Allar Levandi: ma ei tundnud end rokkstaarina ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Allar Levandi saate
Allar Levandi saate "Mis tunne on?" salvestusel. Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Lõppema hakkas 1988. aasta veebruarikuu, aga ühel hilisõhtul Eestimaal magama ei mindud. Allar Levandi hakkas Calgary olümpial sõitma medali nimel. Medal tuli ja sellele pronksmedalile elati meeletult kaasa.

Levandi tunnistas ERR-i uues spordisarjas "Mis tunne on?!", et ta ei nostalgitse medalivõidu üle üldse. "See on see saatus, et ma küll mõtlen, et kas saaks nagu ilma selleta kuidagi elada, aga tundub, et ei saa, see jääb minuga lõpuni välja," ütles Levandi Tarmo Tiislerile.

Kahevõistlus nägi 1980. aastate algul välja hoopis teistsugune kui praegu. Sarnane on võib-olla ainult see, et kahevõistluses on kaks ala. "Ta oli ikkagi rahulikum. Kui ma vaatan praegu, kuidas kahevõistluse elu toimub, siis ühe nädalavahetuse jooksul peetakse kolm võistlust, aga meil oli nii, et nädalalõpus olid laupäeval hüpped ja pühapäeval 15 km suusatamist," meenutab Levandi toonaseid hooaegu. "Aegamisi on areng läinud edasi ja see on pöördumatu. Teatud põhjustel neid muudatusi tehakse."

1985. aastal oli Levandi 19-aastane, kui osales Seefeldi MM-il. Toona hüpati veel tavalises stiilis. "Tolle aja kohta oli minu jaoks see hea hüpe. Ma olin rohkem sõidumees. See oli väga tähtis, et ma hüppasin nii kaugele," rääkis Levandi, kes hilisemas karjääris proovis ka V-stiilis hüpata. Milline oli üleminek ühelt tehnikalt teisele? "Üleminekud on nagu ikka suvelt talvele. Ega nad kerged ei ole, eriti kui sa ei alusta sellega, vaid pead ümber õppima. Seal on palju tehnilisi nüansse. See, kui sa harjutad ja ei leia lahendust, siis see teeb sind ettevaatlikuks."

Ka suusatamine nägi toona teistsugune välja. Suusatati ühepoolse uisusammuga. "Ma kasutasin 1,45-meetriseid keppe, praegu sõidan 1,60-meetrise kepiga. Ikka üksjagu vahet," mõtles Levandi tagasi. "Me mõtlesime enne Seefeldi starti, et kuidas me lähme rajale, kas lähme määrdega või ilma ja me mõtlesime, et lähme ilma. Liidukoondis läks määrdega ja läks sellega kohe alt."

Meeskonnavõistluses saadi Seefeldi MM-ilt neljas koht. Levandi sõnul oleks liidukoondise jaoks olnud kolmas koht parem. Kahevõistleja tegemistest andis Eesti rahvale hea ülevaate spordiajakirjanik Toomas Uba. Milline oli tema ja Levandi toonane suhe? "Professionaalne ja väga sõbralik," ütles Levandi. "Kaugemalt alustades, siis oli üldse sportlaste ja meedia suhe teine. Inimestega, kes meediat esindasid, oli see suhe hoopis teistsugune kui praegu. Tema nautis minuga vestlemist. Käisime ka niisama võistlustel ringi ja jutustasime maailma asjadest."

Kaks aastat hiljem startis Levandi Oberstdorfi MM-il. "Soeng on küll sama, aga eks ma sain seal oma esimesed läbipõlemised ja sain seda ka tunda. Läbipõlemised tulevad ikka sinu enda kaalikast. Mõtled üle või ei mõtle üle ja nii on," rääkis Levandi.

Levandi kinnitas, et dopingut ei ole tema kunagi tarvitanud. "Esiteks see ala ei olnud Nõukogude Liidu mastaabis mingi ala. Teiseks neid kahte väga erinevat ala kokku viia - ju siis ei suudetud leida sellist retsepti, mida meile pakkuda ja selle kombona me olime ja saime nautida sellist puhast kahevõistlust. Ma arvan, et ka meie konkurendid olid puhtad, sest see oleks tunda olnud, kui keegi oleks peajagu üle olnud. Ma arvan, et kahevõistlus on pääsenud keelatud ainetest," rääkis Levandi.

Oberstdorfi MM-il sõideti juba uisustiilis. Levandi kaldus sellel võistlusel teise äärmusse ning kasutas 1,72-meetriseid suusakeppe. "Arvasime, et meie ülakeha on tugevam, paneme suurema kepiga. See oli ikka täiesti teine äärmus," ütles Levandi.

Eesti mõistes oli Levandi täielik rokkstaar. Ise ta seda tol ajal ei teadvustanud, kuigi ta sai kaasaelajatelt tohutult kirju. "Me olime ju ära. Eestis käisime võib-olla ühes kuus maksimaalselt nädala ja selle ajaga sa ei suuda seda tunnet saada. Selge oli see, et sõpru oli palju ja siiamaani on palju. Olen tänulik, et sellised sõbrad on olnud ja paljud on siiani jäänud. Spordi ajal ei olnud rokkstaari tunnet," kinnitas Levandi.

Lahti MM-i ajal heideti Levandi liidukoondisest ka välja. "Läksin ninakaks. Varbad tõusid õhku. Täiesti õigustatult juhtus see ja see mõjus hästi, sest ma tegin seejärel oma elu parima hooaja," meenutas Levandi.

Calgary olümpiamängudel oli Nõukogude Liidu koondis medalisoosik ka meeskonnavõistluses. Levandi jättis aga kõhuvalu tõttu hüppamata. "Mul ei olnud tegelikult kõhuvalu, aga legend on selline. Kuna mina olin teine hüppaja, siis ma pidin meeskonna korraldusel sealt ära tulema. Kui oleks kolmas mees ära hüpanud, siis poleks saanud meid enam maha võtta. Ma ei tea, mis seal oli. Me võime ainult arvata, mis seal oli - segadus kontrollide ja testidega. Kardeti, et keegi jääb vahele ja sellepärast see tsirkus. Kui mina võin öelda, et me ei ole tarbinud keelatuid aineid, siis ega keegi ei tea päriselt, mis seal oli või ei olnud," ütles Levandi. "Pärast, kui Moskvas sõitsime taksoga, siis taksojuht sõimas räigelt kahevõistlejaid ja eelkõige üht eestlast, kes ei suutnud hüpata."

Individuaalvõistlusel lendas eestlane 83 meetri kaugusele. "Eellugu on selles, et ma ei teinud enne seda ühtki head hüpet," meenutas Levandi. "Kukkusin 60-65 meetri vahele. Kui ma siin hüppan 83, siis see oli tõesti väga suur edasiminek. Ja see oli selline vabanemistunne, et hakkab tulema. See oli hästi ülev tunne."

Esimest korda peeti kahevõistlus eritingimustel ühel päeval. Levandi usub, et see tuli talle kasuks, sest peale suusahüppeid toimus temas täielik sisemine põlemine. "Suusatades oli väljas +15 kraadi, ma olin täiesti sodi ja tühi. Eneseületamine hüppemäel pluss oli vaja veel sõita. Jalad olid täiesti krampis," meenutas Levandi. "Sõitsin ühe minuti aeglasemalt, kui mitte rohkem, kui ma tavaliselt sõitsin. Ma ei põe, et see polnud kuld, medal on medal, sest kogu see sõit oli piinade piin. Täiesti null kütusega sõitsin selle asja lõpuni. Seal oli üks viimane laskumine, kus suusatajad käpuli käisid ja ma mõtlesin ainult, et ma seal ei kukuks, sest siis oleks see asi läbi ka olnud."

Levandi tunnistas, et olümpiamedalivõitja olla on väga hea tunne. "Kogu selles kontekstis, mida me siin käsitlesime ehk täiesti augus olemine ja sealt sellise kingituse saamine - see on hea tunne. Tõelisest august tõelisesse eufooriasse," kinnitas Levandi, kes olümpialt ühe kuldmedali siiski sai. Selleks oli tema abikaasa Anna Levandi, kellega ta kohtus lõpupeol. "Me ei julgenud nii kõrgele üldse vaadata. Nemad oli superstaarid, kui nii võib nimetada. Alade vahe ja tähelepanu, mida nemad said, oli ikka kordades ja sadades kordades suurem. Mina olin väike putukas."

Saatesarja "Mis tunne on?!" täispikki osasid saab vaadata Jupiteri keskkonnas.

Toimetaja: Liisi Alamaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: