Kirt viskas 2019. aasta juunis esimese eestlasena oda üle 90 meetri, kui sai Ostravas kirja tulemuse 90.34. Vaid kaks päeva hiljem kirjutas ta Kuortanes uueks rahvusrekordiks 90.61. Toona sügisel Dohas toimunud maailmameistrivõistlustele sõitis ta ehk peafavoriidina, kuid vigastas lõppvõistluse neljandal katsel raskelt õlga ning pole pärast seda tippkonkurentsis võistelnud.

"Pikk aeg," tõdes Kirt saates "Hommik Anuga". "See ei ole nüüd ainult õlaga seotud, sinna on jäänud ka riburadapidi muid vigastusi, mida ei osanud isegi ette näha. Enne seda perioodi olid sellised vigastused, mida sai füsioterapeudi või arsti juures ravida. [Kõigepealt] väsimusmurd, siis lõigati songa ja ütleme, et ju siis sai kuskil liiga palju. Ma arvan, et võib-olla lihtsalt keha mingil hetkel ei pidanud vastu sellele koormusele, millele ta varem vastu pidas."

"Inimene on tagantjärgi alati targem. Kui oled olnud üks maailma parimaid odaviskajad ja järgmisel hetkel oled tagasi nullis, siis on motivatsioon või kirg või tahe tõestada, et see [taastumine] on võimalik," jätkas 32-aastane Kirt. "Tagasi nulli kukkudes tahad uuesti seda kõike kogeda ja siis võib-olla lihtsalt ei osanud anda endale aru, et tuleks võtta natukene rahulikumalt, kuulata rohkem keha. Ma arvan, et kolm-neli päeva pärast Dohat olin juba ratta seljas ja valmistusin taastusraviks. Ma arvan, et eks sealt võib-olla natuke maksingi lõivu."

Kirdi sõnul ei saa enam unistada, et ta veel kunagi Eesti rekordi toonud viskeid korrata suudab. "Vaadates praeguseid kaari, siis ma olen natuke skeptiline. Mõeldes isiklikele rekorditele, võib-olla see aeg on möödas. Mul endal on võib-olla eesmärgid: olen kindel, et õige tegutsemisega ja kui keha lubab, on võimalik jälle üle kaheksakümne meetri visata. Vaadates, milline kadalipp tuli läbida, et sellel aastal 73 meetrit visata: ma arvan, et seal on varu. Küsimus on selles, kui hästi tervis vastu peab."

Kirt rääkis saates, et songaoperatsioonist taastumise tõttu ei saa ta veel trennis joosta ega hüpata ning loodab, et saab koos treeninggrupiga harjutamist jätkata novembrist. Suvel tuli ta Kadriorus 73.67-ga Eesti meistriks, suve keskel võidutses ta 71.72-ga Eesti karikavõistlustel.

"Talvel olin ma väga positiivne suve osas, tundus, et kõik läheb õiges suunas. Aga siis hakkasid songaprobleem ja muud kevadel tunda andma, väljas ei ole olnud see viskamise tunnetus, mis oli enne operatsiooni. See on muidugi arusaadav ja seda ütlesid ka arstid, et ta ei ole sada protsenti sama nagu ta oli varem," kirjeldas Kirt kogemusi sellest aastast. "Eesti meistrivõistlustele avastarti tegema minnes oli selles mõttes suurem närv sees kui Doha finaali eel: sa tead, et sa ei ole sada protsenti see, kes olid varem. Inimestele tundus see 73 meetrit võib-olla selline altminek, aga mu enda jaoks oli see kordaminek juba selles mõttes, et starti läksin ja selle sammu tegin, sest ma ise üritasin leida vastuseid, miks mitte minna. Kui keegi oleks mulle treeneritest öelnud, et kuule, ära mine, siis ma oleks öelnud, et ma ei lähe. Pidin väga palju endaga võitlema, et sinna starti minna ja see võistlus ära teha. Samas ma arvan, et peale võistlust oli võib-olla isegi parem tunne, kui vahepeal mõnel suuremal võistlusel kaugele visates."

Füsioterapeut Indrek Tustit andis eelmise nädala Eesti Ekspressis rääkides mõista, et Kirdi praegune konditsioon on osalt ka tema viga. "Ma helistasin ka pärast seda talle ja väitsin talle ikkagi vastupidist," sõnas Kirt. "See ei ole pigem tema süü, ma arvan, et olen piisavalt täiskasvanud inimene, kes peaks andma talle adekvaatset tagasisidet oma trennidest. Eks muidugi, ta oli eemal, aga see ei tähenda, et see tema süü oli. Meil oli olümpia ukse ees, me teadsime, milleks me valmistume. Kell tiksus kogu aeg edasi, mingil hetkel oli juba märts ja kuna ma ei olnud väga joosta saanud, üritasin igal pool mujal koormust kätte saada. Nagu ma ütlesin, pärast vigastust üritad tagasi tulla ja teha kõik võimaliku selleks, et uuesti jälle võistlusareenil olla; võib-olla nendes kohtades oleks pidanud rohkem ennast kuulama ja rohkem asju vabalt võtma."

