"Eks see Ameerikasse pääs oli šokk paljude jaoks, paljude jaoks meeldiv šokk. Seda perioodi võibki pidada vähe raskemaks perioodiks minu elus, sest ega ma ei olnud üldse kursis, mis mängu seal mängitakse. See oli tohututel kiirustel ja seal kombinatsioone näppudega ei näidatud. Kõik oli selline loov – kuhu pall läheb, sinna sa lõikad ja sai lõputult joosta," rääkis ainsa eestlasena korvpalliliigas NBA pallinud Martin Müürsepp Ühendriikidesse siirdumisest.

"Elasid nagu viietärni hotellisa. Eralennukid, autoparkijad, kotitassijad – missuguseid töökohti seal kõiki polnud klubi juures. See oli suur suur organisatsioon."

"Kõik asjad tuleb õigesti teha. Ma nimetaks seda isegi professionaalsuseks. Tõused juba hommikul üles, sööd kõhu täis, mõtled-keskendud oma vastaste peale, keda sa mängus katad; mõtled oma rünnaku peale, mida sa teed rünnakul; mõtled kuidas vältida igasuguseid tobedaid olukordi ja rumalaid pallikaotusi. Mina olin professionaalsusest väga kaugel, eriti oma algusaastatel," tunnistas Müürsepp.

Profisportlase kujundamisel on treeneril pea sama suur roll kui sportlasel endal. "Mu isa õpetas, et kui sa midagi teed, siis tuleb seda teha hästi, pühenduda ja mitte tegeleda kõrvaliste asjadega. Kui sa oled midagi elus valinud, siis tuleb see lõpuni viia," meenutas olümpiavõitja Kristina Šmigun-Vähi.

"Otepääl me nägime tihti kuidas treenisid Vene sportlased: mitte keegi kunagi ei lobisenud trennis, nad olid alati pea maas, isegi vaevu ütlesid tere, sest nad olid nii pühendunud. Eks see ka näitas, et kui tippu tahta, siis sa peadki olema selline – põhimõtteliselt nagu hobune klappidega."

"Sealt (NBA-st) on päris valusad mälestused. Mäletan, et üks trenn läks mul silme eest mustast, hoidsin seinast kinni ja kui pilt uuesti ette tuli, siis Pat Riley oli mu näo kohal ja sõimas mind: "vaata ennast! Sa ei saa isegi püsti seistud!" Siis pilt hakkas väheke tagasi tulema ja ma jooksin tagasi platsile," meenutas endine Miami ja Dallase mängumees Martin Müürsepp karme trenne Pat Riley käe all.

"Pat Riley on väga huvitav kuju. Ta on väga hea treener, väga karm treener. Meil oli paar intsidenti küll, kus me tegime ühte harjutust ja kus ma andsin söödu, mida ei tohtinud anda. Ta ühe korra ütles, ma noogutasin kaasa nagu alati, aga tegin järgmisel rünnakul samasuguse asja uuesti. Teist korda mulle enam midagi ei öeldud, vaid kutsuti välja ja öeldi, et "siin on kaks võimalust: sa kas ei oska inglise keelt või sul on täiesti suva, mida ma räägin – muud võimalust ei ole." Peale seda ma hakkasin treenereid kuulama algusest lõpuni."

Profispordis, kus on palju pinget, kasutavad sportlased vaba aega erinevalt. "Eks vaba aega oleks võinud ka targemini kasutada, aga see on koht, kus lõõgastud ja puhkad, et jälle järgmiseks aastaks olla virk ja kraps," lausus Müürsepp.

"Dallases Aleksander Tammert helistas mulle ükspäev ja läksime pruulikotta, et teha mõned õlled ja saada tuttavaks. Ma veel küsisin Sassi käest, et kas õlut teeme. "No teeme. Ma küll muidu õlut ei joo, aga okei. Mulle root beer." Siis kui see lihamägi oli juba kümme root beeri ära joonud, samal ajal kui mina kümme tavalist, siis mul tekkis küsimus, et kas seda meest ei kõiguta mitte miski. Siis Tammert vastas, et see ongi root beer, see on alkoholivaba. Seda oleks võinud vähe varem öelda," muheles Müürsepp.

"Selline mõõdukas võtmine, lõdvestus heaks uneks ja võib-olla ka väljas käimine – see on minu arvates ka oluline osa," lisas Tammert.