Kusjuures, kriitikat ei saa niivõrd kergejõustiklased, kuivõrd pallimängijad.
Johannes Vedru ja Juhan Kilumets uurisid, kas see probleem spetsialistide ja erinevate alade sportlaste ning treenerite arvates teravalt ilmneb. Ning kui jah, siis millised võivad olla põhjused ja lahendused?

Pärast inimeste kuulamist sai öelda, et vähemalt põhjuste osas paistavad paljud olevat ühel meelel. Kettaheite olümpiavõitja Gerd Kanter töötab praegu igapäevaselt Eesti ühes suuremas laste ja noorte spordiklubis Nord. Pärast pikki aastaid tippspordis näeb Kanter nüüd erinevate spordialade järelkasvu tunduvalt lähemalt. Ta ise on harrastuskorvpallur. Kanter alustab probleemi analüüsimist just lastest, kuid jõuab välja kõrgemale tasandile.

"Kui vaatame mitmekülgsusest lähtuvalt, siis seal algstaadiumis vanuses 6-8 on üheks osaks õige liigutusoskuste omandamine. Kui räägime jooksuoskuse omandamisest, siis see on paljude spordialade juures baasvajadus - kuidas kiiresti joosta ja kuidas kiiresti startida," rääkis Gerd Kanter. "Kui kuulata, mida meie treenerid räägivad, siis meie koondisekandidaadidki ei oska väga tihti õigesti joosta. Kiputakse üle kanna jooksma. Kui otsida põhjuseid, siis see võib peituda selles, et meil on suurepärased mugavad tossud ja me kõik tahame oma lastele parimat varustust. Siit ka soovitus - pange lapsed paljajalu jooksma, see korrigeerib ise nende jooksutehnikat. Kui me tänapäeval vaatame maratone ja pikki distantse, siis see pöiatöö on igal pool väga oluline. Kui me seda pole mingiks vanuseks omandanud ja noore eesmärk on jõuda maksimaalsesse tippu, siis ühel hetkel, kui jooksuliigutused on vale mustriga, on neid ümber õppida väga keeruline."

Omal ajal pikamaajooksus Eesti paremikku kuulunud Ants Nurmekivi on õige mees jooksutehnikat hindama. Lisaks treeneritööle on Tartu Ülikooli emeriitprofessor teadlasena avaldanud kesk- ja pikamaajooksualaseid uurimusi.
Mis Nurmekivi arvates halba jooksutehnikat põhjustab?

"Probleem on siin selles, et kaasajal alustatakse küllalt vara sellise ettevalmistusega. Need, kes varakult alustavad, on jõudnud ka kaugele, aga seda alustamist peab tegema õigesti," ütles professor Ants Nurmekivi. "Ühesõnaga lastele on vaja liikumisvilumust ja neid tuleb hakata kujundama juba lapseeas. Selles eas on lapse närvisüsteem väga tundlik ja vastuvõtlik jõukohastele harjutustele. Esmaplaanis peaks olema liigutuste oskuste omandamine ja nende omandamine võimalikult õigesti."

"Tavaliselt arvatakse, et jooksuoskuse omandamine on lihtne, aga tegelikult peaks seda ka juba varakult alustama, et tehniliselt kõik õige oleks," jätkas Nurmekivi. "Sisuliselt peaks jooksutehnika ja kehaliste võimete arendamist alustama samaaegselt. Hea on, kui seda tehakse teadlikult ja vastavalt vanuselistele iseärasustele. Väikseid lapsi ei saa treenida nagu täiskasvanuid, nende tähelepanu hajub kiiresti ja sellepärast peavad ettevalmistavad tegevused olema lühiaegsed. Küsimus on selles, et jooks on liigutusliku tegevuse põhiline alus ja olenemata sellest, kas ollakse korvpallur või jalgpallur, peab jooksutehnika olema õige. Hiljem on raske neid noores eas tehtud vigu parandada. Asi on selles, et esmalt on vaja kujundada õiget liigutuslikku mälu, see salvestub ja seda saab hiljem ära kasutada. Kõikide alade juures."

Lihtsat loogikat kasutades tundub, et võti asjade parandamiseks on kergejõustikutreenerite käes. Nemad tegelevad ju jooksjatega igapäevaselt ning peaksid efektiivset jooksutehnikat kõige paremini õpetada oskama.

