Kõigest nelja kuuga karjääri esimeses välisklubis peatreenerina kohe täistabamuseni jõudnud Heiko Rannulat õnnitlesid neljapäeval Tallinna lennujaamas korvpallikoondise taustajõud. Rannula lennukas läbilöök tegi paljudel südame soojaks. Varssavi Legia kuuendalt positsioonilt Poola meistriks tüürinud Rannula siirdus Poola veebruaris, kui oli just koondisega pidanud mängud Põhja-Makedoonia ja Leeduga ning võitnud EM-finaalturniiri pileti.

Heiko, palju õnne, fantastilise sõidu oled teinud Poolas. Läksid veebruaris ja nüüd juunis oled tagasi Poola meistritiitliga. Mis tõi selle super õnnestumise?

Mis spordis ikka toob? Korvpallis on see on meeskonnamäng. Kogu meeskonnaga me järjest paremasse vormi saime. Meie see tipp tuli õigel hetkel ja me leidsime ekstra käigu. Võib olla me ei olnud favoriidid, ei usutud ega oodatud, aga seda magusam see lõpuks on.

See on väga ulmeline, kuidas sa suutsid nii lühikese ajaga ennast meeskonnas kehtestada. Sa läksid kohale, meeskond oli liigas kuuendal kohal ja lõpuks tulite meistriks. Mis nippe sa seal kasutasid ja mis saladused sul sellised on?

Eks ma tulin sellise eestlasliku tasakaalukusega peale ja eks see kõige suurem võti oligi see, et suutsime seal emotsioonid natukene maha saada ja korraliku keemia meeskonnas tekitada. Seal talenti oli algusest peale, seda ma teadsin. Lihtsalt need mängijad ei olnud veel valmis meeskonna nimel maksimumi andma. Võib olla see oligi see põhiline asi. Eks uks tekkis esimeses play-off'i faasis, siis nad hakkasid tegelikult ka uskuma, et me võime midagi korralikku ära teha.

Kõik see näitas, et sa läksid sinna väga suure teadmiste pagasi ja enesekindluse pealt, sest muidu ei ole võimalik ennast kehtestada ja head tulemust teha.

Ma nüüd ei ütle, et ma läksin sinna ja kõike teadsin ja arvasin. Ma olin koondisest suhteliselt kutu ja mul oli tervis suhteliselt läbi, sest see koondisenädal oli ka väga raske ja läksin täiega peale. Ega mul ei olnud erilisi ootusi või et ma mõtlesin, mida ma täpselt teen. Ma teadsin, et ma hakkan meeskonda oma käe järgi voolima ja tuleb, mis tuleb. Alguses võib olla korraks kahtlesin ja mõtlesin, et äkki teha see üleminek vähe sujuvamalt, aga siis ma mõtlesin, et mis seal ikka, lähen täiega peale ja kuigi alguses saime paar valusat nätakat ka, siis ajajooksul oli näha, et asi läks paremaks.

Mis teises keskkonnas treenerina kõige raskem oli? Paljud asjad on siiski teistmoodi.

Esiteks jah, see kultuur on teine, temperament on teine, see on võib olla kõige suurem vahe. Eriti meil, kus meil oli kuus välismaalast. Nii Balkanimaadest, Ameerikast, Aafrikast - igalt poolt oli mängijaid. Pluss poolakad ise. Võib olla see egode mahasurumine on üks asi. Teine asi oli lihtsalt nende emotsioonidega hakkama saamine. Mulle ongi hüüdnimi pandud, et jube rahulik vend, ühtegi emotsiooni välja ei näita, aga eks see oli natuke taotluslik ka. Võib olla ülejäänud olid natuke üle võlli, et ma pidin seda alla tõmbama. Sellega ma olen rahul, et ma sellega hakkama sain, oli raskeid hetki, aga eks see treeneritöö selline ongi, tuleb seal vahepeal käigu pealt ka muutusi teha ja lõpuks võib öelda, et õnnestus.

Kas see tähendas, et üks-ühele istumisi tuli palju teha või midagi teistmoodi?

Ja, eriti alguses. Kohe kõik valmis ei olnud selleks. Nagu ikka treeneri vahetusega on meeskonnas asjad natukene segamini ja paljud mängijad ei olnud oma rolliga rahul ning mõned olid natukene liiga individuaalsed. Eks neid jutuajamisi oli päris palju ja ma ütlen, et kõik alguses ei läinud libedalt, aga lõpuks leidsin sellised vennad, kes minu selja taha tulid varakult ja see aitas kindlasti kaasa ning abitreenerid olid ka väga kiftid vennad, aitasid seda sisse elamist palju kergemaks teha.

Kõik see näitas, et sa oled väga kohanemisvõimeline. Palju muu keelset infot, palju mängijaid, keda sa ei tundnud. Kuidas seal keskkonnas üldse olla on. Oli midagi ka selles osas, mis näitas, et sa oled eelnevalt hea kodutöö teinud?

Kuna ma olen selline korvpallimaniakk elu aeg olnud ja võib olla selline boonus oli ka see, et ma suvel juba selle meeskonnaga mingid läbirääkimised tegin. Hoidsin silma peal, see aitas ka natukene kaasa, aga kokkuvõttes ma arvan tänase päevani, et on palju asju selle liiga kohta, mida õppida ja üldse välisliigade kohta. Näiteks kuidas kohtunikud sind seal vaatavad, sellised pisiasju on seal palju. See liiga on väga ühtlane, seal ei ole praktiliselt mitte ühtegi kerget mängu. Pinget on kõvasti ning järgmine aasta on kindlasti latt kõrgel. Ega siin kergemaks ei lähe.

Vaata täispikka intervjuud Heiko Rannulaga siit: