Karuks rääkis "Terevisioonis", et Eesti spordiraadio alguseks võiks pidada 1927. aasta 12. märtsi, mil läks eetrisse esimene sporditeemaline saade. "See oli tollases Raadio Ringhäälingus, 1934. aastast sai sellest Riigi Ringhääling. See oli Harald Tammeri, tollase Eesti Spordilehe päevatoimetaja ja kahekordse tiitlivõistluste medalimehe pooletunnine loeng kehakultuurist," rääkis Karuks.

Raamatu kaanel on tegelasi Eesti spordiraadio minevikust ja olevikust, Karuks istub ise legendaarse Erik Lillo kõrval. "See oli Pekingi olümpia, aasta oli 2008. Kommenteerisime hea kolleegi Erik Lilloga kergejõustikku," rääkis autor. "Lillo oli tõeline reportaaživõlur, temaga koos kergejõustikku kommenteerida oli tõeline fiiling. Mäletame, et Gerd Kanter võitis 2008. aastal Eestile kuldmedali. Oli, mida kommenteerida!"

Karuks istus "Terevisiooni" stuudios praeguse raadio sporditoimetuse juhi Juhan Kilumetsaga, koos kuulati helilõike Gunnar Hololei ja Oskar Lõvi reportaažidest. "Gunnar lõi pinget ja Gunnar oli sedavõrd emotsionaalne oma reportaažides, et Aleksei Tammistele kuulub selline klassikaline lause: "Palun räägi aeglasemalt, me ei jõua mänguga järele,"" naeris Karuks.

"Praegu paigutaksin samasse ritta ka Tarmo Tiisleri. Enne kui ta ühines televisiooniga 2011. aastal, oli ta 18 aastat Eesti raadio spordikommentaator."

Lõvi helilõik pärines 1936. aasta Berliini olümpialt, kus maadleja Kristjan Palusalu kaks kuldmedalit kaela sai. "Neid helilõike on rohkem, sest seda materjali on kokku audioarhiivis tund ja neli minutit. Seal on ka reportaaž Nikolai Stepulovi, meie Berliini hõbedamehe, poksimatšist. Muidugi eks see kõlab natuke vanaaegselt, nii intervjuu kui ka reportaaž, aga need on ikkagi kõige vanemad helinäited, mis meil raadiospordiga seoses olemas on," rääkis Karuks.

Ajad on muutunud ja tänapäevane spordifänn võib raadiole eelistada ekraanilt jälgimist, aga mis nende kahe formaadi peamised erinevused on? "Teles on lihtsam, televisioon annab vaatajale pildi. Aga raadioreportaažis peab looma pildi ja meeleolu reporter. See oleneb väga palju reporteri isiksusest," ütles Karuks.

"Aeg on läinud teistsuguseks, sest kanaleid, kust inimesed ammutavad oma informatsiooni, on tulnud ju tohutult-tohutult juurde. Tol ajal oli kombeks, et olümpiamängude perioodil on nii tele- kui ka raadioülekanded paralleelselt. Oli teatud periood, kus teleülekandele panid mõned spordisõbrad raadiohääle juurde. See ütleb nii mõndagi."

"Ajad on muutunud, inimesed on muutunud. On internet ja teiseks on see, et inimesed on muutunud kannatamatumaks. Inimesed ei kannata enam istuda tunde ja kuulata raadioreportaaži, lihtsalt aeg on niisugune. Sinna me ei saa mitte midagi parata," lisas Karuks.

"Aga raadiosport oli, on ja jääb!"

Raamatuga "Spordiraadio sajand" üritas Karuks kaante vahele saada needsamad 100 aastat ringhäälingus. "Peale minu on seal kirjutanud erinevate põlvkondade ajakirjanikud, kaasa arvatud sellised tuntud nimed nagu Johannes Vedru ja Juhan Kilumets. Mina kirjutasin sõjaeelsest perioodist, Hololeist ja oma väga heast semust Erik Lillost. Lilloga oli veel võimalik rääkida 2023. aastal, ta käis Tallinnas raadiomajas. Rääkisime tema teekonnast natuke," ütles Karuks.

"Palusin nendel inimestel, kes on raadiospordis tegevad olnud lühemat või pikemat aega, panna kirja oma tööd ja oma vaatenurga raadiospordile. Minu meelest tulid päris huvitavad lood."

Raamatu esitlus toimub neljapäeval kell 17.30 Vanalinna Rahva Raamatus. Raamatu koostaja vestleb seal Tarmo Tiisleriga.