Teigamägi rääkis ka septembris Budapestis peetud uuest kergejõustiku tippvõistlusest, mis tõi alale tavapärasest suuremad auhinnarahad, teistsuguse teletoodangu ja mitmeid uusi lahendusi. Kui hästi see katse õnnestus ning mida võiks kergejõustik sellest tulevikuks kaasa võtta?

"Milles kindlasti tehti revolutsiooni on see, et selliseid auhinnarahasid ei ole kergejõustiku eriti kohanud ehk siis maksta võitjale kolm korda rohkem preemiat kui maailmameistrivõistluste võitjale. Ja ka võistlusest osavõtjatest viimased kohad said väikese rahalise autasu," rääkis Teigamägi. "Nii et selles mõttes oli see revolutsiooniline. Läbiviimises oli kindlasti selliseid tahke, mis olid uued. Tähelepanu pöörati rohkem esimesele või siis ka Ungari sportlasele, kui ta võistles, aga see oli kohaliku publiku huvides."

"Tegelikult olid kõik võistlused hästi huvitavad, oli üllatusvõitjaid, oli üllatusi esikolmikutes, mis oli hea," lisas Teigamägi.

Kas kergejõustik vajab rohkem tulesid ja vilesid või pigem sisulisi muudatusi?

Kui rääkida väljakualadest, siis algus oli päris hea. Aga kolmandal päeval, kui mängu tulid teivashüppe superstaarid, siis naiste kolmikhüppele pöörati minu meelest tähelepanu alles siis, kui võitja hakkas selguma. Ma ei tea, mis toimus teleekraanil, aga see jättis natuke kummalise mulje, sest ala ju toimus. Aga kuna teivashüppe superstaarid olid samal ajal laval ja toimusid ka mõned jooksualad, siis millegipärast üks väljakuala jäi täiesti pildist välja.

Teiseks, mis ma tahaksin [välja] tuua, on see, et esimesed kaks päeva kulgesid selles rütmis, et üldiselt üritati kõiki alasid kenasti tähelepanu fookusesse tuua. Väljakualasid oli tegelikult üldse vähe, oli ainult viis ala kavas. Kui võrdleme jooksualadega või millegi muuga. Paljude selliste alade esindajad on nurisenud. Näiteks meeste kuulitõuge on praegu väga huvitav. Meeste kettaheide on hästi põnev, nii tulemuste kui konkurentsi mõttes. Need alad oleksid ka kindlasti [kohta] väärinud.

Kas sellisel võistlusel on lähitulevikus oma koht olemas? Kas see võistlus tõestas ennast?

Jah, ta konkureeris Teemantliiga finaaletapiga. Samal ajal oli võistluse tingimustes kirjas, et Teemantliiga selle hooaja võitja pääseb sellele võistlusele kindlasti peale. Teine, mis on rahvusvahelise kergejõustikuliidu (World Athletics) ja suure kergejõustiku probleemiks, on see, et 2029. aastal lõpeb Teemantliiga sellises formaadis ära. Kas see jätkub samas formaadis või mõnes muus formaadis, need räägitakse läbi.

Ma arvan, et seegi on üks põhjuseid, miks World Athletics proovib selliste uute formaatidega. Samas kõrvalt nentides, et kolmepäevane võistlus, mis maksab mitte sama palju, aga peaaegu sama palju korraldajatele kui maailmameistrivõistluste läbiviimine, ei ole väga lihtne sellega jätkata. Kui see jätkub – au kõigile, kes selle suudavad korda saata.

Kas traditsioonilised maailmameistrivõistlused võiksid sellest formaadist midagi üle võtta?

