"Jaa, nüüd on küll kindel ja ma olen neid videoid ja pilte nüüd päris palju Otepäält näinud, kahurid töötavad ja see võimekus on neil olemas, et siis juba neljapäevaks, kui hakkavad ametlikud treeningud, peaks kõik väga hästi olema," rääkis Ilves "Ringvaates". "Aga tõesti, see külm tuli tõesti nii viimasel hetkel kui veel saab olla."

Kuidas see sportlasele mõjub, et viimase hetkeni ei tea, kus võistlused toimuvad ja kas nad toimuvad? Kuidas vaimselt valmis panna või pole sel mingit tähtsust?

Väga ei ole tähtsust. Pigem on lihtsalt see, et kuna ma olen ainukene eestlane praegu maailma karika etappidel, käin seal ringi, siis ikkagi need sakslased ja austerlased tulevad ja küsivad, kas sul on mingit infot, mida meil ei ole. Ütlesin, et ega ma ei tea ka, ma ütleks niimoodi, et pigem toimub. Eile veel küsiti mu käest, aga siis oligi, et tund aega hiljem tuli otsus. Ega me ei saa sellele väga palju mõelda, see kahjuks ei ole meie teha.

Mida see siis sinu enda jaoks tähendab, kui sa kodumaal võistled? N-ö koduhüppemäelt, kuigi nii tegelikult päris öelda ei saa, sest sa igapäevaselt ju Eestis üldse ei ela.

Jaa, nii on. Seda on natuke irooniline isegi öelda, et see on kodumägi. Viimase hüppe tegin täpselt aasta aega tagasi, kui oli Otepää MK siin, rohkem ma polegi siin hüpanud, ei suvel, ei sügisel. Minu baas on tegelikult Norras Trondeimis. Aga ma olin kas 13 või 12, kui ma esimese hüppe sealt tegin. Nii et sellest alates tegelikult tean kõiki neid mäenõkse, mida on vaja teha.

Mis nõksud seal on? Ma ei tea, kas sa tohid kõva häälega selle välja öelda, võib-olla konkurendid vaatavad, mis sa meile räägid, aga mis selle mäe eripära on?

Kõige suurem eripära on ikkagi see hoovõtuasend, leida õige. Sest sel mäel on enne äratõuget päris terav ja järsk kurv, nii et seal võib see hoovõtuasend siis päris tugevalt ära vajuda. Seal on niisugused omad nõksud vaja meeles hoida, kuidas sinna sellesse kurvi siseneda, et see äratõuge saaks hea tulla. Kes seal ei ole hüpanud väga palju, siis ega need esimesed hüpped on pigem niisugused konarlikud.

Sa pole ammu kodupubliku ees ju saanud ka võistelda, üle aasta. Mida see tähendab sportlasele?

See tähendab ikkagi palju, sest see emotsioon on hoopis teine. Sa näed nii palju tuttavaid, melu käib seal ja tegelikult Otepää MK pole ainult spordiüritus, seal on nii palju veel väikestele lastele, ta ongi kogupereüritus. Aga minule isiklikult, jah… kui ikkagi sinu nime karjutakse, tead, et inimesed on tulnud tegelikult mind vaatama, siis see on ikkagi väga eriline tunne. Ja eelmine aasta ka, ega mul see hooaja algus ei olnud nüüd võib-olla nii särav. Samamoodi hüppemäel olid raskused, nagu ka praegu, nii et loodetavasti tekib mingi vabanemine ja annab mingi väikese jõu juurde.

Miks sul hüppemäel raskused on? See on just ala, kus sul kunagi raskusi ei ole olnud, miks need on tekkinud?

Eks see, nagu ala ütleb, kahevõistlus. Tegelikult on pandud kaks täiesti vastandlikku ala kokku ja kuna nüüd terve see hooaeg on suusatamine isegi mu tugevam külg olnud ja me oleme seda treeninud, et saada seda paremaks ja võib-olla siis ma olen liiga palju rõhku pannud isegi murdmaasuusatamisele praegu, selle poolega on kõik hästi, aga nagu näha, see hüppamine on nii tunnetuslik ala, et kui natukene siit või sealt ei tunneta ennast, siis hüpped kahjuks ei tule välja. Ma kardan, et praegu see natuke nii on ka.

Kõik räägivad mingist müstilisest hüppetunnetusest, mis peaks ühel hetkel tulema. Mis hetkel see tuleb ja miks ta tulla ei taha ja kuidas seda kiiremini esile kutsuda?

Vaat kui seda teaks, siis oleks päris paljudel sportlastel kohe see mure maha võetud. Tegelikult see ongi hästi raske, miks ta vahepeal ära kaob, miks ta tuleb järsku. See ongi puhtalt see, millest me räägime, et võib olla, kuna me teeme nii palju ka murdmaasuusatamise trenni, mis tegelikult tapab seda kiiret lihast, tapab seda tunnetuslikku poolt ja kui seda on natuke palju saanud, siis ongi väga lihtne põhjus, miks ta vahepeal kipub kõikuma. Ja, nagu ma ütlesin ka, minu puhul see praegu on ja ega ma ei ole ainuke sportlane, kellel tuleb vahepeal seda ette, et tuleb sellega probleeme.

Mis see kahevõistluse üldse tänapäeval on? Kui vanasti Allar Levandi võistles, siis kõik olid õudselt hästi kursis, aga ma saan aru, et see vahepeal on nii palju muutunud – nüüd hüpatakse mõnikord enne, siis minnakse suusatama, mõnikord suusatatakse enne ja siis hüpatakse, siis on veel mingid lühidistantsid. Mis siin Otepääl toimub?

Kõigepealt alustame mass-stardiga, kus kõigepealt hüppame ja siis suusatame. Siis on meil tavaline Gundersen, mis on hästi klassikaline, hüppame enne, suusatame pärast. Ja nüüd on see uus kompaktvõistlus välja mõeldud, kus ikkagi hüppame enne, aga hüppepunktid ei loe suusatamisele, seal on juba pandud paika, et näiteks esimene koht on nii palju, teine koht kaotab kuus sekundit, kolmas 12 ja kuni niimoodi 1.30-ni välja. Et hästi kompaktseks seda võistlust teha. Ja siis niimoodi minnakse suusarajale.

See võtab jälle mõnes mõttes hüppamiselt pinged pisut vähemaks, teoreetiliselt peaks sulle sobib hästi ju?

Hetkeseisus küll, jah. Võib-olla kaks aastat tagasi oleks väga mõttetu võistlus olnud minu jaoks, aga praegu on mind hästi palju päästnud, kuna hüpe pole nii hea olnud. Aga see on lihtne näide, kui me siin Seefeldis just võistlesime ja oli see kompaktvõistluse päev ja meil oli eelneval päeval võistlus, mille tulemused kandusid järgmisse päeva üle ja tegelikult Jarl Magnus Riiber oleks startinud kaks minutit enne teist kohta. Aga kuna oli kompaktvõistlus, ta sai ainult kuus sekundit edu, nii et see näitab, kui ebavõrdne see tema suhtes on.

Kuidas selle Jarl Magnus Riberiga on, sa oled temaga tihtipeale koos, kuigi ma saan aru, et te ühes linnas päriselt ei treeni. Ta teatas ka, et ta teeb selle hooaja lõpuni, siis lõpetab karjääri. Kui palju sa temaga igapäevaselt kokku puutud?

Tegelikult me puutume ikkagi päris palju kokku. Tema treeningbaas on Lillehammeris, minul Trondheimis, aga see suvi eriti, kuna meil tõmmati tiimi natuke koomale poiste suhtes, siis ta oli hästi palju laagrites, me oleme ikkagi põhimõtteliselt terve suve koos olnud. Ja kuna ma olen tegelikult viis aastat Norras olnud, siis me puutume ikkagi väga tihedalt kokku, eriti just praegu. Tegemist on väga toreda ja sõbraliku ja, ma ütleks, väga targa sportlasega. See on tõesti üks näide, kuidas tuleb olla sportlane, et saavutada väga kõrgeid tulemusi.

See Crohni tõbi, ma saan aru, on selline haigus, et soolestik ei tööta täpselt nii, nagu ta peaks ja tippsportlase karjääri selle haigusega teha on ülimalt raske. Oled sa tähele pannud ka, et see kuidagi tema sportlasteed või võistlemist mõjutab?

Märkasin seda tegelikult nüüd selle aasta sügisest, kuna tal see ilmselt vist võimendus sügisest. Siis oli küll, et näed ikkagi, et mehel ei ole seda jõudu tõukes, kui sa vaatad, et ta ei ole treenida saanud. Nagu see tõbi on, käid WC vahet ainult ja see on väga valulik, see kurnab lihtsalt organismi nii läbi. Ja kui me näeme ka, kuidas ta hooaega alustas, siis tegelikult tal oli väga raskused suusarajal, aga nüüd ta on selle natukene kontrolli alla igasuguste ravimitega saanud ja mees jälle sõidab.

Eelolev nädalavahetus Otepääl, kavatsed siis kuldmedali kaela saada?

Teen kõik selleks, et see tuleks, aga kõigepealt vaatame need hüpped paika ja siis vaatame neid medaleid.