Jefimova: maikuuks tundsin end Ameerikas juba väga mugavalt
Kolmel eelmisel aastal Eesti aasta naissportlaseks valitud Eneli Jefimova jättis selja taha esimese aasta USA üliõpilassüsteemis. Kodustel meistrivõistlustel hüppas ta basseini vaid ühel päeval.
Eesti meistrivõistlused lõppesid pühapäeval, aga sina võistlesid Tartus ainult reedel. Miks mitte kõigil kolmel päeval?
Sest laupäeval oli planeeritud testimised Portugali füsio Daniel Moedasega. Eestikatel tahtsin lihtsalt ühe stardi teha, et kodumaal ujuda.
Pika raja hooaeg alles algas ja sa oled öelnud, et tulemuste mõttes on tavatu olukord, sest aprillis-mais ujud tavaliselt kiiremini. Kuidas oled enda jaoks tavatu olukorraga kohanenud?
Esimeses stardis oli väga raske üldse ära harjuda selle mõttega, et aegu näha. Egole läks see ikka pihta: mis mõttes ei uju ma nii kiiresti kui muidu? Aga treener on mind ka rahustanud. Et see on okei ja ma ei pea praegu üldse kiire olema. Meil on EM-ini kolm kuud aega. Võtsin pärast üliõpilasmeistrivõistlusi kaks nädalat puhkust ja igatahes usaldan protsessi. Loodan, et lähen iga võistlusega kiiremaks.
Paar nädalat tagasi ütles su treener Floridas, et sa treenid rohkem kui kunagi varem. Mida see tegelikult tähendab?
Mu keskmine kilometraaž on natuke kõrgem kui muidu. Väga palju rinnulit. Tehnikat. Kiirust. Rinnulit täiskiirusel ja rinnuli käsi, mis on mu nõrkustest. Selle kallal oleme väga palju tööd teinud.
Milliste lootustega sõidad järgmisel nädalal Londonisse. Just seal ujusid eelmisel aastal praegu kehtiva 100 meetri rekordi.
Võib-olla kuu aega tagasi oleksin öelnud, et lähen kiiresti ujuma. Ikka isiklikku tegema. Aga praegu ma ei julge seda öelda. Ka Eesti meistrivõistlused näitasid, et olen natuke kiirem kui kaks nädalat tagasi, aga vorm ei ole ideaali lähedal. Lähen lihtsalt startima. Anna endast parima, aga vaatame, mis sealt tuleb. Mul on ka väga huvitav tegelikult.
Vaatame natuke tagasi. Lõpetasid kevadel esimese ülikooliaasta Ameerikas, mis oli sportlikus mõttes igati edukas. Võidud Euroopa lühirajameistrivõistlustel ja USA üliõpilasmeistrivõistlustel. Aga suured võistlused ja võidud on väike osa tippsportlase igapäevaelust. Milline esimene ülikooliaasta sinu jaoks oli?
See oli natuke kõike. Väga tore! Väga raske mõned hetked. Aga jään rahule selle aastaga. Kool ongi praegu teine pool minu elust, milleks pean väga palju keskenduma. Olen õnnelik, et sain kõige hakkama. Kõik õppeained, kõik kursused said tehtud. Väga head hinded on ka. Muidugi oli raske seda kõike kokku panna: ujumine, kool. Aga lõpuks harjusin ära ja sain sellega hakkama.
Kas tunned end Ameerikas täiesti koduselt või on veel asju, millega ei ole täiesti ära harjunud?
Ma julgeks öelda, et mul on palju parem tunne kui paar kuud tagasi. Kui jaanuaris tagasi läksin, siis maikuuks tundsin end juba väga mugavalt. See Eesti toit meeldib mulle nii palju rohkem, et sellega tuleb veel harjuda.
Mai lõpus sõidad Ameerikasse tagasi ja siis jääb Euroopa meistrivõistlusteni veel rohkem kui kaks kuud. Millise plaani oled koos treeneriga selleks perioodiks paika pannud?
Ma treeningprotsessi väga ei sekku. Ma ei hakka seal mingeid kavu kirjutama. Meil on praegu juuni keskel võistlused Indianas, kuhu läheme. Eile öeldi, et võtame selleks võistluseks natuke koormust alla. Juuli keskel on ka üks võistlus plaanis. Praegu kuni EM-ini proovime kord kuus võistelda.
Aastalõpuintervjuus eesmärkidest rääkisid ütlesid, et soovid sel aastal kiiremini ujuda ja ootad head üllatust. Kui oled juba nii palju saavutanud, siis millega võiksid sel aastal ennast või teisi üllatada?
See on hea küsimus. Ma muidu ütleks, et head ja kiired ajad, aga ma üldse ei oska pakkuda, kuhu mind augustikuu viib ja kuidas ma seal olen. Ma annan endast kõik, et ujuda hästi, EM-il head kohad saavutada. Lähen ikkagi tiitlikaitsjana 100 rinnulisse. Loodan, et hea võistlus on minu jaoks ka väga hea üllatus.
Toimetaja: Siim Boikov



