Viimase aasta jooksul on avalikkust – ja kitsamalt sporti – raputanud mitu juhtumit, kus treenerile heidetakse ette väidetavat väärkohtlemist. Viimati teisipäeval teatas alaliit koostöö lõpetamisest tüdrukute maadluskoondise peatreeneri Arvi Aavikuga. "Pealtnägija" kuulas osapooli ja järeldas, et üks asi on episoodid, mida omaaegsele olümpiasportlasele ja praegusele noortetreenerile ette heidetakse, aga laiem teema, et piir lubatu ja lubamatu vahel ongi ajaga muutunud.

"See oli kindlasti vaimne väärkohtlemine ja siis ahistamine," ütles endine tüdrukute maadluskoondise liige, keda loos nimetatakse Anniks.
Tema õiget nime pole raske tuvastada, sest tegu on viimaste aastate ühe edukama noore maadlejaga Eestis, aga "Pealtnägija" kasutas loos siiski varjunime Anni, sest teema on karm ja delikaatne. Neiu, kelle suhtes hellitati isegi olümpialootusi, sattus allakäiguspiraali, mis lõppes eneselõikumise ja suitsiidikatsega. "Ta ei tahtnud elada. Tal olid enesetapu mõtted juba tegelikult pikalt. See tundus kõik nii raske tema jaoks," avaldas Anni isa Taavi.
Anni ja tema pere andsid üle-eelmisel nädalal need intervjuud, sest nende meelest juhtis Eesti tüdrukute maadluskoondist kui mitte füüsiline, siis vähemasti vaimne väärkohtleja.

"Oma vandumiste ja ropendamiste ja röökimiste kohta ta ütles ka, et see ei ole röökimine, vaid see on hingestatud treenimine," rääkis Anni ema Estelle. "Ole kirglik ja hingestatud, aga siis tulemus ei saa olla närtsinud lill."

Peatreener Arvi Aaviku sõnul on tema ründamise taga lühidalt kokku võttes ühe lahutatud pere sassis suhted, ülekäte läinud tüdruk ja näpuotsaga võimuvõitlust maadlusliidus. Algul lubas Aavik kaamera ette tulla ja kõik etteheited kummutada, aga lõpuks päädis asi napi kirjaliku avaldusega: "Teie esitatud küsimused on samad, millised minule väärteomenetluses esitati. Andsin ütlused ülekuulamise käigus. See menetlus on tänaseks lõppenud. Minu käitumises midagi õigusvastast ei tuvastatud. Eeltoodust johtuvalt ei pea ma vajalikuks seda teemat pikemalt käsitleda." Seetõttu esindavadki "Pealtnägija" loos Aaviku seisukohti eeskätt politseis antud ütlused.

Oluline on rõhutada, et Aaviku aadressil esitatud etteheited on küll vürtsikad, aga taustal on laiem teema. See on viimase aasta jooksul juba mitmes väidetav väärkohtlemise kaasus ning Eesti Spordieetika Sihtasutuse juhi Henn Vallimäe sõnul on selge, et treenerid peavad ka Eestis õppima töötama uute arusaamade järgi.

"See avatus, valmisolek ja vajadus n-ö nende uute reeglite või uute kokkulepeteni, see on võib-olla kõige olulisem. Kui me nagu viskame herneid vastu seina, öeldakse, et meil on kogu aeg niimoodi olnud, need üksikud juhtumid, et see on kõik on jama võib-olla, nii on alati olnud, muidu spordis tulemust ei tule, siis me võib-olla saame jälle kokku samal teemal peatselt," mõtiskles Eesti Antidopingu ja Spordieetika SA juhatuse liige Henn Vallimäe.

Eestit kaks korda olümpial esindanud Arvi Aavik on vaieldamatult üks meie pädevamaid ja pühendunumaid treenereid, mistõttu oli Anni pere kõrvust tõstetud, kui ta nägi toona 14-aastases tüdrukus potentsiaali ja võttis ta 2017. aasta sügisel oma hoole alla. "Tüdruk oli ka hästi õnnelik. Ja mina olin ka õnnelik, sest mulle tundus see kõik positiivne, hea," meenutas ema Estelle. "Ma erinevate elusündmuste tõttu ei ole saanud alati lastele seda kõige paremat pakkuda ja mulle tundus, et meil vedas jälle."

Ema Estelle tunnistas, et karismaatiline Aavik jättis talle inimesena sügava mulje ning nad suhtlesid palju ka väljaspool sporti. Taustal on keeruline eraelu. Anni vanemad töötavad pedagoogidena, aga tegid läbi raske lahutuse, kus lapsed jäid ema juurde ja isale määrati suhtluskord.

Osa suurest tööst, mis toimus maadlussaalis, jäädvustas juhuslikult ka toona Aavikust tehtud dokfilm "Suurem kui sport".

"Trenn peabki olema raske ja intensiivne, see on loogiline, aga see oli ka vaimselt hästi keeruline," tunnistas Anni. "Sellepärast, et ta oli väga emotsionaalne inimene ehk siis kui ma tegin midagi valesti, siis ma sain... ta karjus mu peale, kõigi ees, kõva häälega. See oli ebameeldiv ja ma peaaegu et peale igat trenni nutsin."
"See on ka see, millega tüdrukud peavad harjuma. Ja harjuma kuulma selle pärast, et seesama, mis toimub meil täna siin treeningus, seesama võib kunagi pöörata selle matši selliseks, et see tüdruk võidab selle," rääkis Aavik dokfilmis.

Aavik ise ütles dokfilmis, et ongi karm ja kirglik treener, kes ei anna armu ei endale ega hoolealustele. Maadlusliit, kes on tema peamine tööandja, kinnitas, et temperamendi teemal räägiti mehega.

"Ütleme nii, et kui me selle töösuhte alustasime, see jutuajamine oli meil ära. Et sinu või siis tema selline emotsioon või käitumine on mõnes kohas mitteaktsepteeritav," sõnas Eesti Maadlusliidu asepresident Tanel Samuel. "Aeg on edasi läinud, peaks rohkem kontrollima ennast. Vähemalt tol hetkel tundus, et inimene sai aru ja kõik on okei."

Väliselt oligi okei. Aavik rääkis, kuidas Anni ja paari teise tüdruku ümber ehitatakse Eesti tuleviku naistekoondis. "Praegu näeme 10-aastastest kolme tüdrukut, kellel on potentsiaali!" ütles Aavik dokfilmis. "Me ei tohi seda maha magada, vaid otse vastupidi – peame nendega täna juba töötama."

Kulisside taga läks aga asi juba varsti pärast koostöö algust imelikuks. Esimesena haistis seda isa Taavi, kes on muide ise laste maadlustreener ja kehalise kasvatuse õpetaja. "Esimesed häirekellad hakkasid tilisema siis, kui ma ei saanud enam Arvi käest infot, millal on minu tütrel vaba nädalavahetus," meenutas Taavi.

"Aavikule ei meeldinud väga, et lapse elus tema isa osaleb sellisel määral, nagu ta oskab osaleda ja saab osaleda. Vot siis hakkas järjest enam isal vastumeelsust tekitama," rääkis ema Estelle. "Isa nägi ka näiteks ohtu sellest, kui treener läks koos tütrega Venemaale laagrisse. Mina viisin nad bussile, ostsin piletid, pakkisin koti, Venemaa treeneritele ostsin kommid ka kaasa. Ma ei näinudki selles ohtu."

"Läksime Tallinnast bussi peale ja siis kui me istusime bussi peal, siis ta pani oma pea mu õla peale ja kuidagi silitas mu kätt või midagi sellist, see oli ebamugav. Ja siis ta ütles, et ma võin minna teda alati kallistada, kui ma tahan või käest kinni võtta," avaldas Anni. "Siis ma isegi hakkasin nutma ja ta küsis, miks? Ütlesin, et igatsen emmet või midagi sellist. Mul on ju varem ka olnud treenereid ja keegi ei ole tulnud mulle ütlema, et kui sa tahad, siis tule kallista mind või võta käest kinni."

"Ta rääkis seda, et tema arust meie kaks olime universumis nagu kokku loodud. Ja siis nüüd me kohtusime siin maa peal," jätkas Anni. "Ja kui ma olen nagu tema või lasen ennast vabaks, siis ma tunnen samamoodi."

