"Poisid, kes mind tunnevad, võivad nõustuda, et peale Ronaldo olen teine kõige töökam... okei, võib-olla nali naljaks, aga olen tõesti väga-väga töökas. Ma tunnen, et täiesti kaifin ja naudin kõvasti töötamist," lausus ta intervjuus ETV saatele "Hommik Anuga".

"Kohati võib-olla panen isegi ühe. Isegi Eestis puhkusel olles lähen poistega väljakule ja kaks tundi löövad mulle peale ja ma ei väsigi ära. Sest ma tahan lihtsalt paremaks saada. Selline süsteem on mulle sisse kodeeritud. Selline martpoomilik – kui olete tema raamatut lugenud, siis täielik tööloom. Ma naudin seda kõva tööd, ma naudin oma unistuste poole püüdlemist."

Vähese mänguaja kõrval sai Hein sel hooajal veel teisegi tagasilöögi, sest vigastas märtsis kätt. Peagi algavaks Balti turniiriks plaanib ta aga taas postide vahel olla ja Eesti koondise karikani aidata.

"Ma arvan, et see vigastus andis natuke häirekellad, et "Karlikene, on aeg hakata neid pöidlaid teipima!" Ma arvan, et nüüd hakkan neid pöidlaid natuke stabiilsemaks teipima," rääkis ta õppetunnist. "Et natukenegi aitaks kaasa. Rohkem ma ausalt öeldes ei viitsi tegeleda käevigastustega. On juba kolm olnud ja retk kolm korda tehtud."

Tõsiselt hakkas Hein jalgpalliga tegelema kaheksa aasta vanuselt ja oli üsna pea just väravasuul. "Mul vend mängis pigem hobi korras jalgpalli, võttis mind alati kaasa. Jalgpallipisik jäi mulle noorest peast külge ja ma olen täitsa hull jalka järele," meenutas puurilukk, kelle mängijaõigused kuuluvad Arsenalile. "Jalgpall on tõesti nii tähtsal kohal minu elus. Ma mõtlen põhimõtteliselt kogu aeg jalgpallist."

Mida rohkem on möllu, seda enam ta sellest rõõmu tunneb. "Minu jaoks on see väga äge! Mida võimsam atmosfäär, seda vingem ongi mängida. Olen olnud mängudes, kus vastasfännid viskavad mind müntidega, sõimavad mind igale poole ja igat pidi. Ütlevad: Hein, sa oled see ja see. Lõpuks loodad, et võidad ja siis lehvitad ja naeratad neile. Annad natuke vastu."

Kui Hein räägib jalgpalli suurest kohast oma elust, siis tegelikult mitte üksnes mängija perspektiivist. "Ma õpin ülikoolis. Ma läksin pärast põhikooli lõppu. Inglismaal oli kohalik õppeprogramm, millega olen saanud nüüd ülikooli teha. Ma alustasin mõned aastad tagasi fitness coaching'u kursuseid, aga sel aastal alustasin spordidirektori õpinguid. See on väga äge, näha ka kontoripoolt."

Kas nii võib temast saada ühel hetkel näiteks jalgpalliliidu president? "Ma ei välista seda, aga ma tahan kindlasti jalgpalliskeenes peale karjääri edasi olla. See on sada protsenti kindel," vastas ta. Eestis või välismaal? "Ei välista kumbagi, hetke soov on anda Eesti jalgpallile nii palju kui suudan."

Kuigi ta ütleb, et mõtleb põhimõtteliselt kogu aeg jalgpallist, siis näiteks eelmisel suvel jäi ta ERR-i kaamerate ette hoopis laulupeol. "Mulle meeldib muusikat kuulata. Muusika on väga tähtsal kohal minu elus," tõdeb ta, et jalgpalli kõrval mahub sinna siiski muudki. "Väga tore on kuulata ja laulupidu oli minu jaoks eelmisel aastal esmakordne kogemus."

"See oli väga vinge, sest patrioodina oli väga uhke tunne see päev. Kui olin põhikoolis, siis ei olnud nii asjaga kursis. Aga nüüd välismaal olles on alati hooaeg hakanud siis, kui on laulupidu. Õnnestus napilt eelmine aasta käia ja kogeda väga vinget sündmust Eesti rahva jaoks. See oli väga uhke tunne."

"Selline asi motiveerib mind isiklikult tegema palju suuremaid asju koondisega, sest mida näiteks korvpall on suutnud teha - see on märkimisväärne," võrdles ta. "See on võimas, mida nad on suutnud Eesti rahvale pakkuda. Leida ühine minek. See on minu suurim unistus ka Eesti koondisega. Saata korda midagi vinget."

Järgmine võimalus avaneb 6.–9. juunil toimuval Balti turniiril, kus Eesti koondis asub tiitlit kaitsma. Esimene mäng peetakse A. Le Coq Arenal hoopis Fääri saartega. Kolm päeva hiljem on vastaseks kas Läti või Leedu.