Mis aitab Eesti rekordi omanikul keerulistel hetkedel leida jaksu jätkata? "Eks neid hetki on päris palju, kus mõtlen, et okei, lõpetame ära," tõdes Kirt. "Ei tule, ei saa, aga siis lähed koju ja mõtled, et tegelikult oli grammike parem kui eelmine kord, mõtled, et äkki on mingi väike võimalus, et saaks jälle kogeda neid tundeid, emotsioone, mis enne. Muidugi, kui sa oled ise terve ja tead, et lähed suvel võistlema, viskad 83-84 meetrit, võib-olla natuke vähem kui enne, saad ikkagi mingi emotsiooni kätte; aga kui sa oled talv aega vaeva näinud, lähed suvel võistlema ja viskad 73 meetrit, siis kindlasti see ei ole see, mille nimel sa vaeva näed. Oled teinud sama mahu tööd, võib-olla isegi natuke rohkem, isegi paremini, aga vastu midagi ei saa. Kindlasti hakkab see rohkem vaimule kui varem."

Uuele hooajale läheb Kirt enda sõnul siiski vastu odaviskajana. "Enda silmis küll, ilma toetajateta ja ilma olümpiakomiteeta, aga lihtsalt enda jaoks. Selles mõttes natuke vabamas vormis, et meil on noored sportlased ka grupis, keda tuleb natuke tagant utsitada ja pakkuda neile trennis konkurentsi, anda võib-olla enda kogemusi edasi ja siis lihtsalt vaadata jooksvalt, kuhu ma ise sellega välja jõuan," rääkis Kirt.

90-meetri mehe sõnul tähendab see, et ta ei mõtle rahvusvahelistele tiitlivõistlustele. "Mul on enda väiksed eesmärgid, mida ma tahaks saavutada. Oleneb ka, kuidas tervis lubab harjutada. Ma olen ju spordi sees olnud kogu elu, veel ei ole isu täielikult kriipsu peale tõmmata. Odavise mind paelub, odavise mind huvitab, pakub kohati head emotsiooni. Kui kõik on hästi, siis kindlasti ma tahaks harjutada, aga mitte sellise pingega, et ma nüüd peaks ütlema, et lähen järgmine aasta tiitlivõistlustele. Ma tahan lihtsalt näha, kuhu välja jõuan, kui ma harjutan edasi ja pigem on rõhk sellel, et ka noored saaks tänu minule harjutada," rääkis ta.

Kas Magnus Kirdi elu parimaks tulemuseks jääb Doha MM-hõbe? "Ma olen realist, hetkeseisuga ma ütlen pigem nii, et kipub sinnapoole minema. Ma ei ole sportlase mõttes enam kõige noorem. Sportlase mõttes, odaviskaja poole pealt hakkab juba tekkima lõpusirge," tunnistas Kirt.

Augusti keskel oleks Kirt võinud Müncheni EM-il kohal olla võistlejana, kuid seekord abistas ta seal odaviskajat Gedly Tugi. Münchenis tribüünil kohtus Kirt ka odaviskelegendi Jan Železnyga, kes oli eestlase vigastusega kursis.

"Tema arvamus oli see, et ma hakkasin liiga vara viskama. Oleksin võinud võtta natuke rohkem aega taastumiseks, aga samas meil ei olnud seda aega võtta. Ta ütles, et hoia pea püsti ja proovi ikkagi edasi, et tema hoiab pöidlad pihus. Ta on väga-väga sõbralik ja väga kahe jalaga maa peal inimene, on täielik odaviskelegend, aga inimene," iseloomustas Kirt kohtumist.

Kuigi MM-hõbe oli Münchenis Tugile toeks ning jagas temaga kogemusi, on Kirti enda sõnul veel vara juhendajaks pidada. "Juhendaja on minu kohta praegu veel liiga vara öelda, võib-olla ei saa seda kunagi öelda, eks seda näitab aeg. Treener ja sportlane on kaks eri asja, hea sportlane ei pruugi tähendada head treenerit. Erinevus ongi see, et kui oled ise sportlane ja valmistud võistlusteks, siis sa tead, mis su peas toimub, sa tead, mida sa mõtled, kuidas sa mõtled. Kõrvalt on alguses väga-väga raske aru saada, kas õpilane on närvis, kas ta on rahulik, kas ta on enesekindel, kas tal on kõik korras? See on kindlasti uus asi, uus kogemus."

"Ma ei ütle praegu, et ma olen lõpetanud sportlane või lõpetama hakkav sportlane, aga olen ristteel," tõdes Kirt. "Võib-olla mõnel läheb see kuidagi sujuvamalt, mõnel läheb raskemalt, et kuhu minna, mida teha, mis sind samamoodi sütitab? Mis sind ajaks hommikul voodist samamoodi välja nagu sportlane olles? Misasi on see pärast sportlasteed, see on põhiküsimus, millele ma olen praegu natuke mõelnud. Nagu ma ütlesin, mul on omad väikesed eesmärgid, mida tahame saavutada, võib-olla lihtsalt see, et üritan mingeid meetreid kätte saada, mida olen oma peas mõelnud. Las need jääda praegu enda teada. Teine asi on see, et - ma ütlen, ma ei ole treener - , aga aidata kaasa sellele, et odavise jääks Eestis näoga kestma. Me ei ole võib-olla kõige targemad, aga me oleme ikkagi mingi süsteemi oma tiimiga suutnud välja mõelda, mis on meid hoidnud heas vormis kogu hooaja vältel ja loodame, et suudame seda noortele edasi anda."