"Härra Bach, minu nimi on Maria Lasitskene, olen Tokyo olümpiavõitja kõrgushüppes. Ma ei ole kindel, et olete minust kuulnud, sest teie sõnavõtte lugedes kahtlustan, et olete palju lähemal poliitikale kui tippspordile," alustas venelanna oma pöördumist.

"Viimase seitsme aasta jooksul ei ole ma rahvusvahelistel võistlustel saanud osaleda kokku neli aastat. Rahvusvaheline kergejõustikuliit kasutab minu Vene passi igal võimalusel minu vastu. Teil ei ole selle vastu kunagi midagi olnud. Nüüd tehakse seda taas, aga seekord teie õhutusel," jätkas Lasitskene.

"Kõrgushüppesektoris on minu peamised konkurendid Ukraina tüdrukud. Ma ei tea siiani, mida neile öelda, kuidas neile silma vaadata. Nemad ja nende sõbrad ning sugulased elavad läbi asju, mida ükski inimene ei tohiks kunagi tunda. Midagi sellist ei oleks tohtinud juhtuda ja ükski argument ei pane mind teisiti arvama. Aga teid see ei huvita, te eelistate seda, et ei tea Venemaa sportlaste arvamustest ja nende elust Ukrainas toimuva valguses mitte midagi. Kui teid tõesti huvitaks sportlaste saatus, ei nõuaks te, et nad räägiks kõnealustest sündmustest avalikult, vaid üritaks maailma spordi kaudu ühendada."

Lasitskene lisas veel justkui möödaminnes, et tema arvates peaks nii olümpiamängudel kui ka kõigil muudel spordivõistlustel lõpetama rahvuslippude ja -hümnide kasutamise. "Sportlasi armastatakse mitte nende kodakondsuse ega rahvuse, vaid võistlustel sooritatu tõttu. Teie otsus mitte ei lõpetanud sõda, vaid sünnitas uue, spordi ümber ja sees toimuva sõja, mida on võimatu peatada. Ma ei kahtlegi, et teil ei jätku julgust ega väärikust Venemaa sportlastele kehtestatud võistluskeeld lõpetada, sest sellisel juhul peaksite tunnistama, et rikkusite ROK-i hartat," lõpetas Lasitskene.

View this post on Instagram

A post shared by Мария Ласицкене (@lasitskene.maria)

Olümpiavõitja avaldas Bachile saadetud kirja ka Instagramis, millele vastas teiste seas ukrainlannast MM-hõbe Julia Levtšenko.

"Toetasime teid nii palju kui võimalik; riskides maine kahjustamisega, ei kaotanud kaastunnet. Isegi pärast Krimmi annekteerimist ja Ida-Ukrainas puhkenud sõja algust," alustas 24-aastane ukrainlanna. "Tahtsin uskuda, et kõik [venelased] ei ole sellised. Isegi kui teid ei lubatud teie riigi vigade tõttu rahvusvahelistel võistlustel osalema."

"Aga kui 24. veebruari hommikul algas invasioon, rakett lendas viie kilomeetri kaugusele minu majast, kui ärkasin hommikul kell 4 hirmust värisedes ja ei teadnud, kellele esimesena helistada ning mu treener saatis mulle sõnumi, et pean kohvrid pakkima, ei tulnud Venemaa sportlastelt ühtegi sõna... vastupidi, kontserdid sõja auks ning peaaegu üksmeelne toetus," jätkas Levtšenko.

"Need on inimeste elud! Kõige tähtsam maailmas! Need ei ole medalid ega rekordid, see on õigus eksisteerida, elada ja hingata. Täiskasvanud, vanurid, lapsed... suurem osa neist on keldrites, paljud on vigastatud, paljudel on kogu eluks psühholoogiline trauma ja paljudelt on võetud elu. Kas sa arvad, et sport on tähtsam kui õigus elada? Sinul ei lubata, sest oled venelanna? Meid tapetakse lihtsalt sellepärast, et oleme ukrainlased! Kas näed erinevust?" lõpetas Levtšenko tulise vastuse.