"Minu spordiga hüvastijätt tuli väga loomulikult. Mul on hästi hea meel, et pärast tütre sündi jõudsin sellise otsuseni, et ikkagi valmistun veel üheks olümpiaks. See oli maailma parim asi, sest mul pole hinges üldse sellist tunnet, et kui ma oleks või ma poleks," rääkis kahekordne olümpiavõitja Kristina Šmigun-Vähi saates "Areeni varjus". "Ma olin, ma tulin, ma tegin. Ma nägin ära, ma sain väga edukalt hakkama."

"Ma arvan, et isa oli üks, kes nägi kõige rohkem, et ma oleks võinud veel. Aga ma arvan, et ta ei saanud aru minu sisemusest, mida mina tundsin," lisas Šmigun-Vähi.

Kaido Höövelson ehk Baruto alustas Jaapanis sumokarjääri 2004. aasta kevadel, 2013. aasta sügisel teatas ta, et on otsustanud spordiga lõpparve teha. Siiski on Höövelson siiani Jaapaniga tihedalt seotud ja elab suurema osa ajast seal. "Kaks välismaalast siin nii kaua elada – see kipub koormavaks," tunnistas Höövelson. "Sa ei tohi liiga kauaks siia jääda. See kõik tundub pealt kuldne, ilus, aga mida rohkem sellesse süvened, seda vastumeelsemaks see muutub. Me oleme Elenaga parimad tuttavad, sõbrannad, sõbrad, kallimad, abikaasad – kõik üksteisele. Jaapani tuttavaid on meil hästi palju, aga kõik on töösuhted. Päris privaatseid – lähme oleme, lähme teeme – ei olnud sumo ajal ja ei ole siiani, nüüd on 14 aastat."

"Sumokarjääri lõpetada ei olnud kerge otsus, vaagisime seda neli kuud kindlasti," jätkas Höövelson. "Eks ta harjumatu oli, et iga päev ei pea trenni minema ja iga päev ei pea kimonot selga panema. Oli hea tunne. Aga tänu sumole olen ma see, kes ma praegu olen. Tänu sumole mul on see nimi."

"Teadsin, et mul on kindel seljatagune. Olin sumo ajal nii palju kontakte kogunud, nii palju inimesi-tuttavaid, keda ehk saab midagi paluda, kuidagi siduda endaga," rääkis Baruto. "Just see, et oled küll kõva spordimees, aga kusagil ajusopis peaks olema teadmine, et sa ei tee seda elu aeg. On sul kellegi poole pöörduda, kelleltki abi küsida? Sellepärast ongi kontaktid olulised. Tänu sumole on mul kontaktid ja peale sumo on mul uued kontaktid. Üritan neid hoida, käsi kogu aeg pulsil."

Kaido Höövelson Autor: ERR

Endine Eesti esisprinter Marek Niit on pärast sportlaskarjääri lõppu leidnud endale nüüdseks uue väljundi – ta hoolitseb Paide Linnameeskonna jalgpallurite füüsilise vormi eest. "See moment, kui tundsin, et nüüd on kõik tippspordiga, oli sellel hetkel, kui olin juba Ameerikast tagasi tulnud, proovinud Eestis läbi lüüa veel oma jõududega. Ja ma seda ei suutnud, olin sunnitud võtma aja täiesti maha," meenutas Niit. "Olin hästi palju depressioonis. Tol hetkel oli see kindlasti väga õõvastav ja hästi ebameeldiv. Tuli tõeline krahh. Mul kadus täielikult ära graafik, ärkasin hommikul või keset päeva, millal iganes. Ma ei suutnud sellega kuidagi hakkama saata. Ma proovisin, aga läksin ikkagi sinna, kuhu elu viis. Ma ei olnud enam selle valitseja."

"Kui võtta see seltskond, kes meil oli, sellest on 60 protsenti kadu. Osad on surnud, osad on surnuks joonud, osad just parasjagu tegelevad surnuksjoomisega," tõdes kahevõistluse olümpiapronks Allar Levandi. "Selliseid klassikalisi – ühiskonnas aktsepteeritud tegelane, on perekond ja töö – on 12-st võib-olla ainult neli-viis."

"Lendu tõuseb igaüks, aga katsu sa maanduda," jätkas Levandi. "See pärast-periood on hästi raske. Et oleks keegi sind toetamas. See on ülitähtis."

"Ma arvan, et see on kohustus anda nõu ja aidata, aga eelkõige sportlane või see inimene peab ise tahtma ja võib-olla natuke ka tagasi tulema," arvas kümnevõistluse olümpiavõitja Erki Nool. "Sa ei pea kogu elu olema kogu aeg areenil, sinust ei pea kirjutama. Minu arust ongi see päris nauditav, kui sa oled tagaplaanil."

"Järsku, kui lõpetad spordi ära, sul võetakse nagu jalg alt ära. Sa oled harjunud mingil määral, et sa läksid võistlustele, sinust kirjutatakse, sinuga tehakse intervjuud. Ja kui nüüd tippsportlane lõpetab spordi ära, siis sa ei ole ühiskonna jaoks vajalik. Mis on iseenesest loomulik protsess, aga sa ei ole harjunud seda tegema," arutles Nool. "Sa oled olnud aktiivses spordieas kümme aastat ja nüüd sa pole mitte keegi."

"Lisaks, ellu minnes sul pole sellist eesmärki nagu spordis. Et sa lähed läbi seina, sul on eesmärk, sa tahad olla maailma parim, tulla olümpiavõitjaks, teha maailmarekord. Sa tead, et pead neid, neid, neid asju järgima ja sa teed selle ära. Nüüd sa lähed tööle, sul on võib-olla hea töökoht, suudad elatada ennast ja peret, aga sa oled ikkagi nagu tühi koht ja sa pole harjunud," jätkas Nool. "See võtab aega ja see on väga keeruline, sealt see libastumine ja alla andmine on väga kiire tulema. See on enamikele tippsportlastele suur väljakutse. See nõuab samamoodi natuke ettevalmistust."

"Neil, kellel on enne karjääri lõppu juba pere ja lapsed, neil on kordades lihtsam selle rongi pealt maha tulla kui need kellel ei ole peret ega lapsi," lisas Nool.

"Eks abikaasa juba on ootel, et tuleks sporditee kuidagi lõpetada. Laps on juba ka sellises vanuses, et tahaks isa iga päev näha ja sellised pikad laagrid otseselt meie peremudelisse enam hästi ei sobi," nentis kettaheite olümpiavõitja Gerd Kanter, kes tõmbab sportlaskarjäärile joone alla 13. septembril Kadriorus.

Gerd Kanter koos abikaasa Liina ja poeg Kristjaniga. Autor: Erakogu

"Areeni varjus" on taas eetris järgmisel esmaspäeval kell 20. Saates tuleb juttu sportlaste ponnistustest nõukaaja karmis olelusvõitluses kui raudse eesriide taha võistlema pääsemine oli justkui taeva õnnistus. Lisaks astutakse Eesti Televisiooni sporditoimetuse töötuppa, kus reporterid spordirahva tegusid pildi ja sõnaga jäädvustasid, muuhulgas saab teada, kuidas toimetuse juht Toomas Uba Monaco kasiinos raha peale mängis.