Räägime kõigepealt pühapäevasest ujumisest. Eneli täitis 100 m rinnuliujumises kindlalt olümpianormi ja püstitas uue Eesti rekordi. Kuidas sina tema võistlust iseloomustaksid?

See oli kõige terviklikum 100 m rinnuli, mille Eneli on kokku pannud. Küll aga on ta nii distantsi esimest kui ka teist poolt kiiremini ujunud, seega kindlasti on tal veel päris palju varu. Ideaalne ujumine see kindlasti ei olnud.

Ujumises on keskmine tase tõusnud ja ajad on läinud pööraselt kiireks, kui vaadata kasvõi olümpianormi.

Jah, Eneli isiklikud rekordid oleksid 5-10 aastat tagasi igal võistlusel medali toonud. Ka praegu on need maailma tipptasemel ajad.

Mis teeb ujumisest täppisteaduse?

Kuna Eneli on veel noor (16-aastane - toim), siis on meil kõige olulisemaks ülesandeks tõmmete arvu paika saamine. See mõjutab väga palju. Kui teha üks tõmme liiga palju või vähe, siis on kohe teada, et distantsi teine pool ei klapi nii nagu peaks. Samuti mida vanemaks sportlased saavad, seda kiiremaks tempo läheb. Tavainimesele võib tunduda, et hüppad vette ja ujud ühest otsast teise nii kiiresti kui võimalik, aga tegelikult on see kõik väga täpselt paika pandud.

Paljudel spordisõpradel on küsimus, et kuidas saab üks ala nii meeletult kiiresti areneda. Maailmarekordid paranevad meeletu kiirusega ja sellele ei tundu lõppu tulevat, kuidas seda selgitada?

Ujumises on inimvõimete piir suhteliselt kaugel. Suur areng toimus läbi nn imetrikoode, mis olid kuni 2010. aastani lubatud. Kui need ära keelati, siis arvati, et rekorditele tuleb paus, aga paljudele üllatuslikult on ujujad kiiresti arenenud. Kindlasti aitab sellele kaasa tehnoloogia areng. Treeningutel kasutatakse väga palju tehnilisi vidinaid.

Näiteks külastasime Hollandi koondise treeningbaasi ja seal on üks nelja rajaga bassein, kus on kaamerad vee all. Seal filmitakse kõik asjad üles ja pärast näidatakse sportlastele. Samuti on jõusaalis kõik treeningud erinevate anduritega jälgitavad. Lisaks treeneritele töötavad sellistes baasides erinevad spetsialistid, kes arvutavad välja, kui ökonoomselt ja kiiresti sportlased ujuvad.

Kuidas teie seda teete? Kas see on seotud Eneli andekusega, teie suurepärase omavahelise koostööga või hoopis millegi muuga?

Eks kõige suurem roll on Eneli andekusel. Nii Eneli kui ka Kregor Zirk peavad teiste riikide sportlastest andekamad olema, et sammu pidada. Hollandis imestati väga, et suudame üldse konkurentsi pakkuda. Meie treeningtingimused pole teiste riikidega võrreldavad. Mis treenerisse puutub, siis nüüd on meil rohkem võimalusi erinevaid tehnoloogiaid kasutada, aga muidu käib kõik paljuski läbi treeneri kõhutunde.

Millised on sinu treenerifilosoofia tugitalad?

Noore treenerina on mul palju uljust ja julgust. Ma ei jää asjade katsetamisel väga põdema. Vähemalt kord aastas käin välismaal teistelt treeneritelt õppimas. Võtan end puhta lehena ja proovin kõike nullist õppida. Hiljem analüüsin, mis on meile kasulik ja mis võib-olla Enelile ei sobi.

Kuidas leiate tasakaalu noore sportlase arengu ja potentsiaali realiseerimise vahel?

Eks see ongi treeneritöö juures kõige keerulisem. Ujujad alustavad väga noores eas kahekordsete treeningutega. Kui sul on hommikul kell 5 äratus ja õhtul kell 20 jõuad koju, siis võib probleeme tekkida. Treener tahab, et sportlane pärast trenni puhkaks, aga õpetajad soovivad, et sportlane õpiks. Noore sportlase puhul tuleb silmas pidada ka n-ö mänguaega. Tasakaalu leidmine ongi kõige keerulisem osa.

Mis puudutab Enelit, siis tema andekuse juures olen endale ammu aru andnud, et eesmärgiks on pikaajaline karjäär ja n-ö profispordiga tuleb alustada pärast gümnaasiumi. Senimaani on minu ülesandeks teda tervena hoida ja veenduda, et toimuks stabiilne areng.

Lõpetuseks küsiksin, kus on Eneli võimete piir?

Tema piirid on veel väga kaugel. Ta pole oma võimete tipule veel ligilähedalegi jõudnud.