Velotuuri pikim etapp kulges enamjaolt allatuult. Kiirused kruviti kohe kõrgele ning keskmiseks kiiruseks saadi lõpuks 46,5 km/h. Pikka aega sõitis ees kuueliikmeline jooksikute grupp, kuhu eestlastest kuulus klubi Peloton rattur Ken Post. Nimekaimaks jooksikuks Saksamaa koondise liige Domenic Weinstein, kes tulnud kahel korral trekisõidu maailmameistrivõistlustel hõbedale 4 km individuaalses jälituses. Seda 2016. ja 2019. aastal, finaalsõitudega tänase Ineos-Grenadiers supertähe Filippo Ganna vastu.

Velotuuri seisu ja sõidu iseloomu arvestades võis eeldada, et jooksikud pühapäeval finišini vastu ei pea ja nii ka läks. Küll olid nad ees kuni Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringideni, noppides esikohad kõigis kolmes vahefinišis. Emumäel ja Raasikul võidutses soomlane Jesper Lindahl amatöörklubist CCN Factory Racing Georgia ja Tallinnas rootslane Edvin Lovidius (Svealand Cycling).

Umbes 10 km enne lõppu saadi viimase eesolijana kätte Lovidius ning oli selge, et tuleb grupifiniš. Siim Kiskonen, Mihkel Räim ja Norman Vahtra tegid Eesti koondise esisprinterile Martin Laasile viimaseks kurviks ideaalse eeltöö ja võitjas kahtlust polnud. Laasile teine etapivõit kolme päeva jooksul. Teisena ületas joone sakslane Henri Uhlig (Alpecin-Deceuninck Development Team) ja kolmandana hollandlane Lars Rouffaer (Allinq Continental).

Kolm päeva liidrisärgis sõitnud Rait Ärm sai aga esmakordselt tähistada rahvusvahelise jalgratturite liidu (UCI) kalendrisse kuuluva velotuuri üldvõitu, edestas etapivõiduga kümme boonussekundit teeninud Laasi vaid ühe sekundiga. Kolmas oli seitsmesekundilise kaotusega sakslane Mika Heming (ATT Investments).

Ärm oli ühtlasi parim noor ehk U-23 vanuseklassi rattur, Laas võttis endale stabiilseima särgi ning slovakk Matuš Štoček (ATT Investments) vahefinišite punktiarvestuse särgi. Meeskondlikult oli parim Eesti koondis. Velotuuri lõpetas 88 ratturit.