Palju räägitakse Eestisse paigutatud välismaa sõdurite rollist NATO idatiiva kaitses ja vastase heidutuses, aga üllataval kombel leidis neis strateegilise liitlase ka Kadrina Karude korvpallimeeskond.

Nimelt hakkasid Tapal paiknevad prantsuse sõdurid esiliigas ehk tugevuselt teises sarjas palliva, peamiselt amatööridest koosneva satsi ultrafännideks ja aitasid läinud reedel sarja ära võita.

Meeste korvpalli esiliiga finaal läinud reedel tõi mitte ainult Rakvere spordihalli puupüsti täis, vaid ka atmosfäär 2300 kohaga saalis oli nagu mõnel Lõuna-Euroopa staadionil. "Kui ma tulin, siis ma mõtlesin, et see ei ole Eesti liiga," lausus samuti saalis viibinud endine peaminister ja kunagine korvpallur Jüri Ratas.

Kadrina Karude abitreener Kristo Saage lisas: "Ma ei tea, internetis näed sa videosid, kuidas ma ei tea, Manchester City fännid või Itaalia fännid, kuidas nad laulavad ja nad laulavad ka ja... see ei ole nagu Eesti korvpallis või spordis üldse nagu niisugune tavaline."

Kõige krooniks tuli kodumeeskonna dramaatiline võit viimaste aastate põhirivaali üle. "Ma arvan, et niisugust emotsiooni on kuskil mujal väga raske kogeda," lisas Karude mängija Janar Aniste. "See kuidagi lõunamaa veri. See, kuidas need mehed nagu terve mäng kaasa elavad ja emotsioon on kogu aeg laes."

Samuti Karudes palliv Sten Saaremäel lisas: "Nii kaua, kui ma mänginud olen - see on kõige vägevam asi, mis siin tehtud on. Vägev!"

Karud on esiliigas ehk tugevuselt teises sarjas mängiv klubi, mis loodi ligi üheksa aastat tagasi - nagu nimigi ütleb - Rakvere külje all asuvas, umbes 2000 elanikuga Kadrinas. Klubi looja ning eestvedaja läbi nende aastate on ettevõtja ja legendaarne korvpallientusiast Raivo Tribuntsov. Ehkki tiimi mahub ka mõni endine meistriliiga mängija, on Karud amatöörid ehk mängimise eest palka ei saa. Päeval käib enamik neist tööl või koolis. 

"Esiliiga korvpall on selles mõttes väga-väga tasemel, ei pea häbenema üldse," lausus Tribuntsov. "Need mehed, kes mängivad esiliiga korvpalli, need ei ole sugugi halvemad kui meistriliiga Eesti mehed. Kui mul Allan Ehte ja Anton käivad seal kaheksa tundi, tõstavad metalli, löövad kuvaldaga tõsiselt ja siis tulevad õhtul saali veel... need on väga kõvad vennad!"

Saage oli eelmisel aastal veel ise mängumees. "Sellel aastal üritasin ka mängida, väike vigastus hakkas segama ja siis Raivo leidis mul igasugu rakendusi, olen lapipoiss olnud, olen veepoiss olnud, olen karu olnud ja nüüd pani abitreeneriks," loetles ta. "Jalad enam haiged ei ole, aga, aga ju siis tundis, et pole vaja."

Kohtume päev enne hooaja tähtsaimat mängu Kadrina spordihallis, kui toimub viimane trenn. Kokku neli hooaega esiliigas mänginud klubi on siiani jõudnud kaks korda hõbedale. Tänavu võitsid Karud põhiturniiri ja loodavad finaalis teha eelmiste aastate vigade paranduse. 

"Aasta tagasi oli juba päris hea, aga, enne seda, ütleme niimoodi, et mängiti niisugustes saalides, nagu me täna intervjuud teeme - siia üle 150 inimese ei mahu," meenutab Saage.

39-aastane endine Eesti koondislane ja meistriliiga legend Kristo Saage riputas ketsid varna ja on nüüd Tribuntsovi parem käsi. Kahekesi nuputasid nad, kuidas meelitada rahvast saali. Erinevate loosimängude ja kampaaniate kõrval tuli tänavu kevadtalvel idee kutsuda mängu vaatama sõdurid Tapa baasist, mis asub vaid paarikümne minuti kaugusel.

"Kui kohalikud nädalavahetuseks koju saavad, siis nad reede õhtul vaevalt tahavad Rakvere tulla, aga me teadsime, et seal on liitlased, proovisime, saatsime meile laiali ja proovisime saada," lausus Saage.

Ja üllatus-üllatus, märtsi alguses saabusidki mängule prantsuse liitlasvägede sõdurid. "Siis tuli 150 NATO sõjaväelast," ütles Tribuntsov. "Ma arvan, nad ei saanud algul aru, kelle poolt plaksutada, on ju. Ja siis, kui nad ise käima tõmbasid ennast, see oli siis, kui ma tundsin ise ka kümme aastat nooremana seal pingi peal. Hüppa või kaasa!"

Saage meenutab, et oli eelnevalt tulnud Kaunasest, kus mängisid Euroliiga kohtumist Baskonia ja Žalgiris ning tribüünidel möllas 15 000 inimest. "Mõtlesin, et meie oma väike Kaunas nagu. Neid oli küll sada, aga seal oli 15 000. Aga ma ütlen, see on nagu uskumatu ja meil on hea meel, et me sinna jõudsime."

Järgmise pooleteise kuu sisse mahtus viis Karude mängu, sealhulgas võõrsil Tartus, kus tehti järjest esiliiga publikurekordeid ja silmad ette ka enamikele meistriliiga matšidele. Kujundlikult külasatsi eksootilistest ultrafännidest kujunes omaette nähtus, keda sõideti omakorda lisaks Karudele vaatama ka kaugemalt, sest viimased tegid otse öeldes möllu. 

"Mina isiklikult olen Prantsusmaal jalgpalli fänn, toetan Prantsuse klubi, nii et mulle meeldib staadionil käia ja tõsi on, et siia tulles on kummaline, sest oleme tõesti riigi kõrgel korvpallitasemel ja kahjuks on saalid tühjad," sõnas seersant Teddy. "Pole palju inimesi, kes tulevad klubi toetama ja sellest on kahju. Sellist ultrakultuuri pole."

Tapal teenib hetkel ligi 1300 eri riikide liitlasvägede sõdurit, nende seas 300 prantslast. Viimastel mängudel on neid käinud umbes 200.

"See on inimestevaheline suhtlus," lausus kapral Killian. "Kui oled mängul, siis saad rääkida Eesti tsiviilisikutega. Saame jagada midagi, mida meil on ühist - korvpall. See on väga lõdvestav ja me peame aeg-ajalt tegelema asjadega väljaspool militaarvaldkonda."

Kullamatši eel on ootused laes nii prantslastel kui karudel. Reede õhtul asubki kaks bussitäit prantsuse fänne Rakvere suunas teele. Esimesed laulud võetakse üles juba bussis. "Me laulame ja teeme Kadrina jaoks lärmi," sõnas kapral Pierre. "Esimene mäng olid nad üllatunud. Nüüd nad teavad ja ootavad meid. Ma arvan, et neile meeldib see."

Puupüsti täis saalis on liitlastele eraldi sektor ja juba enne avavilet pannakse rühmaliider Teddy algatusel energiat ja volüümi juurde.

"No mina pingi peal natukene ehmusin ära, mina ei ole nii kõrgel tasemel mänginud ja selles mõttes nagu vaatasid, mis nüüd toimub," sõnas tegevjuht Tribuntsov. "Kogu aeg hakkasid plaksutama, eestlane plaksutab peale korvi on ju, aga need seisid lõpuks püsti, siis nad said ka Kadrina selgeks, väga puhtalt ja selgelt."

"Iga kord enne tulekut õpime mõned laulud, et meeleolu luua," jätkas Teddy. "Aga igal juhul on laulud kõikjal, kõigis riikides umbes samad. Nii et olgu me Prantsusmaal, Eestis, Inglismaal ja kõikjal, me saame laulust üldjoontes aru, võiks öelda."

"See emotsioon, ma ütlen, see hakkas nagu peale mängu, kui me võitsime, siis nad tassisid mehi juba õlgade peal," lausus Tribuntsov. "Ja siis me ütlesime, et see oli alles põhiturniiri üks mängudest ja nii see läks muidugi veerandfinaalis täitsa hulluks kätte. Siis nad juba tassisid mehi seal ja maskotti õlgadel peal ja..."

Mäng põlise rivaali – Eesti Maaülikooliga, kellele kaotati mullu finaalis – on tasavägine ja käib tõusude ning mõõnadega, aga kumbki meeskond ei rebi otsustavalt ette. Karude ultrafännid avaldavad muljet ka endisele kossuliidu presidendile ja praegusele riigikogu aseesimehele Jüri Ratasele. 

"See on väga võimas, ma ei ole näinud sellist kunagi varem. Niimoodi elatakse kaasa ja see on midagi väga erilist," ütles ta. "Ma arvan, et me ei näe meistriliiga finaalis ka sellist värki."

Vaid minut enne lõppu on seis viigis 90:90. Kohtumise saatuse otsustab viis sekundit enne lõppu Karude tagamängija Janar Aniste, kes tabab hullu kolmese. Järgneb vastaste viga ning lõppskooriks vormistatakse vabaviskest 94:90. Vallandub võidupidu, millesarnast näeb Eestis harva. Värsked meistrid tunnistavad, et fännid olid rohkem kui kuues mees platsil. 

"Päris pingeline ikka, tuleb tunnustada vastast ka, aga sellise publiku ees ei tahaks kaotada meie kodusaalis," lausus Saage. "Anistelt ikka imeline vise. No tema on ikka meie pärlike praegu."

Aniste: "Ma arvan, et niisugust emotsiooni on kuskil mujal väga raske kogeda. See kuidagi lõunamaa veri. See, kuidas need mehed terve mäng kaasa elavad, emotsioon on kogu aeg laes," selgitab Aniste ja kallatakse veega üle.

Sten Saaremäel: "Ütlen ausalt, ma ei ole sellist asja näinud mitte kunagi. Vägev, vägev emotsioon, vägev elu. Pea 1500-2000 inimest mängu vaatamas. Esiliiga veel. Vägev, lihtsalt vägev. Ma ei oska midagi öelda."

Pani natuke värisema ka käe? "Külmavärinad tekkisid algul korra, aga siis mõtlesin küll, tegelikult on vägev, et sellised ultrad on," vastas Saaremäel. "Need võivad vastase ka nii-öelda värisema panna."

Aniste sõnul on esialgu natuke külmavärinad, aga pigem annab möll mõnusat emotsiooni. "Iga õnnestumise peale nemad ka nagu tõmbavad veel rohkem sind käima. Ma arvan, et võib-olla see oligi meie selleaastase võidu saladus, et isegi, kui olid mingid rasked momendid, siis tuli mingi väike õnnestumine ja nemad tõmbasid meid käima."

Mängu lõpu eel tõmbas Saaremäel meelega publikut veel rohkem käima. "Viimased minutid, raske seis, pidime niiöelda ergutust saama," põhjendas ta. "Selline asi jääb eluks ajaks meelde."

Et võib öelda, et prantsuse NATO liitlasväed tõid teid võidule? "Neil oli mingi osa jah, vägev."