohtlemine," selgitas Vallimäe.

"Tegelikult, kui nüüd kvalifitseerida – ma ei ole küll eriala inimene, aga oleme nüüd kaks aastat tegelenud spordis väärkohtlemise teemadega –, siis ma julgeks öelda, et see temaatika, mis tema ümber käis, seal on pigem tegu sellise ahistamislaadse tegevusega ja ma ei oska öelda, kas seal kuskil füüsiliseks kontaktiks läks või ei läinud, aga paraku, jah, suures pildis on ta väärkohtlemise üks osa, seda tuleb möönda. Aga kindlasti ei tohi patta panna väärkohtlemist, alaealise seksuaalset kuritarvitamist või siis alaealistega toimetatud ahistamislaadseid tegevusi."

Olukorras, kus mees ise ei saa end kaitsta, peaks paljude meelest laskma väidetavatel luukeredel jääda kappi. Mõned leiavad, et teema päevakorda tõstnud treenerite liit on varjusurmas organisatsioon, tegu on Iganõmme soologa või kahtlustavad koguni mingit intriigi. Seejuures on oluline märkida, et Iganõmm ise oli ka 1980. aastate teises pooles TSIK-is treenerina Pundi kolleeg. "Kui ma olen rääkinud oma endiste õpetajatega või siis ka kasvatajatega, kui ma sinna kooli tagasi läksin, siis tekib mingisugune selline zombi olek, et kõik teadsid, aga keegi mitte midagi ette ei võtnud," ütles Iganõmm. "Kardeti sellist tugevat ringkaitset."

Avalikult oli Pundi elu lõpuni austatud ja hinnatud. Tema juubelitel osalesid ühiskonnategelased ja prominentsed õpilased. 2004. aastal pälvis ta presidendilt valgetähe IV klassi teenetemärgi ja Tallinna teenetemärgi. Kui ta 2007. aastal 83-aastasena suri, võinuks varjud vajuda minevikku. Iganõmm tunnistas, et vana asja tõstis üles märtsi hakul puhkenud skandaal Nõmme Kalju ekstreeneri Getulio Fredoga. Kui erinevad sporditegelased ja organisatsioonid tegid avaldusi, et väärkohtlemise suhtes on nulltolerants ja seda tuleks märgata, kihvatas mõnel inimesel. "Kuna see teema tõusis praegu üles seoses Nõmme Kaljuga, siis peab kogu kaardi lahti tõmbama, rääkima kõikidest asjadest ja ka sellest asjast otse ja avalikult," leidis Iganõmm.

Iganõmme sõnul pole tegu karistusoperatsiooni või kättemaksuga surnud mehe vastu. Teda nörritab, et kui 1950.-1960. aastate spordijuhid ei ole enam ammu pildil, siis 1980-ndate ja 1990-ndate inimesed on veel piltlikult pumba juures. Pressiteate tekstis ongi torge Eesti Olümpiakomitee (EOK) suunas. "EOK kutsus üles valge kaardi päeval väärkohtlemisega võitlema. Me oleme seisukohal, et enne kui sellele loole ei ole joont alla tõmmatud, ei saa me ka tõsiselt rääkida mingisugustest uutest võitlustest väärkohtlemise vastu. See tuleb ära lõpetada selgelt," ütles Iganõmm.

Kas te tahate öelda, et EOK inimesed on midagi teinud valesti või neil on endal mingisugune patt hingel selles osas? "Nad ei ole teinud vast midagi valesti, aga nad on lihtsalt midagi tegemata jätnud pigem kogu selle aja jooksul," nentis Iganõmm.

"Ma ütlen veel kord, et see esimene emotsioon oligi, et teema on väga õige. Nüüd on küsimus see – meil ei ole sellist kogemust ja kultuuri. Mina olen kasvanud üles kultuuris ja arvan, et me kuulume kultuuri, kus öeldakse, et surnutest halba ei räägita. Kuidas nüüd sellest kultuurist välja tulla ja ikkagi minna nüüd selle probleemiga sinna aastakümnete taha?" mõtiskles Vallimäe. "See on minu arust kõige suurem küsimus. Ja siis hakata otsima neid ümbritsevaid isikuid, kes pidid nägema ja võib-olla ei toimetanud piisavalt. Aga võib-olla toimetasid?! Võib-olla need olud ei võimaldanud rohkem toimetada?"

Henn Vallimäe möönas, et Eesti sport on ahistamisevastases võitluses kümme aastat läänest maas. Kaks aastat tagasi otsustati kokku siduda kujundlikult kõigi spordipahede vastane võitlus, alates dopingust ja kokkuleppemängudest kuni väärkohtlemiseni ja senise antidopingu baasil loodi Eesti Antidopingu ja Spordieetika sihtasutus, mis teeb muuhulgas koolitusi ja juhiseid väärkohtlemise ennetamiseks ning lahendamiseks.

Pressiteade postuumse hukkamõistuga on vasatuoluline ja isegi riskantne, aga 60-aastane Iganõmm rühib maadleja visadusega edasi enda sõnul just ohvrite nimel. "See peab saama selge joone alla ja lisaks see, et siis vältida edaspidi mistahes sarnast juhtumit, kus väga lugupeetud ja pärjatud tegelikult on väärkohtleja," arutles Iganõmm. "Et neid avastataks oluliselt varem, kui see, mis praegu."

Ehk isegi kui praegu midagi konkreetselt ette võtta ei saa, kelleltki vastutust nõuda ei saa, on see nende ohvrite jaoks teie hinnangul oluline, et öeldakse –me teame, et te olete olemas, me teame, et see juhtus? "Just," kinnitas Igamäe.
"Kui keegi on sellest häiritud veel tänase päevani, siis see on probleem. Ja nüüd selle häirimise taustal, mis me nüüd teeme? Kas me läheme ajalugu ümber muutma, leidma veel midagi, saama sellest kättemaksust jõudu või võtame selle tänase-homse õppetunniks?" küsis Vallimäe. "Või siis püüame personaalselt selle häirest tulevaid probleeme lahendada. Kui inimene tunneb, et ta on mingit taaka kandnud aastakümneid, palun ohvriabisse pöörduda, seal võetakse see probleem pulkadeks lahti. Kui inimesel või inimestel on selliseid probleeme tollest ajast ja selle inimesega, siis tegelikult oleks mõistlik tõesti püüda abi saada. See on see soovitus ja õppetund."

"Pealtnägija" suhtles sel teemal ka Pundi järglastega, kes loobusid lõpuks avalikust kommentaarist, öeldes, et on teemaga rahu teinud.