Kanter olümpiavõidust: isa ütles, et koht on küll hea, aga tulemus võinuks parem olla ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Gerd Kanter
Gerd Kanter Autor/allikas: ERR

12 aastat tagasi tuli Gerd Kanter Pekingis kettaheites olümpiavõitjaks. See on seni Eesti viimane kuldmedal olümpialt. Milline oli see päev ja teekond olümpiakullani tagantjärele vaadatuna?

2008. aasta olümpiamängudel läks Kanter vastu selge favoriidina, olles eelneval aastal tulnud Osakas maailmameistriks. Ka vormikõver oli järjepidevalt üles liikunud. "Kas ma just muretsesin, aga kui meenutan olümpia-aastat, siis medalikohustus kindlasti oli. Minu suureks kergenduseks meie sõudjad (Jüri Jaanson ja Tõnu Endrekson – toim.) võtsid meie medalipinge maha, sest nende [hõbemedali] võit tuli enne minu võistlust," tunnistab Kanter.

"Eesti oli oma medali kätte saanud ja selles mõttes olid pinged maas. Ise olen Pekingi aastat tagantjärgi meenutanud sellise vormistamise aastana. 2005, 2006, 2007 andsid mulle juba piisava enesekindluse, et oskasin oluliselt võistlustel oma tulemuse alati ära teha. Minus oli teatav rahu olemas, ma väga ei põdenud. Teadsin, et kui pihta saan, olen igal juhul kullakursil."

Kvalifikatsiooninormi täitis Kanter Pekingis teisel katsel, kui heitis 64.66. "Kui meenutan kvalifikatsioonivõistlusi, siis väga tihti teatav pinge [oli sees]. Hiljem olen muutunud targemaks ja saan aru, et see on seotud liigse adrenaliiniga, mida ma kontrollida ei osanud. Esimest katset oli vaja selleks, et see pinge välja visata. Pärast esimest katset olin suhteliselt kindel, et halb asi on tehtud ja kui natuke korrigeerin, siis saan järgmisel katsel hakkama."

Kui mitmelt inimeselt Kanter finaaliks nõu sai? "Mingeid sõnumeid ikka tuli ja kindlasti suhtlesin ka isaga, kes oli tuline kaasaelaja ja alati oma teatavate nüanssidega nõu andis. Teatavaid soovitusi sealt tuli, a la Kalevipoja stiilis, et ikka serviti! Kõik oli positiivne ja enamus soovisid edu finaaliks. Meie luureandmed ütlesid, et [Virgilijus] Alekna, kes oli suur konkurent, et ükski sellises vanuses mees olümpiakulda pole võitnud. Teised mehed pidanuks end selgelt ületama."

Finaali alustas Kanter 63.44-meetrise heitega. Teisel katsel sai ta kirja 66.38. "Esimestest katsetest on näha, et ega ma väga pihta ei saanud. Võimlemist on seal ringis päris palju, mis näitab, et see tõmme läks väga selgelt mööda. Sellised katsed, mis kukkusid 63 meetri kanti ja väga pihta ei saa, ühtepidi enesekindlust andsid, aga rütmi otsimine käis. Pidin peas leidma võtme, et alguses asjad nii käima tõmmata, et rütm võimaldaks hea heite teha."

Neljandas voorus langes Kanter pärast Virgilijus Alekna heidet esikolmikust välja. Eesti kettaheitja tunnistab, et teatav närvikõdi oli õhus. "Selge see, et noored konkurendid olid üllatanud. Alekna poolt ma ootasin põhilist vastasseisu, aga [Piotr] Malachowski ja [Robert] Harting olid igal juhul näidanud end väga heast küljest. Eks see selg vastu seina on mulle alati sobinud. Mugavustsoonis istumine pole kunagi minu teema olnud. Et ma oma 66 meetriga medalilt väljas olin, oli vaid vesi minu veskile."

Neljandal katsel heitis Kanter talle kulla toonud 68.82. "Tundsin, et parandus igal juhul tuleb. Seda, kas see on piisav, et minna liidriks, ma ei osanud öelda. Sain aru, et minu päeva parim tulemus on sündimas. On näha, et mul asjad väga ei suju, olen natuke krambis ja ei saa öelda, et on väike võistlus – neli aastat on valmistutud ja kõik tulemused on näidanud, et on minu kord, sellest ka lisapinge. Selle tulemusega oli selge, et medal on käes – kas just kuld, aga see oli suur kergendus."

Pärast 68.82 meetrit pikkust heidet muretses Kanter vaid ühe konkurendi pärast. "Ainus keda ma tol hetkel kartsin, oli Alekna. Malachowski rekord oli vist 68 midagi ja tema oleks pidanud end ületama, mis olümpia kontekstis olnuks selline mitte väga tavapärane sooritus. Ainus keda kartsin, oli Alekna. See mees olid mind korduvalt viimastes voorudes karistanud ja kahekordse olümpiavõitjana oli ta minu suurim konkurent."

Pärast Piotr Malachowski viimast heidet oli kindel, et Kanter on võitnud olümpiamängude kuldmedali. "Maksimaalse profina üritasin säilitada rahu ja mitte liigselt emotsioonidega kaasa minna. Kui võtta kasvõi mu isa olümpiavõidu järgset reaktsiooni, kus ta telefonikõnes mainis, et kuule poiss, koht on küll hea, aga tulemus oleks võinud parem olla. Oma viimasele katsele minnes üritasin säilitada rahu ja kuna teadsin, et olen võimeline paremaks, siis selge see, et üritasin oma tulemust natuke kasvatada. Olümpiarekord ei olnud väga kaugel."

"Olümpiavõidu suurusest see antud hetkel staadionil väga aru ei saagi. Minu jaoks oli see teatav vormistamine. Mul olid eelnevad tiitlivõistlused läinud progresseeruvalt, mul oli all hea hooaeg. Kõige emotsionaalsemad võistlused jäid Helsingisse, see esimene MM-hõbe. Antud võistlushetkel olid need emotsionaalselt kindlasti suuremad. Nagu hilisem elu on näidanud, tuleb olümpiatähendus pika vinnaga. Kohtad inimesi ja igaüks räägib oma loo, kus ta sel hetkel oli seda võistlust jälgides, mis ta tegi ja kellega ta oli."

Suurt võitu tähistas Kanter meeldejääva 100 m sprindiga. "Ma olin natukene sellele mõelnud, et kuna olin aasta varem MM-i võitnud, siis uskusin, et see võit võiks tulla ja see oli üks mu eluunistusi. Kuna [Usain] Bolt oli nende mängude kangelane, siis üritasin teda natukene matkida. Kuna olin treeningutele tihe sprindi harrastaja ja minu õnneks oli staadion tol hetkel tühi, siis kasutasin seda võimalust ja tegin ühe tugeva 100 m spurdi."

Saatesarja "Mis tunne on?!" täispikki osasid saab vaadata Jupiteri keskkonnas.

Toimetaja: Kristo Tamm

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: