Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Mardna "Areeni varjus": tahtejõud on ühele sportlasele antud, teisele mitte

Seekordses sarja "Areeni varjus" episoodis räägiti sellest, kuidas võistlusärevuses vaimseid pingeid taluda ning kehalist valu ja vigastusi trotsida. Lisaks tehti juttu sellest, milliseid ebaausaid võtteid kasutatakse kahevõitluse aladel ning kui suur roll on spordis dopingul.

Kahekordne olümpiamängude hõbemedalist Jüri Jaanson oli Ateenas ja Pekingis poodiumile jõudes vastavalt 38- ja 41-aastane, mis tegi sõudja saavutused veelgi märkimisväärsemaks. "Peale Pekingi olümpiafinaali ma ütlesin Tõnule (Endrekson), et lähme kähku kaldale. Ma teadsin juba, et ma jalgele ei tõuse. Et lähme kaldale enne, kui pilt päris eest ära läheb. Vee peal ma seda ei tahtnud. Läksime kaldale ja sai see lihtsalt üle elatud," kommenteeris Jaanson 2008. aasta finaalsõitu.

"Pingutuse enda ajal ei mõtle. Siis ei ole aega enam mõelda ega pole ka suutlikkust. Siis on ainult automaatpiloodile liikumine – keha teeb seda, mida talle on õpetatud ja nii ongi," lisas 1990. aastal maailmameistriks tulnud Jaanson. "Mingist hetkest see füüsise kandmine kaob isegi ära ja tekib selline tahtepingutuse küsimus."

Spordiarst Mihkel Mardna sõnul, kes on aastate jooksul aidanud paljusid vigastustega hädas olnud Eesti sportlasi, saab maksimumi võtmisel määravaks tugev tahe, oskus kannatada ning keskendumisvõime. "Kannatamisoskus tuleb aastatega ja Jüri (Jaanson) on näidanud sellist võimekust ennast tühjaks sõita nii Pekingi kui ka Ateena olümpiamängudel, kus ta mõlemal sai hõbemedali. Mõlemas finaalsõidus realiseeris ta end täiesti."

"Olulised on eesmärgistatud keskendumisvõime ja selline tugev tahe. Pekingi olümpiamängude eel me teadsime, et finaalis on Jüri Jaansoni ja Tõnu Endreksoniga konkureerivad paatkonnad enam-vähem võrdsel tasemel. Siis on selge see, et kellel on võib olla veidi parem päev või kes tahab veidi rohkem medalit saada, see selle saab."

"Kui me tahame tipptasemel medalite eest võistelda, siis me ei saa mõelda vigastuste tekke ohu peale. Tahtejõud ja sisu on ühele sportlasele antud, teisele mitte," märkis Mardna. "Võistluse ajal on adrenaliin piisavalt üleval, mis aitab varjutada seda valu. Iseasi on see, mis toimub peale võistlust."

Kõneldes dopingust, arvas Mardna, et sellega võitlemisel on algne eesmärk unarusse jäetud. "Tänapäeval on see fookus kuhugile ära kadunud. Sportlase tervis on teisejärguline, vaadatakse liiga palju selliseid numbrilisi parameetreid ja see dopinguvastane võitlus on saanud tänapäeva kontekstis selliseks instrumendiks, mida kasutatakse ära kas siis ühtede või teiste sportlaste vastu, või lausa rahvuskoondiste vastu."

Lisaks tehti seekordses "Areeni varjus" juttu spordis kasutusel olevatest (ebaausatest) võtetest, mis võiksid aidata konkurendi alistada. Pikemalt peatuti ka Eesti sportlaste kokkupuudetel dopinguga.

Järgmises saates: Leedu korvpallitähe Arvydas Sabonise ja Tiit Soku pilguheit olümpiakulla võitmisele Nõukogude Liidu koondises ning Martin Müürsepa tagasivaade õppetundidele maailma kõige tugevamas korvpalliliigas Ameerikas. Olulist rolli täidab ka treener, kes sportlase iseloomu korrastab ja meeskonna ühiseks löögirusikaks liidab, sest sageli lahutab võitjat ja kaotajat juuspeen vahe ning siis saab otsustavaks see, kellel on tugevam vaim.

Toimetaja: Kristo Tamm

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: