Audit, mis tegelikult valmis juba mõni kuu tagasi, on oma järeldustes üsna konkreetne. 2020. kuni 2021. aastani tehti kümnete tuhandete eurode eest oste ja need tehti nii-öelda niisama. Küll osteti särke, küll kujundusteenust, küll turundusteenust, aga seaduses nõutud hankeid ei korraldatud. Kultuuriministeerium ütleb, et maksumaksja raha niimoodi kulutada ei tohi. Siim Sukles, kuidas teile paistab? Kas läks midagi valesti?

Iga tehtud auditiga leiame alati mingid asjad, mis on valesti läinud. Audit oli iseenesest väga hästi tehtud. Hankenumbreid puudutavat teemat püüdsime ka kultuuriministeeriumile selgitada ja see on tegelikult natuke mitmetahulisem. Näiteks on välja toodud teatud summad, mida on kasutatud riietuse või varustuse ostmiseks, aga nagu teada, on meil pikaajaline suhe Nike'iga ja suurem osa sellest 230 000 on tegelikult bartertehing, kus Nike andis meile Tokyo olümpiamängude jaoks varustust, aga nagu igas korralikus ettevõttes toimub arvete vahetamine: raha ei liikunud, aga varustus saadi. Selliseid spordispetsiifilisi asju on seal päris palju, aga kindlast oli meie n-ö möödalask ja isiklikult minu enda möödalask, et me ei olnud teadlikud EOK kvalifitseerumisest riigihanke korraldajaks. Kümme aastat tagasi, kui me seda küsisime rahandusministeeriumi käest, oli vastus väga selge – me ei ole riigihankekohustuslased. Praegu on seadus siis nii palju muutunud ja selle järgi me tõesti ei ole käitunud. Õnneks peale seda auditit eelmise aasta detsembris võtsime täitevkomitees vastavad korrad kasutusele ja mis seal salata, nagu varemgi, elu on nii kiire olnud, et paberid pole järgi jõudnud. Aga sellest auditist nii palju õppisime, et tegime oma kodu korda.

Räägime nendest detailidest. Mainisite riidevarustuse ostmist, partnerlepinguid. Tõepoolest, 74 000 euro eest osteti aktsiaseltsilt Jalajälg särke ja muid riideid. Kas see on nüüd see Nike'i leping?

See on nüüd see Nike'i leping ja ma ütlen veel kord, et raha ei ole liikunud, liikunud on kaubad ja arved ja arvan, et suurem osa äriorganisatsioone teab, mis tähendab, et kui sa liigutad kaupa, liigutatakse ka arveid. Nende mõistes läks see kulusse, meie mõistes läks ju tulusse ehk et saime toetuse ja siis omakorda läks see meie jaoks jälle kulusse, kuna me saatsime nende riietega välja koondise Tokyo olümpial.

Kas see oli siis Nike'i nõue, et just nimelt AS-ilt Jalajälg tule need särgid ja riided osta?

See teema on üldse laiem. Nagu teada, on aktsiaselts Jalajälg kogu Baltikumis Nike'i maaletooja ja EOK lepingud aktsiaseltsiga Jalajälg ulatuvad juba, ma arvan, peaaegu kahekümne aasta taha. Nelja-aastaste lepingute maht on kuskil 800–900 komplekti, mida me siis anname sportlastele, treeneritele, kes lähevad olümpiamängudele, Euroopa mängudele, noorte OM-festivalidele ehk selle lepingu maht iseenesest on peaaegu pool miljonit nelja aasta peale.

Selge pilt. Teine näide: 65 000 euro eest on OÜ-lt Sinised ostetud kampaaniate, ürituste kujundusteenuseid.

Õige. Kaks aastat tagasi, kui me muutsime kogu olümpiakomitee ettevõtte identiteeti, käisime läbi kolm-neli firmat, et välja valida see firma, kes suudaks seda ellu rakendada, välja mõelda. Sinised oli väljavalitud firma, kelle lähenemine meile kõige rohkem sobis. Nagu ma ütlesin: võib-olla oleks pidanud seda kuidagi tohutult protokollima, tegema vastavalt seadusandlusele, mida me tõesti kahjuks ei teinud. Aga meie arvates sai ikkagi nii-öelda parim välja valitud ja nüüd me teda kasutame, sest see on tema väljatöötatud identiteet. Ja ma arvan, et ka paljud raadiokuulajad on sellest aru saanud, nähes igalt poolt nii-öelda meie reklaame või meie kujundusi, mis on väga hästi tehtud.

Aga seal oleks siis pidanud ikkagi selle hanke tegema.

Nagu ma ütlesin, ma arvan, et väga paljudes nendes kohtades, mis on audit välja toonud, oleks pidanud bürokraatia olema täpsemini tehtud.

Kuulge, te olete kultuuriministeeriumi kantsler olnud pikki aastaid. See ongi huvitav sissevaade, et kas selle aja jooksul pigem õppisite seda, et palju bürokraatiat on ilmaasjata, bürokraatia bürokraatia pärast ja nüüd seal olümpiakomitees võtate vabamalt? Vaatate, et ei ole mõtet teha?

Nii ei saa päris öelda, sest ma ütlen, et ega bürokraatia iseenesest ei ole ju üdini halb. Kui elu on korras, siis pead ka paberid korras hoidma. Praegu lihtsalt saab öelda, et jah, et ma ei ole suutnud seda teha, et EOK-s oleks kõik paberid korras.

