26-aastane Warholm vapustas kõiki mullustel olümpiamängudel Tokyos. Ühes kõigi aegade vägevaimas finaalis, kus jooksis ka Eesti rekordimees Rasmus Mägi, püstitas Warholm maailmarekordi 45,94. Warholm parandas enda nimel olnud maailmarekordit lausa 76 sajandikuga.

"Sport on natuke nagu muusikamängimine, tuleb tabada õigeid noote," filosofeeris Warholm Dagbladetile antud intervjuus. "Kui keegi oleks mu kõrval seisnud ja mu peale karjunud, poleks see ilmselt toiminud. See oleks ilmselt minu väärtustega vastuollu läinud ja minust oleks saanud palju halvem versioon minust."

Warholmi varasem treeningplaan nägi ette kaheksatunniseid treeningpäevi – kella kümnest hommikul kella kuueni õhtul – kolmel korral nädalas, reeglina esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti. Aga nüüd otsustati treeningkoormust veelgi kasvatada. "Oleme eelmise aastaga võrreldes treeningmahtusid suurendanud. Võistlen nüüd vähem kui varem, aga kvaliteetsemalt kui esimest korda starti asun. Vähemalt selline on plaan," ütles Warholm.

"Pikemaid treeningsessioone oleme pikendanud 45 minuti kuni tunni jagu," selgitas ta. "Jooksen rohkem kui varasemalt. Just selles osas oleme rohkem mahtu kasvatanud. Aga ka jõusaalis veedan rohkem aega. Koormuse kasvatamine on hästi mõjunud, näitavad testid."

"Nooremana ei pannud me jõutreeningutele väga rõhku," lisas Warholm. "Aga vanemaks ja paremaks saades tuleb jõusaalis rohkem käia. Peame kogu aeg uusi asju lisama, aga samal ajal hoidma ka neid asju, mis toimivad. Peame rõhuma tugevustele ja saama lahti nõrkustest."

Warholm treenib peamiselt Oslos kolmes treeningpaigas, välislaagritest on ta peaaegu loobunud. "Viimati käisime treeninglaagris enne pandeemiat. Reisime hooaja jooksul niigi palju," põhjendas Warholm, et laagrisse reisimise asemel saab ta ka kodus treenida. "See algas pandeemiaga, aga ühtlasi saime aru, et parim on treenida seal, kus on kõige paremad treeningkeskused. Pealegi, see karastab kui siinses külmas talves treenida. Väljas on pime, kui trenni lähed ja pime, kui trennist tuled.",

Warholm rääkis ka tulevikust ning tunnistas, et ei näe, et astuks pärast sportlaskarjääri lõppu enda treeneri Leif Olav Alnesi jälgedes ja asuks noori juhendama. "Ma ei usu, et kohe treeneriks hakkaksin. Ma ei näe, et see oleks minu jaoks, mul pole sellist kannatlikust nagu Leifil," tunnistas ta. "Mul pole mingit plaani, mida pärast sportlaskarjääri lõppu teha. Ma ei mõtle sellest, mis saab pärast, sest olen keskendunud sellele, mis toimub minu karjääriga praegu. Elan hetkes."

"Kui peaksin praegu lõpetama, ei teaks ma, mida teha. Võib-olla see kannustabki mind, sest kardan tavaelu," ütles ta, ja lisas naerdes: "See hirm annab ka lisamotivatsiooni."

Dagbladeti küsimusele, millega selgitada tema imelisi tulemusi ja kust pärinevad tema head geenid, vastas Warholm: "Meil pole õnnestunud seda sajaprotsendiliselt välja selgitada. Meie peres pole keegi varem niimoodi sporti teinud nagu mina."

"Aga ma tean, et näiteks minu vanaisa oli selline, kes käis kalapaadiga aasta aega merel ja kui tagasi tuli, ei tundnud lapsed teda ära, sest ta oli nii kaua eemal olnud," rääkis Warholm. "Aga kui on sellised geenid, sellised tugevad inimesed ja esivanemad, kes käisid jäämerel kalal… mina olen nende kõrval väike poisike. Aga ilmselt olen sealt pärinud selle mentaliteedi. Tean ka, et meil on peres olnud kiireid inimesi, kes on seda jalgpalliväljakul näidanud, aga kergejõustikuareenil pole teised end proovile pannud."