Eesti koondis alustas 0:3 kaotustega Saksamaale ja Itaaliale, alistas seejärel tasavägises lahingus Šveitsi 3:2, aga kaotas siis Serbiale 0:3 ja edasipääsu suhtes otsustavas lahingus Belgiale 1:3.

Kaualt koondise taustajõu ametis olnud Alar Rikbergi jaoks oli tegemist esimese EM-finaalturniiriga peatreenerina. Pea nädal pärast viimast mängu käis ta Vikerraadio hommikuprogrammis möödunud analüüsimas.

Kuidas peatreener meeskonna töö ja tulemusega rahule jäi?

Meeskonnaga pigem rahule. Tulemus on selline, et oleks tahtnud rohkemat. Aga võib-olla tuleb mõelda ja vaadata, kelle vastu mängisime. Läksime ka teist võitu püüdma, aga seda oli väga raske loota.

Tegelikult ju Euroopa meistrivõistlused veel jätkuvad. Milline see olukord praegu on? Kas pärast suurt pingutust oled juhtme välja tõmmanud või üritad kõik mängud otsustavas faasis ise ka ära vaadata?

Ei ole siin aega juhet välja tõmmata. Kohe pärast koju jõudmist ootasid ees Bigbank Tartu kontrollmängud. Mängisime kaks korda Barrus Võruga ja klubihooaeg seisab kohe ees. Töö läheb edasi. Aga loomulikult jälgin huviga ülejäänud mänge. Tundub, et asjad lähevad seni nii nagu nad loogilist rada pidi peavad minema. Ehk tugevamad ja favoriidid on võtnud oma. Suure tõenäosusega kõik paremad ka esinelikusse jõuavad.

Nelja parem hulka on jõudnud ka Sloveenia koondis, kelle peatreener on pikaaegne Eesti koondise peatreener ja ka sinu koostööpartner Gheorghe Cretu. Kas Sloveenia koondise tegemisi vaatad kuidagi teistsuguse emotsiooniga ka?

Oi, loomulikult. Räägin ka Gianniga [Cretu hüüdnimi - ERR] sellest. Soovin talle alati edu, kui on tulemas tähtsamad mängud. Tuleb meelde möödunud talve kohtumine, kui ta käis autasustamas nii Eesti paremaid võrkpallureid, treenereid kui ka Eesti spordigalal autasu kätte andmas. Siis ütles ta mulle, et pärast Eestist lahkumist õnnestub tal leida veel üks nii hingelähedane ja mõnus punt nagu ta seda Sloveenias on leidnud.

Sellest on palju juttu olnud, et Sloveenia on riigi ja rahvana väike – kahe miljoni kanti. Mis värk sellega ikkagi on, et Sloveenia on pallimängudes nii tugev? Mida neil tehakse teistmoodi, kui oled Gianniga rääkinud?

Kui teaks, siis teeks sama asja Eestis. Seda on uuritud ja proovitud lahendust leida. Neile sobivad pallimängud emotsiooni pealt. Mitte ainult võrkpall, vaid ka teised. Alus on edu noorteklassides. Praegu on neil väga edukas pikalt koos mänginud põlvkond. Põhiküsimus saab olema see, et kui üle 30-aastased mehed hakkavad lõpetama, siis mis tuleb peale.

Meie koondises on ka põlvkonna vahetus käimas, teatud osa on veel ees. Kuidas meil on nooremate mängijatega?

Mulle meeldib, et meil on päris palju hakkamist täis füüsiliselt ja ka tehniliselt võimekaid võrkpallureid tulemas. On üksikuid positsioone, kus on vaja nuputada, kuidas neid täita. Aga samas meie veidi üle 30-aastased koondislased ei ole kohe-kohe lõpetamas. Kui räägime tippspordi mõistes pensionäridest, siis Kert Toobal ja Rait Rikberg olid 40+, kui veel koondist esindasid. Nii vanu meil enam ei ole. Loodan, et kogenumad leiavad veel endas jõudu ja motivatsiooni mõned aastad Eesti eest võidelda.

Kui läheme korraks EM-finaalturniiri juurde tagasi, siis sinu jaoks ei ole EM midagi uut. Oled korduvalt kohapeal olnud koondise liikme ja statistikuna. Nüüd peatreenerina... pean küsima, et mis osas oli see sinu jaoks teistsugune?

Eks ma panin ise endale võib-olla ka mõttetult liiga suured pinged peale. Mina olin ju see, kes tulemuse eest vastutab. Seda sai kogu meeskonnale öeldud. Ei tahtnud öelda välja, et läheme veerandfinaali pääsema või kindlalt alagrupist edasipääsu ootama. Loomulikult meeskonna sees sellest rääkisime, aga tundus, et avalikkuse või meedia ootus oli põhjendamatult kõrge. Lõpptulemus peegeldab reaalsust. Oli üks meie masti meeskond, keda pidime võitma ehk Šveits. Oli kolm väga tugevat ja siis ka piisavalt tugev Belgia. Aga võrreldes eelmiste aastatega tundsin kohapeal veidi suuremat pinget. Mitte enne mänge või mängu ajal, vaid pigem see hetk, kus pead pärast mängu tulemusest kõigile aru andma. See kestis veel pärast turniiri ja kestab tänaseni.

Eks see nii ole. Sellepärast oled ka täna hommikul ERR-i Tartu stuudios. Kui jälgisin intervjuusid, mis andsid, siis pean tunnistama, et võtsid kohe alguses selle joone, et sa väga põhjalikult kõikide ajakirjanikega, kes tahavad sinuga rääkida, selgitad neile ja võtad selle aja. See ei ole võib-olla kõige tavapärasem Eesti pallimängutreenerite puhul. Kuidas see otsus sündis? See võtab ju omajagu energiat.

Loomulikult ja täiesti taotluslikult ja kõik lõppes viimase mängu järgse hommikuse stuudioga ühe netiväljaande jaoks. Mis tähendab seda, et kui mehed saadeti linna peale pidutsema, siis ma ka pidin teadlikult piiri tõmbama, sest järgmisel hommikul ootas veel töö ees. Aga see oli mu teadlik valik ja lootus asju põhjalikult selgitada oli mul selle mõttega, et see jõuaks kõigi televaatajate, lugejate, kogu Eesti võrkpallihuviliste ringini. Kahjuks on meediatarbimine selline, et ajakirjanik oskab valida intervjuust ühe lause, saab atraktiivse või intrigeeriva pealkirja ja see, kes meediat tarbib, pealkirjast tihtipeale kaugemale ei jõua ja sisuga põhjalikumalt ei tutvu. Sellest on loomulikult kahju, aga ma saan aru, et lisaks meeskonna treenimisele on Eesti koondise peatreeneri roll ka võrkpalli üldise kajastuse tagamine, võib-olla ka teadlikuse tõstmine võrkpallist ja meeskonna sisust. See on joon, mille võtsin.

Kas see tähendab, et oled ka õppinud intervjuudesse sisse poetama enda agendat edasiviivaid pärllauseid, millest võiks teha pealkirja?

Nad tulevad kuidagi loomulikult, aga tõsi ta on, et ma ei suhtu intervjuudesse niimoodi, et peaksin olema ülitõsine, morn ja ainult stampväljendeid kasutama. Mõeldes ka ajakirjaniku poole peale ja teisele tööosale, siis väga palju on mitte ainult treenereid, vaid ka sportlasi, kellele on õpetatud stampväljendeid: läheme endast parimat andma, jätame kõik väljakule. Aga sellest midagi huvipakkuvat kokku ei kirjuta või lugu ei tee. Seetõttu üritan neid pärle poetada, aga tegelikult tulevad nad iseenesest ja ajakirjanikel on hea oskus nad välja noppida.

Ma olen kuulanud ka teiste pallimängualade erinevaid podcast'e, kus Eesti võrkpallikoondise tegemised on ka palju tähelepanu pälvinud. Sest see on kõva värk, kui Eesti võistkond jõuab finaalturniirile. On olnud arusaamatust ja julget väljaütlemist selle osas, milline oli Eesti koondise strateegia. Küllalt julgelt tõite avalikuse ette plaani, milliseid mänge lähete võitma ja milliste mängude puhul saab koondis puhkust. Vana kooli seisukoht on, et kõiki mänge tuleb minna võitma ja täiega mängima. Selgita natuke, kuidas see strateegia sündis ja kas finaalturniiri käigus ka kõhklesid valitud tees, mille nii selgelt avalikuse ette tõid?

Panime plaani paika koos abitreener Avo Keelega tegelikult juba aprillikuus, kui arutasime, mis on koondisesuve tähtsaim võistlus ja mida sealt üldse on võtta. Seda ei ole mõtet kahetseda, aga väga selged piirid seadis ajakava. Ja seesama vastaste tugevus ja tase. Jah, võib üllatada Itaaliat, Saksamad ja Serbiat, võib-olla geimi kätte saada. Aga see ei vii meid lähemale lõpptulemusele, milleks sisemiselt oli alagrupist edasipääs. Oleks me võitnud eelviimases voorus Serbiat, mänginud end täiesti tühjaks. Näiteks viis geimi, kolm-kaks võit – viimane päev olnuks meil enne Belgia mängu täpselt sama seis. Meil olnuks vaja Belgiat võita, et alagrupist edasi saada. Matemaatika ja samad nüansid panid selle strateegia paika. Võib-olla tõesti ei peaks seda ütlema, aga ega me ju ühtegi mängu kaotama ei läinud. Riietusruumi jutud enne Itaalia ja Serbia mängu olid, et läheme üllatama, lähema võitu proovima, kõik, mida meile pakutakse, võtame vastu ja võitleme veel rohkemgi. Alates kevadest, kui meeskonna juhtimise üle võtsin, toonitasin seda, et Eesti meeskonna tugevus on ühtsus. Mis tähendab, et kui Oliver Venno või Robert Täht jääb ühes või teises mängus pingile, siis ega Eesti koondises ei ole platsis teine ešelon, vaid sama tublid mängijad. Oli vaja leida puhkuse, värskuse, hea vormi tasakaal selles väga tiheda ajagraafikuga turniiril.

Millised on su nipid meeskonnas tuju hoidmiseks? Tippvõrkpallurite aasta on väga tihe ja oleme näinud, et koormust on nii palju, et ka koondise sees on tekkinud justkui pinged, mis natuke on jõudnud väljapoole.

Ma arvan, et märksõna on "mõistlikkus". Mõistlik suhtlemine ja plaanide koostamine. Kohe koondisesuve alguses ja ka EM-i ettevalmistuse alguses ütlesin meestele, et meil ei ole iga nädal täpselt samasugune iseloomuga. On hetki, kui luban ja võib-olla ei vaata mängijatele nii halva pilguga, kui nad annavad saja asemel 95 protsenti. Sest ka keha ja vaimu on vaja värskena hoida. Mõistlikkus ja tasakaal puhkuse ja töötegemise – jõusaali ja pallimängutreeningute -, lähedastega koosolemise või päevast-päeva ainult koondislastega koos olemise vahel. See ongi see, mis minu meelest lõi meeskonda viimaste aastate parima õhkkonna. Me oleme ju paljudega kümme pluss aastat koondises koos olnud. Oleme head sõbrad ja käime läbi ka väljaspool võrkpalli. See oli ka üks minu taotlus kohe, kui peatreeneriks sain, ka klubitasandil – võrkpall ei saa olla domineeriv elus. Ma ei tohi seetõttu lõhkuda ühtki sõprussuhet ega sattuda halba konflikti. See, et saame omavahel läbi, oleme head inimesed, on tähtsam kui võrkpall ise.

Kui keegi seda suhtumist kuritarvitab, võivad olla tagajärjed päris kurvad. Eesti koondise sees ühtegi sellist meest ei ole, kes sellist suhtumist kuritarvitaks?

Jah, tõsi ta on, et võib olla nii nagu lastel – kui midagi keelad, siis tundub see ahvatlev. Kui lubad ja oled mõistlik, siis ma ütleks, et kuna ise olen meestega aastaid nii lähedalt seotud olnud ja tean ka patustamisi ja rumalusi, mida üks või teine mängija on aastate jooksul teinud, siis meil oli kord päris hästi paigas. Seda, et keegi kuhugi trenni või koosolekule hiljaks jääks või kohale ei tuleks – selliseid asju põhimõtteliselt terve suve ei eksisteerinud. Mehed olid professionaalsed, teadsid suurt eesmärki, tegid selle nimel ogaralt tööd, nägid vaeva, tegid ka ohverdusi ja mul ei ole meeskonnale ega staff'ile absoluutselt ühtegi etteheidet.

Sinu kui peatreeneri jaoks on üks etapp läbi saanud. Su leping oli üks pluss üks pluss üks.

Ei ole mõtet sellise lepingu väljakuulutamise või numbrimaagia juurde pidama jääda...

Laias laastus on küsimus: Alar, kas jätkad Eesti koondise peatreenerina?

Otseselt vastata ei oska. Üks pluss üks pluss üks tulenes sellest, et anname esimese aasta mulle enda näitamiseks, teise tulemuse tegemiseks ehk tolle teadmise järgi pidanuks 2024 olema EM-valikturniir ja pidanuks olema 2025 järgmine finaalturniir. Aga nüüd EM-ide ümberkorraldamisel ei olegi enam sama rütm. 2025 on järgmine MM ja alles 2026 ootab meid järgmine Euroopa meistrivõistluste finaalturniir. Ma pean rahulikult Eesti Võrkpalli Liidu juhatuse või presidendiga maha istuma, uurima nende ideid. Natuke enda jaoks välja mõtlema, kas mul on motivatsiooni ja tahet seda tööd jätkata ja kui jõuame mingisugusele kokkuleppele, siis panna paika ka veidi pikem plaan, sest tänu finaalturniiride nihkumisele see tsükkel ka muutub.