Üks asi, mille see võistlus kindlasti andis, oli võimalus proovida teatavaid ekstreemsemaid lahendusi väiksemas soustis. Aga mida on toonud viimased aastad juurde ja mida kasutati mõnes mõttes ka Budapestis, aga kasutatakse ka MM-idel, on see, et medalid riputatakse ajutiselt juba võitjale või esikolmikule kaela. Loomulikult toimub ka autasustamistseremoonia hiljem, aga tehakse selline esimene austamine ära. See on tänapäeva meedia huvides, et saaks kohe sportlasest medaliga pilt. Info selle kohta, kes võitis 100 meetri jooksu, levib maailmas kulutulena. Aga ilusat pilti medaliga ja koos lipuga, mida ka siis jagatakse kohe laiali, on praktiseeritud viimased paar MM-i.

Ma arvan, et kõik, mis on hea, mis on sujuva võistluse huvides, on võimalik üle võtta mingil määral. Kas nüüd muru hakatakse värvima, see on juba rohkem disainialane küsimus.

Kas see, et Nairobi saab korraldada 2029. aasta maailmameistrivõistlusi, on üllatus, on see ootuspärane, on see kuidagi sümboolne žest?

Aafrika on suur kergejõustikukontinent. Sealt tuleb edukaid kergejõustiklasi, sealt on tulnud ka kergejõustikuadministraatoreid, aga Aafrikale tähelepanu pööramata ei saa jätta.

Keenia on korraldanud mõned nooremate vanusegruppide tiitlivõistlused, on väga soovinud, on kandideerinud ka varem. Nairobi on olnud kandidaat ka eelmistes MM-ide kandideerimisprotsessides. Ma arvan, et see oli mõningane kompromiss. Ma ei tea kogu valikuprotsessi, seal on hästi palju keerulisi tingimusi, kaasaarvatud ka eelarve täitumine. Pigem arvan, et Keenia valitsus pani sellele sellised garantiid taha, mis teistega võrreldes andis võimaluse sellise otsuse teha.

Kui vaatame Aafrikas toimuvate võistluste suunas, siis 2010 toimusid seal jalgpalli maailmameistrivõistlused. Lähinädalatel toimuvad Senegalis noorte olümpiamängud. Ühe nii aktiivse kergejõustikuriigi nagu Keenia soove lõpuni eirata ei saa. Küsimus ongi selles, kas nad suudavad täita kõik tingimused. Ma arvan, et tehti piisav analüüs.

Aga kas meil on probleem, et riik, mis on dopinguga hädas, saab sellise võistluse korraldusõiguse?

Ma arvan, et sellele kõigele pööratakse piisavalt tähelepanu nii enne seda võistlust kui ka võistluste ajal. Eks siin ja seal ollakse dopinguprobleemidega hädas. Ma ei hakka ühtegi näidet praegu tooma. Osad näited on meile kõigile teada, osad võib-olla käivad rohkem kuluaaridest läbi. Dopinguvastane võitlus toimub nii praegu kui tulevikus ja ma arvan, et küllap sellele pööratakse siis ka rohkem tähelepanu. Pean tunnistama, et ka praegusel ajal pööratakse. See ei ole sugugi otseselt ainult Keenia probleem. Osa probleemidest tuleneb ka väljastpoolt.

Sealt edasi MM-i korraldab München. Kui mõelda sellele, et koos Nairobi ja Müncheniga kandideerisid Rooma, London – suured kergejõustikulinnad. Kas siis seda probleemi, mis on olümpiamängudel, et meil ei ole lähitulevikus enam korraldajaid, kergejõustikul ei ole? Kergejõustiku MM-i korraldamine on atraktiivne võimalus ühele linnale, riigile?

Tunda on, arvestades neid kandidaate. Ja nii palju, kui ma jällegi kuluaaridest tean, oli München väga tugev kandidaat ka 2029. aasta MM-iks, aga ka 2031. aasta omaks. Kuna London ja Rooma kandideerisid vaid 2029. aastaks, jäeti Münchenile see võimalus. Ja nagu muust infost teame, siis München ja Baierimaa on taas valmis kandideerima olümpiamängude korraldamiseks. Nii et ma arvan, et MM-i korraldamine Münchenis on üks samm sellel teel.