Kas mulle tundub, ja teile tundub ka, et sel aastal oodatakse finaalseeriat kuidagi rohkem?

Martin Paasoja: Tahaks nii loota jah. Meie Tartuga tegime omalt poolt kõik, et rahva huvi tuleks juurde. Suutsime TalTechiga väga ägeda lahingu pidada ja tahaks loota, et see aitas kaasa.

Kregor, teie jäite Eesti-Läti liigas pidama poolfinaali ja nüüd on tõestamise koht. Kas sellest tõestamise vajadusest räägitakse ka riietusruumis?

Kregor Hermet: Praegu see veel teema ei ole. Iga päev ei pea [riietusruumis] meelde tuletama, mis meie eesmärk on – Eesti meistritiitel igal kevadel. Oleme tiitlikaitsjad ja selles mõttes me nüüd vähemat ei oota. Meeskonnasiseselt on see arusaam ka üsna selge.

Te olete võitnud järjest Eesti meistritiitleid. Ütle üks põhjus, mis võiks olla Tartu meeskonna kasuks?

KH: Kui niimoodi siin kiirelt mõelda, siis võib-olla see hea emotsioon ja pingelangus, mis nad said kaasa poolfinaalseeriast, mis tegelikult oli tuline kuni viimase mängu neljanda veerandajani. Lõpuks nad suutsid selle enda kasuks kallutada ja see kindlasti annab meeskonnale ühtsust ja võitlusjaksu juurde. Me peame olema väga valvsad.

Martin, Tartu ei ole Eesti meistritiitlit võitnud üle kümne aasta. Sina isiklikult ei ole Eesti meistriks tulnud. Mis on see, mille pealt võiks Kalevit hammustada?

MP: Meie oleme sel hooajal näidanud, et suudame Kalevi vastu mängida ja see ongi kõige tähtsam. See teadmine, et ühel hetkel Kalev tuleb meile finaalis vastu ja nüüd on see hetk käes. Oleme selleks valmistunud ja loodan, et suudame neile survet panna.

Kas viie mängu pikkune poolfinaalseeria teid liiga palju ei väsitanud?

MP: Praegu on keeruline öelda, eks seda ole esimestes mängudes näha. Samas oleme saanud nädal aega puhata ja ennast jälle korda timmida. Kindlasti saab esimene mäng põnev olema.

Kas teie mäletate Kalev/Cramo ja Tartu Rocki kunagisi lahinguid?

KH: Seda aega mina mäletan. See oli Tartu ja Tallinna vastasseisu kuldaeg. Nii Eesti tippmängijaid kui ka korralikke leegionäre jagus mõlemasse satsi ja Saku Suurhall oli alati rahvast täis. Mäletan, kuidas käisin väikse poisina neid mänge vaatamas ja see atmosfäär oli väga lahe.

Martin, kui finaalseeria käib, kas siis muu elu jääb seisma?

MP: Kahjuks või õnneks see nii on, minu puhul eriti. Lähedased mingis mõttes kannatavad selle tõttu, aga samas see periood on niivõrd lühikene, et nad annavad andeks.

Kas tiimitunde tekitamine finaalseeria eel ja ajal on kuidagi teistsugune ka?

KH: Üldjuhul kui sul on hooaeg enam-vähem sujunud ja saanud korraliku kollektiivi kokku, siis see meeskonnatunde tekitamine kestab terve hooaja vältel. Kui sul tõesti jääb midagi vajaka, siis võib-olla, aga kunstlikult seda tekitada ei saa. Tähtis on see, et kõik mehed on samal lehel ja saavad aru, mille nimel mängime. Siis sinna taha koondub ka lisaenergia ja tahaks väga loota, et poolfinaalseeriad näitasid, et Eesti rahvast huvitab kodune klubikorvpall ja loodan, et see kandub üle ka finaalseeriasse. Et me ei peaks tühjade saalide ees mängima. See annab mängule ja mängijatele mingi lisadimensiooni juurde.

Nendel ilusatel Rocki-aegadel olid Tartu korvpallurid linna peal tegijad mehed. Kuidas sa Martin praegu tunned, kui kõnnid mööda Rüütli tänavat, kas siis rahvas vaatab järgi?

MP: Ma arvan, et legendidele peab veel järgi jõudma. Nemad olid seal pikki aastaid mänginud. Eks ikka tuntakse ära, aga legendid olid ikkagi natukene teisest klassist.

Mis numbritega finaalseeria lõppeb?

MP: Kolm-kaks Tartu kasuks.

KH: Kolm-null Kalevile.