Getter Kuusmaa: lapsena proovisin hullult varjata, kelle tütar ma olen ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Sten Teppan

Koduse korvpalli lähimineviku üks tähti Aivar Kuusmaa meenutas Vikerraadio saates "Käbi ei kuku…" Sten Teppanile muuhulgas, kuidas kooliaegsed hasartmängud oleks võinud talle kalliks maksma minna; miks tuli Ameerikast faksiaparaate koju tassida ja kuidas korvpall on süüdi saatuslikus kohtumises abikaasa Mariga. Nende kolmest lapsest tuli isaga saatesse kaasa moefotograafi ametit pidav tütar Getter, kelle meeleolukas 18. sünnipäev viis isa endast välja.

"Oli piitsa ja präänikut. Mul oli ema kindlasti rangem kui isa," meenutas Aivar Kuusmaa enda lapsepõlve. "Ega ma nüüd ütle, et isa oli pehme. Isa on ka karmilt käitunud. Ema oli kooli kohapealt hästi konkreetne, teda huvitasid hinded, teda huvitas, kuidas mul koolis läheb. Järjest rohkem hakkas ta huvituma siis, kui hakkasin trennis käima. Selles mõttes ma natukene ema kartsin rohkem kui isa, kooli teemal."

"Enamjaolt, kui ma koolis mingi jamaga hakkama sain, siis rääkisin vaikselt isale, et tuleb direktori juurde minna. Ma emale ei julgenud seda rääkida ja siis käisime isaga ära," meenutas Kuusmaa. "Ja siis ma palusin isal, et ära sa emale räägi ainult."

Aga mis koolis juhtus, mille peale isa pidi kohale tulema? "Jäin vist vahetunnis raha peale mängimisega vahele. Visati kraani neid Nõukogude kopikaid," naeris Kuusmaa. "Kraanikauss, kus vetsus käsi pesti, tehti märjaks ja hakati viskama. Sinna auku ei tohtinud kopikas minna, siis oli lihtne saak. Sa pidid ta sinna kuidagi ääre peale saama ja lõpuks sai see endale, kes sinna teisele peale sai."

"Sellega jäime vahele ja see oli õudne kuritegu ju, raha peale mängimine Nõukogude ajal," jätkas Kuusmaa. "See oli dramaatiline. Käisime direktori juures ära. Ma ei mäleta, päris käskkirja ei tulnud, aga käitumine tuli mitterahuldav. Ja emale see ei meeldinud. Ma ei tea, mis vabandusega ma välja ütlesin, et miks see mitterahuldav on."

Kuusmaa on kasvatanud enda lapsi, nagu kasvatati teda

Meenutades vanematega seotud konfliktseid olukordi, rääkis Kuusmaa, et nende juures elades juhtus ka neid kordi, kui ta reisilt jõudis koju ebakaines olekus. "Võib-olla see tegi neile kõige rohkem haiget. Aga üldjoontes ma arvan, et oma tegudega olen suutnud tõestada, et midagi väga valesti pole läinud," arutles Kuusmaa. "Ma olin suhteliselt kuulekas ja respekteerisin ikkagi oma vanemate otsuseid, isegi võib-olla, kui ma ei olnud nendega mõnikord nõus. Ma arvan, et see, mismoodi mind on kasvatatud, olen ma üritanud ka kasvatada oma lapsi, mingil määral. Kuigi selles kasvatusprotsessis on ikkagi abikaasa Mari esikohal ja mina olen teisel kohal."

Getter Kuusmaa rääkis, et kui isa peres oli karmim pool ema, siis nende peres oli see kindlasti isa. "Vähemalt minu kasvamise ajal. Gertrud ja Kaspar on natuke leebemalt selle asja läbi teinud. Esimese lapsega ikka eksperimenteeritakse vist rohkem," naeris Getter Kuusmaa.

