ETV saade "Pealtnägija" uuris, kuidas lõi Keila poiss läbi alal, milles on vaja krossijooksja võhma, rammumehe jaksu ja ninja-sõdalase nõtkust.

"Mulle meeldib selle juures see, et alati võib kõike juhtuda. Sa ei saa alati kõigeks valmis olla," lausus Grauen. "Sul võib tulla täiesti ootamatu takistus, mida sa pole kunagi proovinud ja sa lihtsalt ei teegi ära seda. Vahel on nii, et oled ühe takistuse juures tund või kaks ja lihtsalt ongi nii... sa ei tee ära seda. Aga sa proovid edasi, vahet ei ole, mis saab."

Takistuskrossi on mõnikord nimetatud kõvade meeste alaks või võrreldud ninja-sõdalaste võistlusega. Siin saavad kokku jooksuvõhm, füüsiline jõud ja akrobaadi osavus. Kusjuures distantsid küünivad sajameetrisest sprindist kuni 160-kilomeetriste ultramaratonideni või isegi 24- ja 36-tunni kestvusjooksudeni. Seejuures on võistleja teele püstitatud kõikmõeldavaid takistusi, kus piiriks on sisuliselt ainult rajameistrite fantaasia. Ala on seda raskem, et konkreetse raja proovimist enne võistlust üldjuhul ei lubata.

"See, mis sa teha saad, ongi ainult takistuse analüüsimine. Sa visualiseerid seda, mis sul tuleb, mõtled kätega läbi. Minu arust ronijad teevad ka nii, eriti kiirronijad, et mõtlevad läbi, kuhu nad järgmisena käe panevad," selgitas juunioride maailmameister. "Mõni takistus ei olegi tegelikult nii raske, see ei paista nii raske, aga kui sa jooksu pealt tuled, sa oled täiesti väsinud, sul oli just eelmine takistus, sul on käed väsinud, siis võibki juhtuda see, et sa lihtsalt kukud alla."

Oliveri 15-aastane vend Kaspar täiendab: "Kui sa oled piisavalt trenni teinud ja keskmiselt üldfüüsiliselt heas vormis, siis õige tehnikaga sa saad põhimõtteliselt kõik tehtud."

Perekond Grauenit võib naljatamisi nimetada takistuskrossi dünastiaks. 46-aastase perepea Peteri tuules ja täna tegelikult temast isegi edukamalt tegelevad alaga ka kõik kolm poega: 17-aastane Oliver, 15-aastane Kaspar ja 12-aastane Sander. Edu on seda üllatavam, et esimest korda lõid nad takistuskrossis kaasa alles neli aastat tagasi.

"Ma arvasin, et ju ta mingi jooksurada on, kus on takistused, mida peab ületama, aga tegeliku pildi saime siis ette, kui 2019 oli Oliveril Krakowis maadluse EM kadettidele ja sealt tagasi tulles tulime Poola Gdynia linnast läbi, kus oli takistuskrossi EM ja siis võtsime seal osa," meenutas Eesti takistuskrossi liidu juht ja sportlaste isa Peteri.

"Oliver ja Kaspar võtsid osa laste rajast, mille siis Oliver ära võitis, nii et tal esimene EM-i medal on sellest ajast. Siis nad proovisid ka avatud rada, kaheksakilomeetrist, see oli muidugi nende jaoks raskem. Nad olid väikesed, nad ei ulatunud, päev oli palav, 30 kraadi sooja, takistused olid musta värvi, nii et panid käes vastu, see põletas. See oli raske, aga see andis ilme, et misasi see tegelikult on."

Oliver Grauen: "Seal läks küll hästi, ma nägin jah, et takistused olid lahedad ja värki. Siis veel oli seda maadlusetunnet sees, ei tahtnud ära tulla, see võistlus oli ka selline lasteasi ja väga nii palju ei kutsunud veel."

Algul jalgpalli, saalihoki, kergejõustiku ja ujumisega tegelenud Oliverist sirgus teismelisena lootustandev maadleja, kes tuli omavanuste seas mitmekordseks Eesti meistriks nii kreeka-rooma kui ka vabamaadluses. Kaks aastat tagasi nägi Oliver, et takistuskrossis, mis kõiki eelnimetatud alasid kombineerib, läheb tal paremini kui maadlusmatil. Tõestuseks võitiski ta tänavu suvel juba Ungaris Euroopa meistrivõistlustel juunioride klassis kullad 3 ja 15 kilomeetri radadel ning septembri keskel Belgias Gentis samadel distantsidel ka maailmameistritiitlid.

"Ma alati teadsin jah, et kui ma enda mõistuse panen selle juurde, siis ma suudan tegelikult ükskõik, mida teha. Igaüks suudab. Tuleb endasse uskuda," jätkas Oliver Grauen. "Ja kui sa satudki sellisesse seisu, et sa iga päev teed midagi selle nimel, et saada paremaks, siis üks hetk see tulebki, näiteks Itaalias aasta tagasi... ma olin suht viimaste seas, aga poodiumikohad olid täiesti käegakatsutavad."

Täiskasvanute eliidile jääb praegu Reaalkooli 11. klassis õppiv Oliver veel isa sõnul umbes kümne protsendiga alla. Oliveri selja taga tulevad mürinal peale nooremad vennad Kaspar ja Sander. 15-aastasel Kasparil õnnestub eriti hästi just lühike, 100 meetri sprindidistants, kus ta sai sel aastal kirja kõigi aegade esimese Eesti rekordi, 42 sekundit. Maailmarekord on 25,092 sekundit, ehk ainult umbes kaks ja pool korda aeglasem Usain Boltile kuuluvast 100 meetri jooksusprindi maailma tippmargist. Grauenite kinnitusel pole nende edu pant niivõrd tugevus ja jaks, kuivõrd murdumatu vaim ja selge pea – mitte lasta end heidutada ootamatutest takistustest.

"Mulle meeldib ka see, et iga hetk võib midagi uut tulla. Üllatushetk, et võib järsku ära väsida, et kõik jõud saab otsa," kirjeldas Kaspar. "Võistlusel tuleb tavaliselt ette seda raja lõpus ja pikematel radadel, kus on rohkem füüsilist jooksu, takistusi, kõik kokku. Viimastel takistustel võivad käed ära väsida ja kukudki kogu aeg alla, aga tuleb ikka edasi üritada."

Oliver Grauen: "Võiks olemas olla see, et mitte kunagi ei anna alla. Sul on takistus, sa küll vaatad, et see on ületamatu, aga sa millalgi teed selle ära, see ei ole tegelikult nii hull. Kõik on võimalik."

Peteri Grauen: "Ta tahab seda. Ta pingutab lõpuni. Kui ta võistleb, siis ta annab endast maksimumi, iga kord kui ta annab maksimumi, siis see arendab edasi."

Eesti Takistuskrossi Liidu asutaja Peteri Graueni sõnul käib praegu Eestis regulaarselt võistlustel umbes 600 inimest. Isegi kui Oliveri, Kaspari ja Sanderi noorte klassi edu ei jätku täiskasvanute arvestuses, on Peteri sõnul olulisem liikumispisik, mida ta püüab nii enda peres kui laiemalt propageerida.

"Lapsed ei tee minu pärast, vaid mina teen rohkem laste pärast," ütleb ta. "Ma olen üritanud lapsi kasvatada nii nagu minu vanemad ja vanavanemad on mind kasvatanud spordivaimus, üritan ka mina kasvatada oma lapsi spordivaimus. Et nad midagi teeksid. Ja kui nad teevad midagi, mis neile meeldib, siis see on ainult hea, et neid rohkem sealt arvuti tagant välja saada."

Ajal, kui Eesti tippspordis otsitakse eduelamust tikutulega taga, võib seda loota takistuskrossist. Viie aasta pärast on ala sprindidistants - oluline, et just ainult 100 meetri distants - kavas ka olümpiamängudel Los Angeleses, kus see hakkab moodsas viievõistluses asendama ratsutamist.