Hingega spordiinimene ning USA murdmaakoondise määrdetiimi juht Oleg Ragilo rääkis "Spordipühapäevas", et Eestis ei ole spordi kajastamine kuigi tasakaalus. Ta juhtis tähelepanu sellele, et peamiselt räägitakse uudistes pallimängudest ja teistest üldsusele populaarsematest aladest, kuid seetõttu jäävad varju samamoodi tähtsad sportlased, kes tihtipeale välisvõistlustel Eestit esindavad.

ERR-i spordiajakirjanik Johannes Vedru andis Ragilole ka vastuse avalik-õigusliku organisatsiooni esindajana, aga kui läheneda teemale teisest, erameedia perspektiivist? Millest lähtutakse valikutes seal ja kas teatav pinge on spordiväljale kajastamise mõttes Eesti suguses riigis ja ühiskonnas justkui paratamatult sisse kirjutatud?

NB! Triinu Räime vestlus Ott Järvelaga algab artiklile külge pandud heliklipis 12.57 peal.

"Paneks paika, mis on selgelt suured alad, mis leiavad lugeja reeglina üles," rääkis Ott Järvela. "Pallimängudest kaks – jalgpall ja korvpall. Ülejäänuga on keerulisem, sealhulgas ka võrkpalliga. Osad võrkpallilood ja -teemad kõnetavad ja leiavad lugejaid, osad mitte. Kindlasti autoralli, valdkonnana ka talisport. Eesti on talispordi usku maa, meie spordisõpradele meeldib novembri lõpust märtsi keskpaigani jälgida kõiki maailma karika sarju. Meil on see harjumus, oskame pingutust hinnata ja võistlust jälgida. Kergejõustik ka. Kui Eesti kergejõustiklased võistlevad, siis inimesi huvitab ja need lood leiavad auditooriumi."

Sellega saab aga nn suured spordialad kokku tõmmata. "Ülejäänuga on juba moel või teisel keerulisem. Leida üles see nurk, see teema, mis lugejale huvi pakub. See ongi võtmekoht: kuidas teha Eesti sport niivõrd huvitavaks, et see lugejale korda läheks?" küsis Järvela.

Postimehe sporditoimetuse juht defineeris ka nišialasaid ning tõi näiteks kettagolfi. "Nišialaks on paslik nimetada spordiala, mis aeg-ajalt tõuseb esile, kui mõnel Eesti sportlastel läheb seal väga hästi," rääkis ta.

"Kui Kristin Lätt mängis, see huvi oli meeletu. Nüüd, kui ta on oma karjääri lõpetanud või pausile pannud, enam kettagolfi uudised ei tõmba kaugeltki sarnast auditooriumi. Kettagolfi populaarsus on praegu kümme protsenti sellest, mis see oli Lätti tippaegadel. Kui Baruto veel võistles, oli ka sumo tohutult menukas. Praegu ei huvita see kedagi. Oma sportlast, kes läheb korda, ei ole."

Kuidas siis vähem populaarsed alad ikkagi meedias löögile saaksid? "Siiras tuleb olla. Siiras lugu on see, mis on läbi ajakirjanduse aegade ja mitte ainult spordiajakirjanduse, olnud kõige kõvem valuuta. Kirjeldada, näidata, rääkida oma teekonnast ausalt ja vahetult. See on iga sportlase või spordiala jaoks kõige mõistlikum viis, kui tahta leida kaasteelisi. Kindlat valemit ei ole ja selle valemi tuvastamine on läinud selgelt keerulisemaks viimase paarikümne aastaga," vastas Järvela.

"Kui mõtlen 90-ndatesse, kui olin koolipoiss ja hull spordifänn, siis see hulk teadmisi, mis olid peas olemas ja arusaamine erinevate spordialade toimimisest oli oluliselt laiem kui on praegu. Praegusel ajal on igaühel võimalik tarbida ja huvituda täpselt sellest alast, mis talle korda läheb. Toona ilmusid ajalehed ja oli telekas, toona sai infot vähematest infoallikatest ja inimesel oli võimalik enamikel neist allikatest silma peal hoida. See tekitas ühise infovälja. See ühine spordiväli on jäänud palju ahtamaks.

Mitte ainult Eestis, vaid ka maailmas. Millised on globaalsed spordialad, mille kohta reeglina iga spordisõber miskit teab? Jalgpall, tennis, vormel-1 ja siis hakkame joont alla tõmbama. Globaalseid alasid on jäänud vähemaks. Samamoodi ka Eestis. Asjad, millega kõik on kursis, see ring teemadest on jäänud kitsamaks. Selle pärast on mitmed väiksemad ja nišialad sunnitud otsima endale ise neid kanaleid, mille kaudu endast teada anda. Spetsiifilise teemaga taskuhäälingud on kogu valdkonna muutumise tagajärg."

Järvela tõi välja, et alade kajastuse muutumise taga on olnud ka selgete mõõdikute lisandumine. "Kui mõtleme veebimeedia eelsele ajale, siis ainus mõõdik oli tiraaž või mingid udused tele ja raadio kuulatavuse numbrid," ütles ta. "Praegu on mõõdikud väga täpsed, me näeme täpselt, kui palju on mingil artiklil veebis lugejaid, kui palju on ülekandel vaatajaid. Mõõdikute eelsel ajal spordiajakirjandus oma teemade valikul otsustas päris palju tulemustest tõukuvalt, omas luksust hoida laia spordipilti. Praegu me otsustame päris paju mõõdikute põhjal: mis lugejat huvitab? See tingibki valikuid, mida erameedia pidevalt teeb."

"Meil ei ole mõtet kirjutada ega avaldada uudiseid, mis meie tellijat ei huvita. Kui näeme, et mingi teema ei kogu lugemisi, siis järgmine kord sellel teemal kirjutamine on ebatõenäolisem," lisas ta.

"Meil oli 90-ndatel suurepärane judoaeg, Budõlin ja Pertelson võitsid olümpiamedaleid, tiitlivõistluste medaleid. Aga selle järel kõrges mängus judo kadus suuresti ära. Nüüd on tekkinud kahe noore judokaga hoopis teistsugune olukord. Raskekaallane [Emma-Melis] Aktas, temast räägitakse juba praegu kui Los Angelese olümpia medalikandidaadist," jätkas Järvela. "Judo on jõudnud olukorda, kus neil on sportlased, kelle potentsiaal on väga suur. Nende sportlaste kaudu judo uuesti lugejale ja spordisõbrale tuttavaks tegemist on Eesti spordiajakirjandus paar aastat proovinud, see on vaevaline töö."

"Aga ütlen ühe teise näite põhjal, et see pole kaugeltki lootusetu töö. Enne Eneli Jefimova esiletõusu oli ujumine suuresti sarnases olukorras, aga Kregor Zirk, Eneli Jefimova ja nüüd Ralf Tribuntsov on teinud ujumise seksikaks."

Samas on Eesti spordiajakirjandusel võrreldes teiste Euroopa riikidega ikkagi päris lai haare. "Olin hiljuti Eesti jalgpallikoondisega Bulgaarias ja ostsin kaks kohalikku spordilehte. Iga päev ilmuvad, 24 lehekülge. Bulgaaria ja Eesti jalgpallikoondiste mäng oli kuskil 16. leheküljel, aga kõik sellele eelnev oli ka jalgpall. Lõpus oli üks lehekülg tennist ja üks lehekülg võrkpalli," rääkis Järvela.

"Me võime teha lõputult uudiseid, aga iga uudise avaldamine nõuab ikka tööjõuresurssi. ERR-i spordiportaali sõel on kõige hõredam, te avaldate uudisühikuid kõige rohkem, aga lõpuks on see, et kuskilt tuleb piir ette, mis on mõistlik. Mõnekümne inimese jaoks mingit uudist avaldada erameedial mingit mõtet ei ole, mõnesaja puhul tuleb ka kaaluda, kas mõtet on," lisas ta.

Samas võiksid ka alaliidud ja isegi sportlased ise kajastuse ja turundamise peale mõelda. Väga suureks abiks on õigeaegselt saadetud pressiteated nii võistluste eelinfo kui ka hiljem tulemustega. Veebiportaalide osas tasub meeles pidada ka horisontaalsete (landscape) piltide saatmist, sest sotsiaalmeediasse sobivam vertikaalne asetus veebis hästi ei toimi.

"Teavitustöö osas tuleb olla järjekindel ja korrektne, aga kas ajakirjandus lõpuks sellest konksust kinni võtab, selle osas garantiisid ei ole. Aga nii see valdkond toimib," sõnas Järvela.

Üks sportlane, kes on enda persooni turundamise ja populariseerimisega väga hästi hakkama saanud, on murdmaasuusataja Martin Himma. "Paneme Martin Himma tulemused kõrvuti mõne teise sportlasega, kelle tulemused on suures plaanis ilmselt sama masti, siis kindlasti Martin Himma tegevused pakuvad huvi laiemale auditooriumile," rääkis Järvela. "Justnimelt põhjusel, et Himma on lugejale või vaatajale või kuulajale tuntum persoon. See on asi, mis on kaasaegse tippsportlase töö: enda persoonibrändi eest hoolt kandmine. Ajad, kus sportlase töö oli üksnes treenimine ja võistlemine, vabas läänes on see aeg möödas."

"Rõhutan veelkord seda, et üks asi on meedia lävepakust üle pääsemine, aga päris palju saab spordiala kaasajal ise ära teha. Korralik koduleht, korralik sotsiaalmeedia, kus info on täpne ja regulaarne," lisas Postimehe sporditoimetuse juht.