Aivar Kuusmaa kohtus enda laste ema Mariga tantsuõhtul. "Ma ei tea, kas ta nüüd saatuslik [õhtu] oli, aga no oli [aasta] 1985, niinimetatud Eesti noortekoondisega valmistasime Leningradis toimuvaks spartakiaadiks. Läksime millegipärast võistkonnaga välja Mustamäe Mängude Majja ja läksime lihtsalt nagu tantsuõhtule. Nagu ikka, tekkis sidetunne," meenutas Kuusmaa. "Vanasti oli hea, vanasti kestnud peod kella kuueni hommikul. Vanasti oli kell üksteist uks kinni siis läksid, jalutasid, saatsid Mari ilusti koju ja jõudsid isegi õigel ajal koju. Hommikuks ilusti olid välja puhanud ja võisid trenni minna."

Tütre sünniks napilt koju

Kui lihtne oli seda tutvust hoida, võttes arvesse just, et sportlase algav karjäär tähendas seda, et olid kodust nii palju eemal. "Suhtlesime kirja teel, paberkandjal," rääkis Kuusmaa. "Kevadel sain tuttavaks ja sügisel läksin sõjaväkke. Ega meil palju kokkusaamisi ei olnud. Mäletan, et kord ta käis Riias mul külas koos Ivo Saksakulmu naisega. Aeg-ajalt saime meie Riiast linnaloa ehk saime Tallinnasse tulla. Ja muidu olid need ikka need armsad viieteistkopikalised aparaadid, mis lasid sul minut aega. Võib-olla aktiivsemaks läks [suhtlus] siis, kui tulin sõjaväest koju."

Peagi sündis perekonda Getter. Kuusmaa meenutas, et jõudis napilt Hollandist turniirilt koju, kui Mari pidi sünnitusmajja minema. "Jõudsime alles öösel kell kaks Olümpia juurde ja siis Mari oli vastas ilusti. Läksime koju ja ega siis palju aega ei läinudki, kui Mari läks sünnitusmajja," rääkis Kuusmaa. "Siis olid teised ajad, et ei saanud ise kaasa minna. Noori emasid hoiti ju nädal aega karantiinis. Ja noh, see oli ju tegelikult pidu isadele."

Kuusmaa meenutas, kuidas ta käis noore isana Kaleviga Ameerika reisil, kus talle pakuti suveks võimalust mängida ja raha teenida ning koju naastes tõi ta hulgaliselt välismaa kraami. "Tõin sealt lapsele uue vankri ja mis seal kõik oli. Mul oli seitse kotti pagasit," muheles ta. "Ma olin nii noor, ma ei teadnud, et mul oli avatud pilet Helsingisse, ma isegi ei registreerinud ennast ära. Lennujaama töötaja ütles, et te olete õnnesärgis sündinud, kolm vaba kohta on. Muidu ma poleks selle lennuki peale saanudki. Ja siis ta vaatas mu kotte ja ütles, et mis me ikka teeme, andke kõik siia."

Faksiaparaadid New Yorgi venelaste poest

"See oli see aeg, kui anti veel tellimus kaasa, et palun too kaks faksiaparaati," jätkas ta naerdes. "See oli rahateenimise võimalus jälle. Võtsid need kaks faksiaparaati kuskilt New Yorgi venelaste poest, kus oli 220 voldile tehtud ja siis tõid need koju. Siis tuldi järele, koputati uksele ja taoti siis vene rublaga otsaette ja võeti aparaadid ära."

Praegu 29-aastane Getter avaldas, et noorena püüdis ta varjata, kes on tema isa. "Isa siis veel mängis, kui mina koolis käisin, mul on ilmselt kõige rohkem seda kogemust, et isa kui korvpallur. Olen lapsest saati tennist mänginud ja tenniselaagrites suvel käinud Kurgjärvel. Mina olin see, kes ma hullult proovisin varjata, kelle tütar ma olen, sest seal oli ka ju kossupoisid ja kõik sportlased. Ma ei tea, miks. Mitte, et oleksin häbenenud, aga lihtsalt tahtsin, et mind teataks kui Getterit, sest koolis nagunii kõik teadsid," selgitas ta.

Getter Kuusmaa tõdes, et lapsepõlves oli temal kodus väga range kord, aga ta oli üldiselt hea laps ja lollusi ei teinud. Lapsepõlvest sai ta aga kaasa selle, et talle ei meeldi hilineda. "Mul oli karm kord, pidin ikka üheksa toas olema. Mäletan, et ükskord olin naabritüdruku juures ja tulin vist üheksa läbi viis minutit, isa istus diivani peal, kell käe peal," rääkis ta. "Ma arvan, et sellest on tulnud ka see, et mulle tõesti üldse ei meeldi hilineda. Mul hakkab süda kohe puperdama, kui ma tean, et jään kuhugi hiljaks, värin tuleb sisse."

Kodus peab kord olema

Milles see kord kodus veel väljendus? "No köök pidi alati korda jääma," lausus Getter Kuusmaa. "Kui sa küsisid, kuidas isa suutis oma vanemaid endast välja viia, siis ma arvan, et meie peres on kõige lihtsam viis, et sa jätad midagi kuskil sassi. Siis on kohe teada, et ema-isa on närvis."

Isa on siis seda masti mees, kes sokke ise vedelema jätta kuhugi? "Ta jätab, aga ta paneb nad üliilusti kokku ja siis paneb diivani otsa peale," vastas tütar.

"See köögiteema on pigem see, et kuna mulle endale meeldib ka köögis olla, nad panevad need asjad kraanikaussi või nõudepesumasinasse, aga kõik see ümbrus, see rasv jääb koristamata ja kui ma kööki tulen… issand jumal, ei ole ju raske, see võtab kolmkümmend sekundit! Märja lapiga tõmbad ilusti ära," selgitas Aivar Kuusmaa.

"Ükskord ma tõmbasin ja siis oli ikka rasvane," torkas Getter Kuusmaa vahele. "Aga, nagu öeldakse, et tragid vanemad, laisad lapsed, eks. Ema ja isa mõlemad ülikorralikud, aga ei mina, mu õde ega Kaspar pole nii korralikult kui ema-isa."

Eestlased üldiselt teavad Aivarit hästi korvpalliväljaku kaudu, kus ta pigem on olnud alati emotsionaalne, ebaeestlaslikult kuum, ükskõik kas mängijana või treenerina. Alati niisugune nagu õhupall, et torkad küünega ja siis kas läheb lõhki või lähe. Aga kodus? "Ma vist sain kaheksateist äkki ja siis isa ei tahtnudki üldse lubada mingit pidu, aga ema ikkagi kuidagi moosis isa ära, et las ta siis ikka teeb," meenutas Getter. "Seal mõnel läks natuke käest ära ja kuidagi kõõluti selle trepi peal natuke. See oli väga spetsiaalselt tehtud ja mitte mingi kõige lihtsam trepp. Ja see läks natuke katki. Kui isa sellest teada sai, siis oli küll päris suur jama majas."

"Üldiselt isaga ongi see, et ta plahvatab. Aga ta leebub ka suhteliselt kiiresti," lisas Getter Kuusmaa. "Oleme alati saanud need asjad kiiresti lahendatud. Mingit nädalasi tülisid meil ei ole, ikka samal õhtul proovime need asjad ära lahendada."

Aivar Kuusmaa: kui olen plahvatanud, siis õigustatult

Aivar Kuusmaa sõnul on korvpalliväljaku emotsionaalsus teistsugune kui kodus. "Olen kodus ikkagi suhteliselt kalkuleeriv ja kui olen vahel plahvatanud, siis on ka õigustatult. See ei ole mitte millestki," mõtiskles Kuusmaa.

Trepilugu on aga ka temal hästi meeles. "See oli selline millenniumi ajal ehitatud Rinaldo poolt. Seal oli valgustatud käsipuu pleksiklaasi ja Soomes ülekullatud detailidega, mis ei olnud üldse odav lõbu," rääkis ta. "Öeldakse, et inimene kaks korda ühe reha otsa ei astu. Esimene reha oli see, kui mul vanem tütar pidas seal oma sünnipäeva ja siis loomulikult tahtis ka noorem tütar seal oma sünnipäeva pidada. Ma sain just selle trepi korda ja läks paar aastat mööda ja siis Gertrud tegi seal oma sünnipäev. Siis see trepp oli samamoodi vildakil ja siis need põrandad kõik kleepusid ja… siis ma olin jälle natukene endast väljunud."

"Poiss tuleb ja ütleb, et kui mul see kaheksateist tuleb, mis mu vastus siis on, ma ei tea," lisas Aivar Kuusmaa naerdes.

Toimetaja: Maarja Värv

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: