Gerd, neid Kristjani nalju on sinuga nii palju tehtud, et ärme seekord tee. Kas treenerina on Kristjanile järele minna teine tunne kui sportlasena?

Kindlasti on natukene teistmoodi. Mina lõin tegelikult pretsedendi, sest kuigi varasemalt on välistreenerid Eesti sportlasi treenides seda auhinda võitnud, siis minu teada pole ükski välissportlast treeninud Eesti treener seda tiitlit võitnud. Selles mõttes olin enne galat natukene skeptiline, aga kindlasti olen ääretult rõõmus. Tegemist oli väga erilise hooajaga ja see, millega Kristjan hakkama sai, on märkimisväärne.

Oled mitu aastat sporti läbi treeneripilgu jälginud. Mis on kõige suurem erinevus treeneri poolt vaadates?

Usun, et treenerina tuleb alati näha laiemat pilti. Sportlasena oled paratamatult väga tihti selles hetkes ja emotsioonis kinni. Vahel kui läheb halvasti, siis tundub, et kõik on nässus. Treenerina pead jälgima kogu protsessi ja tegelikult teevad teatavad tagasilöögid minule kui treenerile aeg-ajalt rõõmu.

Näiteks tegi hooaja keskel üks Kristjani vähestest kaotustest suurt rõõmu, sest ma teadsin, et see kaotus on tegelikult väga oluline selleks, et MM-il kõik plaanipäraselt läheks. Tean, et sportlasele ei meeldi kaotada, aga aeg-ajalt on tagasilöögid vajalikud, et saaks võitu nautida ja võidu väärtusest aru saada.

Kas unetuid öid on rohkem treeneril või sportlasel?

Arvan, et ikkagi sportlasel. Võistluseelne närv võib sportlase uneaega rohkem mõjutada. Aga selge see, et treenerina on neid ka. Kui tuleb suuri otsuseid langetada või olulisi plaane läbi mõelda, siis kindlasti tuleb ka treeneril pikalt üleval olla, et ideaalne plaan saaks kokku pandud.