"Ma ei olnud absoluutselt teadlik sellest, et lisaks sõimule, alandamisele oli seal ka sellist ebamugavat käperdamist, ebamugavaid stseene, mis siis treener oma positsiooni ära kasutades oli läbi viinud, toime pannud," tunnistas Estelle.
Anni väitel oli koostöö jooksul hulgaliselt episoode, kus treener teda silitas, laksu andis, krabas, masseeris või muul moel soovimatut lähedust otsis. Aaviku selgitusel ei ole ta "mitte kunagi tundnud mitte mingit seksuaalset huvi Anni suhtes", pole "kunagi teda katsunud ebasündsalt ning pole sellele kunagi ise mõelnud", pealegi ei ole maadlusvõtteid võimalik õpetada inimest puudutamata. Jutt galaktika poolt kokku määratusest oli "puhtalt filosoofiline".

Huvitav ongi, et klassikalise maadlustrenniga käisid kaasas alternatiivsemad praktikad. Et maadluses on tähtis kaal, soovitas treener tüdrukule Simeonsi dieeti, mis asjatundjate sõnul tugineb ohtlikule pseudoteadusele. "Mis siis põhineb homöopaatilistel terakestel, kolm väikest terakest, mis tuleb iga hommik endale sisse võtta," selgitas Estelle. "Väidetavalt on seal ühe aine energia, mida leidub platsentas. Et seda ainet seal ei ole, aga selle aine energia. Ja kui sa võtad need terad sisse, siis nad vabastavad sinu kehas vana talletunud rasva rakud ja sa saad energiat nendest rasvarakkudest. Ja sa võid süüa selleks, et ainevahetus ei unustaks oma tööd ära, 500 kilokalorit päevas."

"Ja siis sa pead kaks korda päevas treenides või siis ka kord päevas treenides tõestama treenerile, et sa suudad ületada ennast ja hästi maadelda. See on rets, ma ütleks selle kohta," sõnas isa Taavi.

"See oli suhteliselt ekstreemne ehk siis peale seda mu keha nagu... ma ei tulnud peale seda hästi toime nende söömishoogude ja kõige sellega," tunnistas Anni.
Anni tegi näljutuskuuri enda sõnul kolm korda, kuid kaal tuli hiljem tagasi ja rohkemgi. Veel üllatavam, et väidetavalt pakkus treener, et Annile võiks mõjuda hästi ka seeneriitus.

"Mina teadsin, et Arvi ise käib oma vaimu turgutamas sellistel teatavatel tseremooniatel," rääkis Estelle. "Sinna mindi õhtuks, siis sa said mingi doosi neid seeni ja siis sa hakkasid nägema asju."

"Suureks probleemiks oli tema arust see, et ma ei ole üle saanud oma vanemate lahutusest. Ta ütles mulle, et need hallutsinogeenid paneks mind siis nägema, kuidas tegelikult on või et need aitaks mind," selgitas Anni. "Õnneks see plaan jäi katki, sest ma olin liiga noor siis sel ajal."

"Aga vabandust, kui teie tütrele, tol hetkel 14-15 aastat vanale tütrele treener teeb sellise ettepaneku, kas see ei tundunud teile kuidagi kohatu ja imelik?" küsiti ema Estellelt. "See tundus mulle imelik, muidugi tundus. Aga ma ei saa öelda, et ma korrakski ei mõelnud selle peale. Sest kogu selles protsessis oli veel asju, mis mulle tundus imelik."

"Arvi Aaviku kommentaar oli sellele tol hetkel, et see on täielik jama. Valetab. Siin on kontekstist välja rebitud asju. Ja ühte või teistpidi pannes mingid asjad on juhtunud seal, mis seal n-ö ette heideti, aga sellele asjale on eelnenud mingi lugu, mingisugused tegevused. Ja need asjad pole üldse, nagu paistavad," sõnas maadlusliidu asepresident Tanel Samuel.

Maadlusliit oli kimbatuses seda enam, et Aaviku õpilased on edukad. Juba esimesel koostööaastal tõi ka Anni õpilaste EM-ilt medali, aga järgmine hooaeg nii edukas polnud. Aavik rääkis, et tüdruk on laisk ja distsiplineerimatu. Suhted halvenesid. "Ma arvasin, et see on okei, isegi kui ma ei tunne ennast hästi. Et kui ta nii ütleb, siis ma peangi lihtsalt muutma oma suhtumist või nii. Ma ei osanud sel hetkel arvata, et selle pärast, et ma tunnen halvasti, et see ongi midagi, mida ei peaks olema."

"Üks viimaseid selliseid murelikukstegevaid sõnumeid oli 2019. aasta detsembris, kus ta ütleb: "Ma ausalt ei teagi, miks mulle praegu kõik. Või mis mulle praegu kõik nii kurvaks ja pimedaks teeb. Nagu ma ei tea, ei ole väga mingeid tundeid, või nagu selline zombi on olla. Aga siis samad mingid väga väiksed asjad, mis ei tähendagi nii väga, teevad nii haiget." Et 2019 ta oli tegelikult juba nagu läbi põlenud vaimselt," avaldas isa Taavi.

Anni kaalus korduvalt spordi katkestamist, aga keelitati jätkama. Üheksanda klassi keskel oli Audenteses õppiv neiu omadega nii puntras, et hakkas ennast vigastama. "Ma ei teinud trenni hästi, ma ei olnud piisavalt hea ja teised tüdrukud olid ka juurde tulnud kuskilt mujalt ja siis ta ei olnud minuga rahul, ta karjus mu peale alatihti ja siis tuli veel kaaluga teema ja siis oligi kuidagi… ma proovisin küll iga trenn, et ma proovin täna paremini," meenutas Anni. "Mõtlesin pool tundi enne trenni, häälestasin ennast, aga ikkagi see polnud piisav tema jaoks. Ja siis ma ei osanudki enam selle pettumusega, mis mu sees oli, kuidagi toime tulla. Ja siis nagu see aitas…"

"See peaks jääma lõpuni tüdruku enda sooviks ja tahteks, et kuhugi jõuda, midagi saavutada. Aga see kadus ära täiesti. Läks kaduma," rääkis isa Taavi. "Ja kui see lähebki kaduma, siis võib-olla peakski ütlema aitäh, nüüd on kõik, vali uus tee. Ja midagi ei ole katki. Aga kuidagi paremat lahendust ei leidnud, kui see, et tüdruk ei tahtnud lõpuks elada."

"Kui asjad olid päris halvad, kui ma nägin, et ma ei olegi kunagi trennis piisav, siis mul oli plaan. Tegin selle plaani, et kui järgmine hooaeg on ja ma panin kuupäeva, et kui saavad läbi meil need tähtsad võistlused, vist isegi panin, et mis koha ma saan ja et kui ma ei saa seda kohta, siis ma tapan ära ennast, sest pole ju väga mõtet rohkem," avaldas Anni.

Käesoleva aasta alguses juhtus lühikese ajaga mitu asja. Esiteks, avastas ema spordikoolist nädalalõpuks koju tulnud tüdruku kehal lõikumise jäljed. "See vigastus nägi väga halb välja, terve ta käelaba oli katki, verine ja paistes. Just pealtpoolt," ütles ema Estelle. "Aavik ütles, et tema pole kellegagi õiendanud. Et tüdruk on ise laisk ja lohakas. Kes mina üldse olen ja mis õigusega ma tulen teda süüdistama, et justkui tema pärast on tüdruk endale viga teinud?"

Ema rääkis kooli juhtkonnaga ja otsis sobilikku psühholoogi, kuid paar päeva hiljem tuli uus pauk. Anni ja kolm koolikaaslast jäid vahele kanepi suitsetamisega ühikas. Kool andis kõigile hundipassi. Sündmusterohke nädala lõpus läks ema tüdrukule Tallinna internaadi juurde järele.

"Ma olin seal Audenteses ja asjad läksid... trenn oli... ma ei olnud piisav, mul oli iga päev raske lihtsalt juba üles tõusta ja, ma ei tea, midagigi teha. Ja kui juhtus see, et mind välja visati, siis ma leidsingi, et kui ma nüüd juba kartsin, mis Arvi selle peale ütleks, kui närvi ta läheks..." jutustas Anni. "Ja siis tunduski, et kergem või isegi õigem oleks ennast siis ära tappa."

"Ootasin teda meie kokkulepitud kohas. Ja ta ei tulnud ja ikka ei tulnud ja ma natuke muutusin ärevaks, sellepärast et aeg pressis natuke peale," meenutas ema. "Ja lõpuks ta saatis mulle sõnumi, et tule mulle palun appi. Siis ma läksin ühikasse. Leidsin tütre oma voodi pealt. Ja seal voodi peal olid siis igal pool laiali tühjad ravimilehed." Ema helistas 112, tüdruk viidi haiglasse, õnneks polnud ravimid kanged ja piisas maoloputusest.

Vanemad pöördusid maadlusliitu, kes juhtkonna sõnul tegi kõik, mis võimalik. Esiteks soovitasid nad teha avalduse politseile, kaasasid antidopingu ja eetika sihtasutuse, peatasid töölepingu Aavikuga ja saatsid psühholoogi juurde kolm tema hoolealust. Ükski neist ei rääkinud väärkohtlemisest ja vaid üks oli rahulolematu emotsionaalse stiiliga. Politsei uuris asja kaks kuud ja järeldas, et seksuaalse ahistamise koosseisu pole: "Tõenditest ei nähtu, et Aaviku tegevus oli täide viidud alaealise inimväärikuse alandamist silmas pidades ning seksuaalse ahistamise eesmärgil." Lisaks tuleb kõik sõna-sõna vastu olukorrad lugeda menetlusaluse kasuks.

"Minu küsimus oli see, kas seal on näha ka midagi suuremat, kas seal on näha mingisugust sellist käitumismustrit? Ja minu isiklik veendumus on, et sellist n-ö käitumislikku mustrit, mis võib väljendada ka või võiks olla väljendatud ka teiste tüdrukute või neidude peal, sealt me ei leidnud," selgitas Vallimäe. "Ehk siis ilmselt oli tegu ikkagi üksikjuhtumiga ja nende n-ö puntraga, kui nii võib öelda."
"Meile ei tulnud ühtegi signaali, et kõik see, mida ette heideti Arvile, oleks leidnud kinnitust," lausus Samuel. "Pärast seda olukorda siis, kuna süüdistus ei saanud kinnitust, ei vastanud tõele, siis taastasime töösuhte."

"Need tunded olid uskumatud, sõnulseletamatud. Selline tunne, et tahaks minna õue ja karjuda. Kuidas see saab okei olla? Ma ei suutnud seda uskuda," kommenteeris ema Estelle.

"See tundus väga mõttetuna ja siis ma mõtlesingi, et nüüd ma veidi saan aru nendest naistest või tüdrukutest või ükskõik kellest, kellel on midagi juhtunud ja nad ei lähe rääkima," nentis Anni.

"Alaliidul on muidugi raske, kui on selline tulemuslik treener, kes on valmis panustama oma aega ja energiat ja kõike. Siis ma saan alaliidust aru, et pigem tahaks mingit kompromissi ja sellist lepitust leida," mõtiskles isa Taavi. "Aga kui üks tüdruk on katki selle tagajärjel ja tal eluisu puudub ja ta tunneb ennast reeturina, et ta on alt vedanud treenerit ja kõiki, siis midagi selles lähenemises ja metoodikas on väga valesti."

Teema oli päevakorrast maas, kuni oktoobris toimus ühe spordirajatise avamine, kuhu Aavik ilmus uue hoolealusega, keda hoidis enamiku ajast käevangus või suisa embuses. Pildid levisid asjaomastes ringkondades kulutulena ja tõstsid tormi. "Kui sa saad oma hoolealusega hästi läbi, teil on mõnus niimoodi üksteise embuses olla, tehke seda kodus aiapeol näiteks. Kuskil avalikkuse ees võiks olla mingisugused piirid," arvas Estelle. "Kuna ma tean seda tausta, erinevalt võib-olla tavainimesest, kes ei tea, siis nende fotode peal oleval tüdrukul treeneri embuses ei ole probleem olla."

"Ilmselgelt see ei ole normaalne," hindas Vallimäe. "Ja muidugi, seal võib olla, eks ole, mingisugused familiaarsust lubavad sisemised suhted, ma ei tea, pere vahel või tüdruku enda vahel. Aga, veel kord, kui treener esineb avalikult, ta peab olema eeskujuks teistele, ta peaks võrdselt kohtlema oma õpilasi. Ehk siis kohtlema või käituma ka õpilastega nii, nagu ta käituks iga teise õpilasega. Sellest vaatevinklist see pilt ei olnud normaalne."

"Öelda jälle treenerile, et sa ei ole enam treener piltide põhjal… väga keeruline seda teha," tõdes Samuel. Maadlusliit tundis end taas kahvlis. Ka asepresidendis tekitas nähtu ebameeldivaid tundeid, aga mida sa ette heidad, eriti veel, kui emmatav ja tema vanemad probleemi ei näe? "Pealtnägija" vestles piltidel oleva tüdruku isaga, aga pere esindav advokaat keelab sellest midagi avaldada.

Olukorra klaarimiseks kutsuski maadlusliit teisipäevaks kokku ümarlaua, kus kõik asjaosalised koos ja mille lõpuks otsustati Aaviku lepingut mitte pikendada: "Kõiki asjaolusid arvesse võttes jõudis juhatus tänasel koosolekul ühisele arvamusele, et Arvi Aavik ei vasta noorsportlaste eeskujuna neile normidele, mida eeldame noortekoondise peatreenerilt," teatas asepresident Tanel Samuel.

Kogu teema on väga laetud ja kohati ka subjektiivne, kuid laiem taust on tegelikult, et toimub väikestviisi murrang, kus põrkuvad vana ja uus koolkond.
Vallimäe kirjeldas reaktsiooni, kui esmakordselt tutvustati uusi väärkohtlemise vastaseid põhimõtteid. Sel suvel üllitaski Antidopingu ja Spordieetika Sihtasutus konkreete juhendi laste ning noorte väärkohtlemise ennetamiseks ning lahendamiseks. Näiteks öeldakse, et tuleks vältida isegi hoolealusega eraldatud viibimist privaatses ruumis. Kui seda lugeda, on märkimisväärne osa Aaviku, aga ka mitmete teiste treenerite käitumisest probleemne. "Osad treenerid ütlesid, nad lõpetavad treeneriameti ära ja nad enam lastega või noortega laagrisse ei lähe, et nad hoiavad lastega distantsi 2-3 meetrit. See oli jahmatav!" avaldas Vallimäe. "Tegelikult, kuhu on jõudnud arenenud maailm, arenenud riigid spordisüsteemis."
Samas rõhutas Vallimäe, et need reeglid on ka treenerite endi kaitseks, et ei satuks olukorda nagu Aavik.

"Põhiprobleem on meil see sama üks-ühele jäämine. Sest alati on nõrgem. Kui me räägime treeneri vaatevinklist, siis õpilane on alati nõrgemas positsioonis. Ja üldiselt, kui see nõrgem midagi väidab, et temaga on tehtud, siis on treeneril ennast väga raske kaitsta. Ehk siis treener ise peaks enda kaitseks selliseid olukordi vältima," rääkis Vallimäe. "Teine on loomulikult füüsiline kontakt. Ja see on nüüd jälle see, mille peale meie tänased treenerid ikkagi tõsiselt olid šokeeritud. Samuti tuleks neil selle juhendi järgi leppida kokku iga lapsega eraldi, võib-olla ka lapsevanemaga, kust kohast võib last puudutada. Ja kui see puudutus ei ole sealt, kus on ettenähtud või kokku lepitud, siis on treener põhimõtteliselt kohustatud vabandama."

Ka tänavu oma hoolealused mitmete medaliteni viinud, aga nüüd sule sappa saanud Arvi Aaviku jutu resümee on – ükski heategu ei jää karistamata, tema tahtis ainult aidata. "Ma seisangi selliste tüdrukute eest. Selliste eest, kelle juures ma näen, et on... kelles on see kõik sees olemas, aga kus ei ole materiaalseid võimalusi või ei ole vanemaid või ei ole üldse mitte midagi. Jah, ma aitangi selliseid," rääkis Aavik dokfilmis pisarsilmil. "Jah, seisangi selliste tüdrukute eest ja annan neile võimaluse."

"Tuleks teha silmad lahti ja kas või korraks proovida vaadata selle pilguga, et äkki see ei olegi okei, et ta hoiab niimoodi seda 15-aastast tüdrukut nende piltide peal või see, mis minuga juhtus, et proovida nii mõelda nendele tüdrukutele," arvas Anni. "Mul on neist äärmiselt kahju, aga ma tean, et arvatavasti praegu seda vaadates nad mõtlevad või osa neist, et ma olen lihtsalt loll või ma ei saa aru või mul on midagi viga, et see ongi nii, et ma saan nii olümpiavõitjaks, aga tegelikult see ei ole nii ja see võib väga halvasti lõppeda."