Väinsalu on 1974. aastast töötanud ERR-i sporditoimetuses režissööri ja spordiarhiivi hoidjana, kelle nime on tõenäoliselt paljud näinud erinevate saadete ja filmide lõputiitrites.

"Ega ma ei teadnud sellest televisioonist ju midagi, kui siia sattusin," meenutas Väinsalu kaks aastat tagasi taskuhäälingus "Spordis ainult tüdrukud" 1974. aasta sügist, kui ta Eesti Televisiooni tööle tuli. "Olin filmiarhiivis ja telemajast üks režissöör küsis, kas ma ei tahaks tööle tulla, kuna neil läks üks assistent ära AK-st. Tulin vaatama ja siis nädal aega anti otsustamiseks aega. Ja tulingi."

Endine kolleeg, siiani tihti Ehaga koostööd tegev režissöör Steiv Silm iseloomustab teda niimoodi:

Eha Väinsalule on Eesti spordi biograafilises leksikonis pühendatud vaid kolm lühikest lauset. Esimene on sünniaeg ja amet. Teine on haridustee. Ja siis see kolmas, miks teda võib pidada Eesti (tele)spordi "heaks haldjaks" – inimeseks, kelle panus on olnud hiiglaslik, kuid avalikkuse jaoks enamasti nähtamatu. Välja arvatud neile, kes oskavad lugeda peent kirja.

Oma 80. sünnipäeva tähistav Eha Väinsalu on endiselt heas vormis ja aktiivses tööhoos. Eesti Rahvusringhäälingus on tal käsil juba 52. tööaasta järjest – nii režissööri kui ka spordiarhiivi hoidjana. Ta alustas oma režiikarjääri ajal, mil ETV sporditoimetuse juhiks sai Toomas Uba ning käivitusid legendaarsed telespordisaated "Spordiprisma" ja "TV 10 olümpiastarti". Viimane neist on ekraanil siiani ning ka Eha Väinsalu on seal endiselt tegev, olles toimetaja Anu Sääritsa parem käsi – järjepidevus, mis kõlab uskumatuna.

Nooruses tegeles Väinsalu ise aktiivselt vehklemisega. Ent saatust määras suuresti perekonna spordialaks kujunenud purjetamine. Just see taust osutus hindamatuks Tallinna olümpiaregati teleülekannete ja -saadete tegemisel – töös, mille kaudu jõudsid maailma tipptasemel purjetamisvõistlused Eestist Eesti inimeste kodudesse. Sealt alates on Eha Väinsalu olnud seotud kõigi ERR-i suurte spordiprojektidega, ilma eranditeta.

Aktiivse režiitöö kõrval on vähemalt sama kaalukas tema roll rahvusringhäälingu spordiarhiivi hoidja ja arendajana. Ta teab peast, milliselt riiulilt, milliselt lindilt ja millisest aastast on võimalik leida konkreetne hetk Eesti spordiloost. Viimased viisteist aastat on tema juhtimisel tegeletud arhiivi süstemaatilise digiteerimisega, ent suur osa materjalist on endiselt analoogkandjatel. Seetõttu on Eha Väinsalu teadmised ja mälu jätkuvalt asendamatud kõikidele režissööridele, toimetajatele ja produtsentidele, kes sporditeemalisi saateid või filme loovad. Ja mitte ainult ERR-is. Eha Väinsalu ei ole lihtsalt arhiivi hoidja – ta on selle elav kataloog.

Kui nüüd naasta selle kolmanda, tagasihoidliku lause juurde – "töötanud alates 1974. aastast ETV spordisaadete toimetuses režissöörina ja spordiarhiivi hoidjana" – siis tuleb tunnistada, et see ei ole isegi mitte jäämäe veepealne osa, vaid selle kõige tipmine lumehelves. On sisuliselt võimatu kokku lugeda telesaateid ja filme, mille lõputiitrites tema nimi peenes kirjas vilksatab. Kindlasti kõik ETV ja ERR-i spordisaated, lugematu hulk dokumentaale ning mängufilmegi. Nii on Eha Väinsalu aastakümnete jooksul taustal järjepidevalt, ent vaikselt ja märkamatult toimetanud, jättes Eesti spordilukku hiiglasliku jälje.