Äripäev pani tähele, et nende partnerite sekka on sattunud spordifunktsionääre või spordiga seotud inimesi, nagu näiteks seesama aktsiaselts Jalajälg, kus üks juhtidest on ühtlasi Eesti Jalgpalliliidu juhatuses; Team Estoniale brändingut pakkunud OÜ Neway, selle juht on ühtlasi Tartu spordiseltsi Kalev juhatuses. Äripäev küsib, kas see on ikka õige, et niimoodi spordimehed omavahel.

No ma pean tunnistama, et see on minu jaoks üks suuremaid... ma ei tahaks öelda ämbreid, aga möödalaskmisi, mida Äripäeva ajakirjanik on suutnud välja mõelda. On ju täiesti jabur selliseid niite või väiteid välja tuua. Ma ütlen veel kord, et meie oleme teinud sponsorlepingud Nike'iga ja aktsiaseltsiga Jalajälg ja see, et Are Altraja on kuskil mingis muus spordiorganisatsioonis juhatuse liige, see näitab Are võimet teha midagi muud, aga see kindlasti ei ole ju korruptsioon. Rääkimata sellest, et oleks mingi side, mis paneks meid kallutama ühele või teisele poole. Ja ka de jure ja ka EOK enda käitumismudelites on ära öeldud, et tegelikult seotud osapooled on ainult need, kes on EOK täitevkomitees. Kindlasti ei ole EOK otsustusorganite liikmed meiega seotud osapooled. Ma ütlen veel kord, see on selgelt nagu välja mõeldud ja väga laialdaselt võetud mõttemaailm.

Vaatame auditit mööda edasi, seal on kirjas: EOK töökorraldus võimaldab peasekretäril kinnitada iseendaga seotud tehinguid. Ehk siis ma saan aru, Siim Sukles, et ise tegite kulutused, ise andsite endale aru ja ise kinnitasite. Mõtlesin, ma küsin niimoodi, et kas te teinekord ütlesite ka endale, et kuulge, härra Sukles, ma vaatan, et see 800-eurone majutusarve või see 20-eurone autopesu äkki ikka ei olnud vajalik ja pidite ise endale selgitama?

Õnneks ma ei oleks pidanud ise seda kunagi selgitama, sest need kulud, mis on tehtud, on kõik õnneks õiguspärased. Suur viga on tõesti see, et ma ei võtnud sinna EOK presidendi allkirja, vaid kirjutasin sinna ise alla. Nagu ma ütlesin, korrastasime oma süsteemid, tegime selle asja korda ja nüüd on kõik väga õigesti. Ma arvan, et see on üks väga suur viga ja hea, et me saime selle ilusti ära korrigeerida.

Aga jälle: pikaajalise kantslerina, kas teil ei läinud kuskil tuli põlema, et kui te peate ise endale aru andma ja iseendalt aru pärima, iseenda kulutusi kinnitama, et siis on midagi viltu?

Kogu aeg tuli põleb.

Aga miks te siis ei teinud midagi?

Aga tegime praegu.

Siis kui audit oli.

Ma ütlen, hilja, kindlasti hilja; ma ütlen veel kord, need asjad oleks võinud olla laua peal hoopis paremini, hoopis korrektsemalt tehtud.

Kultuuriministeerium ütleb oma auditis, et see on toimingupiirangu rikkumine. See on päris kurjakuulutav sõnapaar.

Ju siis.

EOK-l oli auditiperioodil viis ametiautot ja kütusekulu neil oli aastas umbes 10 000 kuni 12 000 eurot ja kultuuriministeeriumile valmistab muret, et nendele kuludele ei ole seatud mingisugust ülempiiri. Kas nüüd on?

Tuhat eurot kuus viie auto peale ei ole nüüd nii-öelda üüratu summa, mõeldes ka bensiinihindade peale. Te küsisite, kas on piirmäär: ei ole, tõesti ei ole pandud piirmäära ei telefonikuludele ega bensiinikuludele. Ja loogika on selles, et inimesed teevad tööd. Kahjuks spordiorganisatsioonis, mitte ainult EOK-s, vaid igal pool, see on 24/7. Kõlab võib-olla liiga jõuliselt, aga paratamatult nii see on. Mingid ajad on intensiivsemad, mõned on vähem intensiivsemad. Liikumist ja rääkimist on palju. Nüüd on see, et bürokraatlikult määrasime sinna lae peale, aga veel kord: inimesel ei pea jääma ükski ametisõit tegemata, kui on limiit ees.

Nüüd sai päris mitu asja läbi räägitud. Seal auditis on veel asju. Palju oli ka sellist organisatoorset toetuste jagamist puudutavat; mis saab protokolli kirja, mis ei saa protokolli kirja. Mis teile endale võib-olla sealt kõige suurem õppetund oli?

Kui me vaatame kogu seda auditit, siis meie jaoks tegelikult kõige olulisem on see, et me oleme valitud kultuuriministeeriumile spordiraha edasikandjaks ja see osa sai väga hea hinnangu. Me ju kanname edasi spordialaliitudele peaaegu et kümme miljonit eurot. Ja auditist tuli ju ka see välja, et kõik alaliidud, kelle käest seda küsiti; kontrolliti, võeti tagasisidet, olid kogu selle süsteemsusega väga rahul. Kui ma vaatan seda eelmisel aastal tehtud auditit, siis minu jaoks on see üheksakümmend protsenti õnnestunud audit, et me tegevused on kõik väga head. Nagu ma ütlesin, see kümme protsenti, mis toob välja need kitsaskohad, neist me õppisime ja ega ongi, väga valus on, kui sa saad aru, et sa oled ise teinud neid vigu, mida oleks võinud maha istudes vältida. Aga iseenesest ma ütlen veel kord: audit, väga hea, keegi peab nii-öelda natuke värske pilguga vaatama ja osutama nendele kohtadele, mis on jäänud tegemata.