"Ma olen nii õnnelik. Kõige enam on mul hea meel selle üle, et mul oli emal ja õel 2. märtsil sünnipäevad: emal oli 50. juubel ja õde sai täisealiseks. Mul on hea meel, et saan medali neile pühendada," lausus Lillemets pärast 1000 meetri finišit ERR-ile.

Viimast ala alustas Lillemets sakslase Manuel Eiteli järel neljandalt kohalt ja seljatagant ähvardas ka hispaanlane Jorge Urena. "Iseenesest arvasin, et võin natuke kiiremini joosta, aga eks ma jälgisin ka Urenat ja Eitelit silmanurgast," lausus eestlane.

"Ikkagi medali peale oli jooks. Tulemus oli teisejärguline. Kauguses andsin head punktid ära - suurt skoori niikuinii ei tulnud. Tiitlivõistlus ja medali peale jooks. Tuli sajaprotsendiliselt välja."

"Läksid esimesed alad, kuidas läksid, aga sealt edasi suutsin teha seda, milleks siia tulin. Teha enam-vähem oma ära," jätkas Lillemets.

"Muidugi - siit ja sealt oli veel võtta, kui tagantjärele nii mõelda. Aga võtsin maksimumi. Kauguses natuke ebaõnn, aga teistel aladel oli rohkem õnne. Näiteks ei põrutanud kanda ära - seda kartsin. Ei andnud absoluutselt tunda ka. Kõrgust ja kõike muud oli tänu sellele muretum teha."

Seitsmevõistluse tegi lõpuni ka Hans-Christian Hausenberg, kuigi sai teivashüppes haige jala tõttu nulli. "Null soojenduse pealt tulin, põhimõtteliselt ei venitanud midagi. Tegin ainult füsioga pöia liikuvust. See oli ainus asi, 25 minutit. Pluss masseerisin, aga null jooksu, null venitust," lausus ta pärast 1000 meetrit.

"Plaanis oli vaadata saja meetri kaupa, kui valus on, aga jube valus oli juba esimesel sammul. Aega kordagi ei jälginud, lihtsalt võitlesin valuga. Eile mingi aeg vist ütlesin ka, et võitlen lõpuni."

"Kokkuvõttes päris kerge jooks, aga iga meetriga läks igalt poolt pingesse, kuna pidin läbi valu jooksma," jätkas Hausenberg. "Jõudsin lõpuni ja nüüd on tehtud, nii et olen õnnelik."