"Hawaii Ironman ja Kona on kogu aeg olnud unistuseks, et küll ma kunagi tulevikus selle ikka teen," rääkis Kivioja Vikerraadiole. "Tegelikult ma tahtsin seda juba eelmisel aastal teha, aga siis tervis vedas alt, ei olnud hea hetk. Selle aasta alguses ma võtsin selle otsuse väga kindlalt vastu, et kindlasti tahan sinna jõuda. Hamburgi Ironmanil ma sinna kvalifitseerusin, see oli millalgi juuni alguses ja nüüd oktoobrini oli siis mitu kuud aega keha ja vaim valmis panna."

Alles teist korda elus täispikka maratoni jooksnud Kivioja sõnul oli ta valmis, et Hawaiil ootab teda nii vaimselt kui füüsiliselt väga keeruline katsumus. "Ma olin ikka aastaid seda televiisori vahendusel vaadanud, kõik need kohad ja nimed olid tuttavad, aga kas see vastas mu ootustele: sa ikkagi ootadki, et see on väga-väga raske ja oligi väga-väga raske. See saar seal on väga huvitav koht, kõik ütlevad, et seda peab ise kogema, et aru saada, kui raske see võistlus on. Ma arvan, et ma olin ju nii valmis, kui ma sain olla ja ma teadsin, et seal võistlusel tuleb palju raskeid hetki ja see ongi selle võistluse võlu, et kuidas sa siis nende hetkedega toime tuled ja nende väljakutsetega hakkama saad."

Keerulistes tingimustes said 54 stardinimekirjas olnud profinaisest tulemuse kirja 36, meeste seas lõpetasid 55-st 40. Mitmed võistlejad tõdesid hiljem, et MM-i kõige kurikuulsam lõik - veidi enne maratoni 30. kilomeetrit kavas olev Energy Labi tõus, kus pole pealtvaatajaid ning temperatuur kerkib üle 35 kraadi - oli nende karjääri kõige raskemaks väljakutseks.

"Terve öö enne võistlust ja hommikul sadas vihma, see ilmselt tõstis õhuniiskust veelgi rohkem," rääkis Kivioja. "Juba esimene pool tundi ratta peal sadas vihma ja kui me sealt Konalt välja sõitsime Hawi poole, siis oli juba päike ja kuum ja tuul. Tuul oli mõlemas suunas vastu, see tegi tingimused väga palju aeglasemaks, kõigi ajad olid palju aeglasemad kui varem. See teeb selle pika päeva veel pikemaks ja siis jooks oli kõik väga suures palavas, see kurikuulus Energy Lab, mis tuleb seal kuskil kolmekümne kilomeetri peal, kus nagunii läheb maraton raskeks, seal oli see aasta eriti kuum. See ilmselt lõpetas paljude võistlejate päeva," selgitas Eesti parim naistriatleet olusid.

"Sa kompad seal oma piire nii palju, näiteks [tiitlikaitsjana stardis olnud, aga tänavu kaheksandaks jäänud] noralanna Solveig Lövseth, kes seal 500 meetrit enne lõppu kokku kukkus, tundis ennast sekund enne täiesti hästi ja järgmine hetk oli tal põrandal. See tuli nii ootamatult. Kuna ma võistlesin seal esimest korda, olin võib-olla natukene ettevaatlikum, aga kui sa lähedki võidu nimel võistlema, siis juhtub selliseid asju võib-olla suurema tõenäosusega. Ma arvan, et järgmine kord võib-olla julgeks natukene rohkem ise ka riske võtta. Aga jah, ma arvan, et paljud lähevadki sinna sellise mentaliteediga, et kas kõik või mitte midagi. Ja siis võibki juhtuda selliseid asju, et sa ei jõuagi finišisse, sest tingimused on lihtsalt nii karmid."

Kivioja ujus pea neli kilomeetrit ajaga 1:00.01 (paremuselt 22. aeg), sõitis 180 kilomeetrit jalgrattaga ajaga 4:55.38 (16.) ja jooksis maratoni ajaga 3:26.09 (28.). Koos vahetusalades kulutatud ajaga tegi see lõpptulemuseks 9:27.38. Hawaii Ironmani debüüdil tähendas see eestlannale 22. kohta.

Tulemus seal protokollis on tõesti selline, millega võib nagu enam-vähem rahule jääda," kinnitas Kivioja. "Ka üldiselt oli võistlus selline, et ma olin kogu aeg ikkagi võistluses sees. Kaotus ujumises on tegelikult minu kohta võib-olla tavapärane, rattas ma tundsin ennast kohe suhteliselt hästi: püüdsin selle esimese 95 kilomeetri jooksul kõik teised naised, kes olid enam-vähem sellises kinnipüüdmisvahemikus kinni. Tagasi tulles sealt kaugemast punktist Hawist olin ma täiesti üksi, kuskil 15.-16. positsioonil, aga järgmine grupp oli juba nii kaugel, et siis ei olnud võimalik enam kedagi püüda. Tagasitee oli selline väga üksildane vastutuul, päris raske."

"Jooksus oli ka esimesed kümme kilomeetrit tunne päris hea, tagantjärgi ma mõtlen, et ma tegelikult oleks pidanud seda veel rahulikumalt alustama, et ilmselt oleks siis lõpuni suutnud seda kiiremat tempot hoida natuke kauem. Aga see andis mulle enesekindlust; ma näen, et ma suudaksin seal TOP10-15 kohtade nimel lähiaastatel võidelda küll. See oli mul tegelikult alles ka teine maraton üldse elus joosta. Ma arvan, et siit saab ainult paremaks minna," tõdes ta.

Kuigi Kivioja sõnul tunnistasid mitmed konkurendid kohe pärast lõpetamist, et ei taha enam iialgi Hawaii Ironmani läbida, siis eestlanna isu pigem kasvas. "Mina mõtlesin küll kohe, et ma näen, et ma saaksin seda palju paremini teha. Enne võistlust ma arvasin, et see, et ma ei tea, mis ees ootab, on eelis, siis nüüd ma pigem arvan vastupidi: ikkagi selle raja tingimuste kogemus on suur eelis. Saab palju paremini teha kindlasti tahaksin tagasi minna ja paremini teha," kinnitas ta.

Olümpiamängude kõrval on Hawaii jäänud triatleetide mekaks ning seal võistlemine paljude jaoks unistuse täitumiseks. "See ongi selline suur triatlonipidu. Tegelikult on Kailua-Kona hästi väike koht, aga selleks nädalaks või isegi kaheks, sest sportlased kogunevad sinna juba palju varem, võtab triatlon kogu selle koha üle. See õhkkond ja atmosfäär ongi eriline ja see võistlus on nii suur katsumus, et kui sa selle oled läbi teinud, on see väga eriline ja võimas tunne. Olümpia kõrval on triateedile Kona võitmine kõige tähtsam saavutus ja ma kindlasti saan sellest aru, miks sinna tahetakse minna ja miks seal tahetakse hästi võistelda. Seal paremini teha on nüüd kindlasti ka minu eesmärk," tõdes Kivioja.