Kullerkann mängis möödunud hooajal Rumeenias, kuid tema hooaeg jäi vigastuse tõttu lühikeseks. Nüüdseks on eestlanna jõudnud oma sõnul taastusravi lõppfaasi ning varsti saab ta treeningutega alustada.

31-aastane Kullerkann tõdes, et vigastuse hetkel mõtles ta ka karjääri lõpetamise peale. "Vigastuse hetkel olin 100 protsenti kindel, et enam ei mängi. Aga see kipub alati nii olema, et kui juba paremaks läheb, siis mõtled, et päris okei on füüsiline vorm, miks mitte? Pigem ütleks, et praegu mingeid kindlaid otsuseid ei tee. Jooksvalt vaatan," sõnas ta.

Vigastusi on karjääri jooksul omajagu kogunenud ning Kullerkann ütles, et ajas on ta nendega paremini toime tulema õppinud. "Abi on väga oluline osa sellest. Kui ma eelnevate vigastustega olen tundnud, et see on see, mis puudu on jäänud ja mis teeb need hetked sellevõrra raskemaks, siis nüüdseks olen piisavalt kogemust saanud ja ei lähe nii rutakate järeldusteni," ütles ta.

"Võtangi rahulikult ja tean, et läheb üle. Kui usaldan enda taastusravi ja tean, et olen teinud kõik, et tulla tugevamalt tagasi, siis see annab endale indu jätkata. Paratamatult kõigil ei ole lihtne saada mingisugust abi või tugisüsteemi igal hetkel, siis jääbki enda õlgadele kanda päris raske koorem. Aga ta on tehtav ja tean, et ajaga läheb lihtsamaks," lisas Kullerkann.

Ta ütles, et Rumeenia klubi CSM Targoviste oli piisavalt professionaalne ning suuri etteheiteid teha ei saa, kuid pärast vigastust hakkasid asjad venima. "Paratamatult ongi see, kui vigastus on piisavalt suur, et nad näevad, et sind hooaja lõpus enam kasutada ei saa, siis nad üldjuhul tahavad koju saata. Öelda, et sinuga pole midagi enam teha, loodan, et mõistad," sõnas ta.

Samas oli ta ka ise selle otsusega päri, sest vigastuse mõistmine võttis aina rohkem aega. "Tulin Eestisse ja läksin arsti juurde, keda usaldasin ja asjad toimisid palju kiiremini, kui need seal oleks toiminud," sõnas Kullerkann.

Lisaks edukale sportlaskarjäärile hakkab Kullerkann aina enam silma paistma ka kunstimaailmas. Täielikku kannapööret võrkpallur aga veel ette ei näe.

"Olen mõelnud, et minna täielikult kunsti peale. Õpingutega olen kahe vahel. Mulle meeldib, et mul ei ole kasti ümber. Võib-olla oleks tore mingeid teadmisi saada kunstikoolist, kindlasti on väga palju asju, mida ma ei tea, mis teeks minu loomingu lihtsamaks," sõnas võrkpallur-kunstnik.

"Samas ma ei ole kõige suurem fänn sellele ideele, et keegi ütleb mulle, mis on kunstis õige ja mis on vale. Mulle endale meeldib, et ma olen toores ja teen seda, mis südamest tuleb. Ei ole seda, et pean tehniliselt õigesti tegema. Selle külje pealt kunstikool ei kutsu, aga EKA avatud akadeemias kursuse võtsin just kunstiväljast töötamise kohta ja see oli väga põnev," lisas ta.

Ta ütles, et proovib hooaja sees igapäevaselt midagi paberile saada, aga vahel jääb lihtsalt jaksust puudu. "Samas praegu, kui olen taastusravifaasis, ei ole väga kindel oma võrkpallituleviku osas, siis olengi selle aja võtnud, et keskendun kunstile," lisas Kullerkann.

Tema loomingu fookuseks on naised spordis, mille kajastamises näeb puudujääki. "Tegelikult oleme suhteliselt värkselt välja tulnud aegadest, kus naised võib-olla ei tohtinudki sporti teha. Mõnikümmend aastat tagasi oli naistel keeld jalgpalli mängida. Kui sul on spordiliigad, mis on hästi kaasahaaravad - võtame Ameerika eeskujul, sest seal on hästi välja kujunenud - meeste spordiliigad on aastakümneid tegutsenud ja jõudnud sellisesse kohta, kus neil on väga tugev fännibaas, nad saavad toetuse osaks, pakuvad huvi inimestele. Neist teatakse, neist räägitakse. Kuna naiste sport on hetkel veel küllaltki uudne kõrgel tasemel, siis see võtab natuke aega, et jõuda järgi," selgitas Kullerkann.

"Ma arvan, et see on sotsiaalsed normid, mis on kujunenud läbi ajaloo. Pigem on lihtsalt see, mis meie keskkond on olnud eelnevalt. Praegu näen kindlasti tugevat trendi, et naiste sport on tõusmas ja pakub huvi. Kui antakse võimalus jälgida ja antakse informatsiooni, siis tegelikult fännid on olemas ja huvi on olemas. Tuleb jõuda sinnamaani, et me oleks pildis rohkem," lõpetas ta.