Liksor rääkis videokõne vahendusel, et avatseremoonial jättis talle väga võimsa mulje massiivne staadion, mille suurusest ei anna telepilt aimu. "Selline tunne oli, et oled seal staadioni peal väga pisike sipelgas. Väga võimas ja mõnus tunne oli," ütles ta. 

Eestlane lisas seda, et kaugelt lippu nähes pidas ta seda tegelikkusest palju raskemaks. "Alguses arvasin, et see lipp on raskem, sest see nägi kaugelt jube suur ja raske välja, aga tegelikult oli see päris kerge, nii et õnneks oli isegi minul seda ühe käega päris lihtne lehvitada." 

Viis päeva Tokyos viibinud Liksor kinnitas, et elamistingimused on olümpiakülas head. Eestlastel on seal kaks korterit, millest ühes on end sisse seadnud sportlased ja teises treenerid koos teiste taustajõududega. 

Ujuja lisas, et liikumine on Tokyos üsna piiratud ning linna nad külastada ei saagi. "Saamegi olla ainult olümpiakülas ja mina ujujana ujulas. Teiste inimestega on olümpiakülas võimalik rääkida, muidugi tuleb alati maski kanda ja distantsi hoida." 

Teisipäeval kinnitati paraolümpial ka esimene koroonajuhtum. Liksori sõnul see lisapingeid ja ärevust üldiselt ei tekita. "Me oleme siin ikkagi eraldatud. Ise ka ju soovid, et sa väga paljude inimestega kokku ei puutuks. Käid trennis, söömas ja siis tuledki tagasi oma korterisse. Ei ole põhjust teistega nii palju suhelda," rääkis eestlane tekkinud rutiinist. 

Treeningtingimusi peab Liksor üheks parimaks, mida mees üldse kogenud on. "Kõik ujulad on hästi uued ja õhku on palju, Jaapani inimesed on selle eest hoolitsenud, et kõik oleks tipp-topp. Mul pole siiamaani siinsete ujulate kohta mitte ühtegi halba sõna öelda." 

Ka tulemuse osas on Liksor optimistlik. "Ikka tahaks isikliku rekordi ujuda. Praegu tundub küll, et kui kõik hästi läheb, siis miks mitte. Treeningvorm tundub väga hea ja eks siis juba homme [neljapäeval] ole juba näha, kas tuleb või ei tule. Loodetavasti tuleb." Suuri medalimõtteid 21-aastane ujuja siiski mõlgutada ei julge. "Natuke on ikka eestlase pessimism sees, aga kuna see on nii suur võistlus, siis mingi mõte kuskil taga ikka mõlgub," rääkis mees naerulsui. 

Liksor avaldas ka selle, et tema arvates teeb Tokyos eestlaste parima tulemuse Matz Topkin. "Äkki isegi tuleb medal, see oleks Eesti koondisele päris tore. Ta ise küll tahab, et talle pingeid peale ei pandaks, aga ma natuke ikkagi survestan," sõnas ujuja. 

Kui eelnevalt sõnas Liksor, et linna peal sportlased käia ei saa, siis hiljem tõdes ta, et korteris niisama ka ei igavleta. "Jaapanis on selline huvitav efekt, et tunnid lähevad kuidagi nii palju kiiremini kui kodus," naeris ta. 

Päevad algavad Tokyos hommikusöögiga, aga kas seda tehakse selleks ette nähtud sööklas või ei, sõltub bussigraafikust. "Siis käid trennis ära, tuled koju, käid söömas, siis natuke puhkad, võib-olla natuke taastust ehk massaaži ja venitusi ja siis on juba õhtusöök. Eks siin see sööklasse jalutamine ja bussidega liikumine võtab päevast päris palju aega ära. Puhkeaega tegelikult nii palju ei ole."

Kuigi linna peale uudistama minna ei saa, ei jää ka suveniirid Jaapanist ostmata. "Meil on siin õnneks üks väikene külakene natuke kaugemal, kus saab käia suveniire ostmas ja natuke ringi jalutamas," rääkis ta. 

Liksor kõneles ka seda, et talle meeldiks, kui kodumaal kajastataks rohkem paraspordiga toimuvat. "Ütleme nii, et paraolümpia ajal on kajastus olnud väga hea, aga võib-olla võiks see kajastus olla ka muul ajal natuke tihedam ja parem.