Keenia antidopinguagentuur on viimases hädas palunud riigi spordisüsteemi mainet hävitava dopingumurega võitlemisel spordiorganisatsioonidelt senisest suuremat koostööd ja valitsuselt lisarahastust. On neid, kelle hinnangul peaks Keeniaga selles küsimuses käituma sama karmilt nagu Venemaaga ja eemaldama Keenia sportlased rahvusvahelistelt võistlustelt. Kahte riiki päris ühte patta siin siiski panna ei saa, vaatamata sellele, et dopingu tarvitamine on Keenia spordis suur probleem.

"Vähem kui kümme aastat tagasi hakati rääkima natuke rohkem ametlikult ja ka avalikult sellest, et mingites riikides on dopinguga probleem. Rahvusvaheline kergejõustikuliit tegi ka enda nimekirjad, millistele riikidele tuleb kahjuks rohkem tähelepanu pöörata. Kõige rohkem paistis sellest nimekirjast välja Venemaa, kus n-ö defineeritud, tõestatud ja kahjuks ka korruptiivne dopingusüsteem oli selline, et nõudis riigi, ametnike ja enamiku sportlaste eemalejätmist juba 2016. aastast rahvusvahelistest võistlustest," rääkis Eesti kergejõustikuliidu president Erich Teigamägi.

"Selles nimekirjas oli neli-viis riiki veel punases ja nende hulgas on olnud Keenia kogu aeg. Nagu ma olen seal käinud sportlaste ja nendega koos käinud abipersonali jutust aru saanud, siis kusagil seal on selline poolametlik võimalus, et lähed uksest sisse ja ütled, et sul on vaja oma sportlikku vormi parandada ja on olemas arst ja ta kirjutab sulle vastavad ravimid välja," jätkas Teigamägi. "Võimalik, et see on kuulujutt, aga ükski kuulujutt ei teki täitsa tühja koha peale. Tegu on maaga, kus väga palju inimesi elavad toimetulekupiiril ja kus teatud tingimused võimaldavad vastupidavussporti arendada, kui sa oled valmis jooksma iga päev keskmäestiku- või kõrgmäestikutingimustes. See annab ühelt poolt eelise, aga teiselt poolt ka võimaluse sellest vaesest keskkonnast välja pääseda. Jooksed hästi, siis ühel päeval jooksed Amsterdamis või Berliinis ja teenid head auhinnaraha."

Eesti Antidopingu nõukogu liikme, spordibioloogi Kristjan Pordi sõnul ei saa Keenia puhul rääkida dopingusüsteemist, sest dopinguvõrgustik on Keenias mitmeski mõttes algelisel tasemel.

"WADA tegi raporti, kus vaadati, kuidas Keenias dopingu kasutamine toimub. Üks järeldus oli, et see on selline oportunistlik ja mitte hästi koordineeritud ja suhteliselt robustne. Kui vaadata, mida nad on kõige rohkem kasutanud, siis suhteliselt jõhkrat nandrolooni ehk levinud vanast ajast pärit steroidi. Sellega on kõige rohkem vahele jäädud," ütles Port. "EPO on teisel kohal ja kui vaadata, kes on EPO kasutajad, siis need on need, kes saavad kõige rohkem raha võistlustel. Nemad kasutavad seda kallimat  ja peenema lähenemisega ainet."

"Need, kes käivad rahvusvahelistel võistlustel, aga teenivad võib-olla seal 25 000 dollarit aastas, mis väga suur sissetulek ei ole, nemad kasutavad odavaid aineid. Seal ei ole mingisugust suurt strateegiat ega suurt geniaalsust taga. Ega seal väga palju rikastumise võimalusi pole ja sport on üheks rahvusvahelisel areenil raha teenimise võimaluseks," lisas Port. "Ülejäänud on kohalik piiratud majanduspotentsiaaliga keskkond. Seetõttu väga paljud noored leiavadki võimaluse spordi kaudu end tõestada. See ei ole riiklik. Riik on küll kiitnud, et me oleme kuulsad tänu Keenia jooksjatele, aga riik ise seda ei ole sponsoreerinud ja seetõttu on see selline metsik ja spontaanne protsess. Kui Venemaa tegi rahvusvahelist poliitikat ilma relvadeta, siis Keenia tegeleb lihtsalt oma majanduse afišeerimisega läbi sportlaste."

Kristjan Pordi sõnul on probleem Keenias muidugi laiaulatuslik. Olulist rolli mängivad madal haridustase ja teadmatus. "Kui me võtame, et Eestis üksikud dopingujuhtumid tekitavad rahvusliku skandaali, siis Keenias on sellel aastal juba vahele jäänud 25 sportlast. Kõik on vahele jäänud just nende lihtsamate ainetega," selgitas Port. "Neil on viimase nelja-viie aasta jooksul üle 100 sportlase embargo alla pandud. See on ikka massiivne dopingukasutajate maa, mis osutab veelkord, et tegemist on jõhkra omaalgatusliku protsessiga, kus väga seda mõistust ja vastutust ka ei ole."

"Hajo Seppelt tegi dokumentaalfilmi ka, kus sa lähed lihtsalt apteeki ja istud sinna nurka tabureti peale ja sulle tehakse süst, mida sa ise soovid," avaldas Port. "Sportlaste enda haridus ja haritus rahvusvaheliste dopinureeglite suhtes on väga nõrk, siis ega nad ei tea isegi midagi peljata. Nad lihtsalt kuulevad, et nende lähikondne on hästi edukas rahvusvaheliselt ja nad on kindlasti kuulnud ka, mida ta kasutab või apteeker võib seda öelda, et tema on talle seda andnud, ja nii see väärtusahel üles ehitatakse."

"Vaadates, kust nad seda dopinguainet saavad – nad ei saa seda rahvusvahelisest keskkonnast, sest siis nad jääksid vahele, vaid nad saavad seda Keenia apteegivõrgustikust ja seal on peamiselt ravimid," jätkas Port. "Neil ei ole raha, et leida arenenud riikide laborites loodavaid sünteetilisi steroide või mingeid uusi ravimikandidaate. Nemad kasutavad ravimeid ja kuna ravimeid on kõige kergem testida, siis selle tõttu nad jäävad ka vahele, mis jällegi räägib selle asja sündimisest."

Maratonijooksja Roman Fosti on aastate jooksul väga palju Keenias koos Keenia jooksjatega treeninud. Ta on lähedalt näinud seda, millega peavad vaese riigi sportlased armutu konkurentsi tingimustes teel tippu silmitsi seisma. Rääkides sellest, miks on dopinguprobleem Keenias nii suureks paisunud, tõi Fosti esimese asjana välja puuduliku teavitustöö.

"Keenias on väga suur hulk sportlasi, kes võistlevad maailmatasemel, ja paraku selles suures hulgas nad ei ole suutnud teha korralikku teavitustööd. Kui ma olen käinud Keenias vaatamas ka mõnda krossijooksuvõistlust, siis ma näen, et nad tegelevad selle probleemiga ja teadvustavad, mida tähendab doping ja mis mõju see tekitab, aga seda tutvustatakse nooremale põlvkonnale, nii et see võtab aega, millal ka seal see sport läheb puhtamaks," nentis Fosti. "Praegune generatsioon, kes soovib vaesusest välja saada võistlema Euroopasse, neil on ikkagi see ahvatlus võtta seda dopinguainet. Nad näevad ju, kuidas teised Keenia jooksjad on ennast heale järjele saanud välisvõistlustega. Tulevad tagasi, nad on investeerinud ja suutnud aidata oma pereliikmeid. Need jutud ju liiguvad sportlaste hulgas. Paljud tulevadki vaesematest kohtadest suurtesse keskustesse, nagu Iten, ja kuulevad neid jutte. Kui nad seal aastaid istuvad ja ootavad, millel on neil võimalus Euroopasse saada, siis minnakse kergema vastupanu teed."

"Eks mul endalgi on olnud juhtumeid, kus kohalikud sportlased tulevad minu juurde ja küsivad, kas mul on mõnda toidulisandit," rääkis Fosti. "Nad ei küsi otse dopinguainet, aga nad ootavad, et oleks tabletike, mis aitaks neid heale tasemele. Olen püüdnud neile selgitada, et see ei ole õige tee, et sa toidulisandiga püüad end heale tasemele saada. Kõige tähtsam on alguses ikka treening ja õige toitumine. Lihtsalt see haritus ja haridustase väiksemates koolides ongi paraku madal ja nad lähevadki seetõttu kergema vastupanu teed."

Fosti sõnul on pigem kuulujutt, et dopingut saab igast nurgapealsest apteegist, aga arstidele on tegemist ahvatleva tuluallikaga. "Olen kuulnud, et võimalik on ka apteegist saada, aga see jutt ikkagi lükkus ümber. Päris nii lihtne see ikka ei ole, et apteegist saad," väitis Fosti. "Olen kuulnud, et pigem see käibki läbi suuremate mänedžeride või siis on tekkinud kohalikult arstid, kes tahavad teenida. Neil on võimalus saada näiteks odavamalt EPO-t ja siis nad müüvadki seda sportlastele. Arvatavasti on tekkinud selline ringkond, kes sellele infole ligi pääseb ja nende kaudu see siis käib."

Kas Keeniat võib tabada Venemaa saatus? Kristjan Pordi sõnul on võimalik, et kui olukord ei parane, siis varsti Keenia sportlasi enam rahvusvahelistele võistlustele ei lubata.

"See olukord ei parane. Siin on ka varem erinevaid riike kuulutatud mitte reeglitele vastavaks ja siis neid sportlasi ei lasta võistlustele," lausus Port. "Sealsete sportlaste juurdepääsu hakatakse föderatsioonide põhiselt piirama. Kuna üle 90 protsendi kõikidest edulugudest ja ka dopingujuhtumitest on kergejõustik, millest omakorda üle 90 protsendi on jooksualad, siis arusaadav, et Keenia jooksjatele hakatakse kätt ette panema, sest võistluse korraldaja ei taha, et ülejäänud võistlejad, kes tulevad sinna ka oma karjääri parimaid tulemusi saavutama, teavad, et nende suhtes potentsiaalselt ollakse ebaõiglased."

Erich Teigamägi ütles, et Keenialt suurte rahvusvaheliste võistluste korraldusõiguse äravõtmist praegu siiski kaalutud ei ole. "Otsest seost riigi juhtkonna, kergejõustikuliidu juhtkonna ja vahele jäänud sportlaste vahel ei ole tuvastatud," sõnas Teigamägi. "Kui seal oleks otsene seos, siis kindlasti kõrge tasemega võistlusi sinna ei antaks. Seal teatavasti on toimunud kaks noorte tiitlivõistlust ja nad taotlesid ka 2025. aasta maailmameistrivõistluste korraldusõigust."

"Laias laastus on alati kaks meetodit. Üks meetod on kontrollida ja karistada, teine meetod on õpetada ja harida," jätkas Teigamägi. "Võtta kätte ja nendes jooksukeskustes korraldada infotunde. Olen juba praegu näinud pressiteateid, kus korraldatakse 600 osalejaga antidopingukoolitusi. Loodetavasti see ei voola külgi mööda maha."

"Praktiliselt kõik maailmameistrivõistlustel käivad sportlased annavad vereproovi. Näiteks suvel Oregoni maailmameistrivõistlustel tegid seda kõik Eesti sportlased ja kõik teiste riikide sportlased samuti. Kontroll on päris tihe – neid kontrollitakse ka väljaspool võistlusperioodi ja treeningute ajal ootamatult. Vahele jääb mingi osa neist, tegelikult väga väike osa," rääkis Teigamägi. "Nii nagu igal elualal on inimesi, kes üritavad natuke kergemalt läbi saada, nii on seda ka spordis aastaid olnud. Teisalt tõsine probleem ta on, aga Rahvusvaheline kergejõustikuliit on selle nimel väga palju tööd teinud, et valemängijaid paljastada. On loodud lausa eraldi iseseisev organisatsioon Athletics Integrity Unit (AIU), millel on oma eelarve ja mis ei sõltu alaliidu presidendi, nõukogu ega tegevjuhi käsulauast ning töötab iseseisvalt. Kindlasti on kergejõustik ala, kus tehakse väga palju teste, aga meil on ka väga palju sportlasi ja erinevaid üksikalasid. On erinevaid meetodeid, millega üritatakse petta, aga arvestades ikkagi, kui tihe kamm on testimine tippsportlaste seas, siis mina arvan, et vahelejäänute protsent ei ole nii kõrge, et me peaksime tegema automaatselt järelduse, et puhast sporti ei ole."

Roman Fosti sõnul aitaks Keeniat dopinguvastases võitluses eelkõige see, kui riik panustaks oluliselt rohkem kohaliku antidopinguagentuuri töösse. "Keenias peaks kindlasti rohkem antidopingutöötajaid tööle võtma. Suures riigis, kus on nii palju heal tasemel jooksjaid, peaks see kontroll olema palju tõhusam," arvas Fosti. "Kui mind on käinud Keenia dopinguametnikud kontrollimas, siis tegemist on viisakate inimestega ja ma ei usu, et neid on võimalik ära rääkida. Selline juhtum on välja ju tulnud Asbel Kipropiga, kes üritas ära rääkida ametnikke. Mina olen näinud, et nad on viisakad, aga tihti on ikkagi olnud ühed ja samad näod."

"Arvan, et selle suure riigi kohta peaks olema vähemalt viis korda rohkem ametnikke, kes tegeleksid selle probleemiga," lisas Fosti. "Tuleb paika panna riiklikult, aga miks mitte ka kõrgemal rahvusvahelisel tasemel karistused. Nendelt, kes on dopinguga vahele jäänud, tulebki ära võtta kogu auhinnaraha, mille nad eelnevalt teeninud on. Äkki hirmutab ka see, kui panna eluaegsed karistused. Juhtumid on erinevad, aga karmide reeglite paika panemine hirmutab rohkem sportlasi ära sellelt teelt."

Fostile teeb tuska asjaolu, et Keenias lokkav dopingu tarvitamine tekitab paljudes tunde, et puhast sporti ei olegi olemas. See kõik seab halba valgusesse sportlased, kes rühivad tippu ausal teel.

"Mul on seda väga valus kuulda. Olen ka oma toetajatega sel teemal rääkinud ja see on halb vari spordile ja jooksule," tunnistas ta. "Ma siiralt ise ikkagi usun, et väiksem osa on neid patuseid. Suurem osa sportlastest on puhtad. Lihtsalt tuleb sel teemal teha rohkem teavitustööd. Oleme leidnud rohkem meetodeid, kuidas neid vahele võtta. Võib-olla sellepärast ongi sportlased jäänud vahele ja ükskord sa niikuinii jääd vahele, kui sa sellega oled süstemaatiliselt tegelenud."