Kaks korda oled saanud sel hooajal MK-sarjas neljanda koha. Kui neid kahte võistlust omavahel võrrelda, siis kuidas tundub - kumb võistlus kokkuvõttes paremini õnnestus? Kumb neljas koht tundub sulle endale saavutusena kõrgem?

Vaadates seda, et olen Val di Fiemmes olnud parimal juhul 26. kohal, siis arvan, et seda neljandat kohta tuleb võtta tugevamana. Rukal on alati pigem hüppajatel eelis. Seal võib tulemust lihtsamalt saada, aga sellel võistlusel kindlasti midagi lihtsat ei olnud. Tundsin, et võtsin jõuga nii hüppemäel kui ka suusarajal selle koha. Tõesti tunnen väga head meelt. Suutsin hüppemäel teha väga suure muudatuse ja hüpe oli kohe teisel tasemel. Teadsin, et puudu ei ole palju, aga täpselt see väike nõks, mida pidi muutma. Suusarajal ka - teadsin, et kui suudan olla kannatlik, alustada rahuliku tempoga, sõita pundis ja lõpuks ennast säästa, siis olen võimeline heaks kohaks. Täna jääb kindlasti poodium natuke kripeldama, aga tegin, mis suutsin ja väga palju rohkem sisse ei jäänud.

Kui hüppemäest alustada, siis tõid kohe pärast võistlust välja, et tegid muudatuse. Kas saad selgitada spordisõbrale, mis see oluline asi oli, kus faasis midagi muutsid?

Kohe poomilt minnes. Esimesed päevad läksin põlved natuke liiga ette surutud ja tagumik liiga all. Jäin kogu hoost maha. Tundsin, et enne äratõuget on hüppeliiges lukus ja ma ei saa tõuget hästi alustada. Praegu võtsin lihtsalt poomi pealt põlved nii alla kui sain, proovisin olla aktiivsem ja puusast kõrgemal. Tundsin, et olen hooga kaasas, jala all on surve. Et kui läheb äratõukeks, siis on, mille vastu suruma hakata. Et saaks hea pika tõuke. Isegi imestan, et suutsin teha nii suure muutuse. Aga nägin, et Lillehammeris hüppasin hästi ja tunnetus oli olemas. Mägi oli siin hoopis teise profiiliga ja ei saanud sellele alguses kohe pihta. Tegin suurema muutuse, võtsin riski ja tasus end ära.

Kas murdmaarajal esimesena sõites annab mingit lisaenergiat? Kas see mõjutab võistlust vaimses plaanis ja kuidas see mõjutas võistlust strateegilises plaanis?

Eks ta ikka annab juurde - teised peavad hakkama rohkem püüdma ja energiat kulutama. Seda üritasin täna ka ära kasutada. Neil on vaja mind püüda ja saan selle võrra rohkem rahulikult võtta. Esimeselt kohalt alustamine oli lihtsalt emotsionaalselt äge asi. Aga kindlasti on vahepeal parem teiselt kohalt alustada, kui on näiteks tuuline või mida iganes. Üksi ees sõitmine ei ole tihtipeale kõige lihtsam. Aga tundsin, et kõik klappis ja läks kenasti.

Viimasel ringi Johannes Rydzeki spurt - üritasid seal püsida ja ega ei olnud ju üldse väga kaugel. Aga täna, kui hindad, mis sinul sellest käigust puudu jääb ja lõpetada pjedestaalil?

Pigem nägin seda, et kui Vinzenz Geiger hakkas poole ringi pealt tagumisel tõusul - hästi pikk tõus - vajutama, siis tundsin, et mul on jaksu. Jalad olid suhteliselt heas olukorras. Püsisin pikalt kolmandal kohal, aga mulle pikad-pikad spurdid ei sobi. Kui on tõus minut-poolteist, siis suudan päris terav olla. Läks natuke pikaks, kurnasin ennast ära. Kuigi oli näha, et teised jäävad ka maha, siis Rydzek suutis järele tulla. Viimasel tõusul ma üritasin veel kõike. Nägin, et sõitsin pikalt jalalt-jalale tehnikal ja tema läks tõusutehnikal. Sel hetkel suutsin temaga kaasas püsida, aga ta on tõusutehnikas nii hea ja kui tõus läks järsemaks, siis surusin nii palju kui oli, aga nägin, et jään natuke maha. Mul ei ole nii palju power'it jalgades kui temal. Ta võttis selle jõuga ära. Nägin, et tagumine punt oli juba maas, eest ka ei olnud varianti kinni püüda, siis sai lõpus natuke nautida olukorda, kui nii saab öelda.