"Kergejõustik on selles mõttes selline ala, mis hõlmab nii vastupidavust kui kiiruslikku vastupidavust. Selle viimasega tuleb kannatlik olla ja väikestel lastel hakata kohe mitte arendama. Seal tekib palju laktaati ning see pidurdab tehnika ja võimete omandamist. Rõhutan, et aluseks on aeroobne tegevus kõikidel aladel. Kergejõustikus on jooks universaalne tegevus, mis aitab nii pallimängijaid kui teisi. Eesti on väike ja ma usun, et kergejõustikutreenerid oskavad hea meelega nõu anda ja arvan, et julgemalt tuleb seda ka küsida," lisas Nurmekivi.

Vastavat koostööd kergejõustiklaste ja pallimängijate, täpsemalt jalgpallurite vahel, on Eestis spordimeedias veidi kajastatud. 2018. aastal asus Paide Linnameeskonna üldfüüsilise ettevalmistuse treenerina tööle sprinter ja Eesti rekordimees Marek Niit.

Jooksutehnika alasele treeningule Niit Paide jalgpalluritega eriti keskenduda ei jõudnud, ehkki soov selleks oli. Pallimängijaid puudutab teema muidugi kõvasti, kuid leidub veel mitmeid spordialasid, mille loomulik osa on jooksmine. Näiteks orienteerumine.

Kui metsa all, väga vahelduva reljeefiga pinnasel joostes on iga samm erinev ja otsitakse tunnetuslikku efektiivsust, siis igal orienteerumisrajal leidub ka lõike, kus tuleb arendada maksimumilähedast kiirust. Kenny Kivikas on maailmatasemel orienteeruja. Lisaks töötab kuuenda kategooria treener Kivikas Audentese spordigümnaasiumis järelkasvu juhendajana. Kenny Kivikas selgitas, kui palju orienteerujad jooksutehnikale mõtlevad.

"Metsas jooksmine ei ole kasulik, kuna iga samm on erinev. Maapind vaheldub seal. Samm kipub minema pikemaks ja kontaktiaeg maaga on suurem, kuna vajume läbi pehme pinnase ja kui tuleme metsast kõvemale pinnasele, siis on kohe tunda, kuidas tekivad läbivajumised puusast ja rohkem on vaja mõelda tehnikale," rääkis Kivikas. "Orienteerujad vaatavad palju, kuidas nad jooksevad. Kuna metsas kaotatakse ära ilus jooksutehnika, siis on vaja eriti teha tööd selle jaoks, kui on vaja võistelda teede peal. Ma oma noortega liigun tehnikaharjutusi tehes altpoolt üles - esmalt pöiad hüppeliigese juurest, säärte töö paremaks, klassikalised põlvetõsted, sääretõsted, liikumised puusadele jne."

Füüsiliselt kuulub triatlon kindlasti raskemate spordialade hulka. Triatleetidel tuleb väga kõrgel tasemel omandada nii ujumis-, rattasõidu- kui ka jooksmisoskus ja võimekus. Kuuenda kategooria triatlonitreener, rattaspordi taustaga Margus Tamm ütleb, et maailma absoluutsed tipptriatleedid jooksutehnikaga kahtlemata tegelevad. Samas pole tema arvates olemas ühte tehnikat, mis kõigi jaoks töötab.

Tamm tuletab meelde läbi aegade kõige edukamate kergejõustiklaste hulka kuuluvat Michael Johnsonit. 200 ja 400 meetri jooksus hulga tiitleid võitnud ning maailmarekordi püstitanud Johnsoni tehnikat peeti üsna üksmeelselt veidraks ja koledaks. Aga tema jaoks see töötas. Kui palju peaks siis triatlonis jooksutehnikaga tegelema?

"Kindlasti võiks sellele rohkem tähelepanu pöörata, samas meeletult palju pole ka vaja," ütles Tamm. "Väga palju sõltub treenerist, kuidas tal endal see jooksuteadmine on ja sportlasest sõltub samuti. Mõni sportlane on juba noorest peale ilusa tehnikaga ja samas sportlast ei saa sundida ka, kui ta tõesti ei taha seda omandada."

Üks mõte, mis Vikerraadio loos välja koorus, on see, et erinevate spordialade spetsialistide koostöö tuleb jooksutehnika parandamisel suure tõenäosusega asjale kasuks. Hoovispordi roll teatud põhitõdede kinnistamisel on kahanenud. Niisiis tuleb seda kompenseerida tähelepaneliku juhendamisega, et valed harjumused ei maksaks kurjasti kätte sportlikku kõrgvormi jõudnutele.