Pärast sportlaskarjääri on meedias korduvalt jutuks tulnud Värniku alkoholilembus. Endise odaviskaja sõnul on ta praeguseks alkoholist täielikult loobunud. "Paljud, kes on ka sellega rasketel hetkedel kokku puutunud, on öelnud, et on kaks varianti: kas võtad natuke, mis tähendab, et võtad ka rohkem, või null – mina valisin nulli. See peab ka jääma, see on veel parem," rääkis Värnik ERR-i uues spordisarjas "Mis tunne on?!" Tarmo Tiislerile.

Värnik tunnistab, et vahel sõpradele külla minnes saab ka enda MM-i triumfi uuesti vaadatud. "Tore on, aga enam ei teki sellist suurt emotsiooni, nagu algul. Ilus on aga ikka vaadata – just seda, kuidas ta lendas, mis tingimused olid, palju me kõik neis tingimustes võitlema pidime – vahepeal taheti võistlust ka pooleli jätta."

2005. aasta kergejõustiku MM-i odaviske finaalvõistlus Helsingis leidis aset samal päeval, mil juhtus 14 inimese elu nõudnud Copterline'i helikopteriõnnetus. "See ei olnud kerge. Pool tundi oli selline terav ehmatus. Kui ma ei eksi, siis osad [hukkunud] tulid äkki isegi mind vaatama. Ma pidin ruttu kohanema, sest muidu läinuks mul väga raskeks. See mõjutas kõvasti," tunnistab Värnik.

MM-kulla toonud odakaare sai Värnik kirja neljandal katsel, mille pikkuseks mõõdeti 87.17 meetrit. "Meeldiv, hea tunne. Hõbe oli ja kui oleks uuesti hõbeda saanud, oleks päris suur pettumus olnud," kommenteeris Värnik, kellele pakkus viimase katseni suurt konkurentsi norralane Andreas Thorkildsen. "2003. aastal pjedestaalil Pariisis (2003. aasta maailmameistrivõistlused, kus Värnik tuli teiseks – toim.) olla oli raske, Helsingis oli mugav olla."

Kas pärast sellist triumfi on ka oht lasta asjadel käest minna? "Mul natuke läks. Kaotasin kontrolli ja pärast sain ka valusad vitsad kätte. Kuu maksimaalselt puhkust ja oleks pidanud kohe edasi töötama. Aga ma ei hakanud, hakkasin hiljem töötama. Hakkasin trenni hiljem tegema ja see läks ja läks ja vana rasva veel oli, aga lõpuks läheb ka see ära," meenutab Värnik.

"Vara panin ukse kinni. Mängumaad oli küll ja küll, aga aega tagasi kerida ei saa. Võib-olla üks asi, mis väga ei piinagi, aga mis võinuks olla, et keegi oleks võinud kratist kinni võtta, et hakkame nüüd tööle uuesti – kaua sa nüüd nalja teed. Aga see venis ja aeg läheb ruttu. On vaja tegutseda ja nii ta läks, läks käest ära. See nautimine läks liiga pikaks."

Tänasel päeval on Värnik tagasi kodukohas Antslas, kus elab ja töötab. "Seal on palju häid emotsioone. Maja ees hakkasin oda viskama – esimesed visked olid 15–16 meetrit. Staadion, lasteaed – kus ma juba tahtsin võita. Juba siis mõtlesin sellele," selgitab Värnik Antsla võlu.

"Mulle on antud tee, mille ma leidsin. Esimene treener, Viljar Nummert, kelle kaudu hakkasime pihta ja lõpuks jäin odaviske peale – kuigi tahtsin teha karated, maadlust. Tahtsin ka 100 meetrit joosta. Odaviske peale aga jäin ja Antsla erinevad kohad on mul nüüd, kui olen 42, meeles ja see annab mulle jõudu juurde. See Andrus, kes on jälle õige ree peal."

Ehkki sportlaskarjäärile järgnesid Värnikul keerulised ajad, leiab endine odaviskaja, et ka sealt on midagi kaasa võtta. "Väga rasked ajad, milles olin ise süüdi, seal ei ole kedagi teist süüdistada. Aega läks kaduma, aga tagantjärgi ta õpetas mind väga palju – nägin teistsugust elu. See oli väga valus, väga karm elu. See kindlasti õpetas."

"Lõpuks peab [endal peas] klõps käima. Õpetajad ja lähedased andsid väga häid ja tugevaid signaale, aga kui sul ei käi sajaprotsendiliselt see klõps ära, siis need toetussõnad käivad edasi, sa kuulad neid, aga kinni ei jää midagi. Lõpuks pead ise saama aru, mis elu sa tahad, mis on normaalne elu ja kui olid vahepeal väga hea, siis poriauku kukkuda ei sobi. Ma käisin seal ära."

Saatesarja "Mis tunne on?!" täispikki osasid saab vaadata Jupiteri keskkonnas.