Kristjan Ilves, ütlesid augustis usutluses ERR-ile, et septembri ja oktoobri treeningud saavad olla väga olulised. Et end tagasi hoida ja samal ajal ikkagi töö ära teha. Kas see on õnnestunud?

Minu puhul kaks kõige raskemat kuud on üle elatud. Tunnen, et olen võrreldes eelmise aastaga natuke võitjana välja tulnud. Ma arvan, et praegu on keha kontrolli all ning füüsiliselt ja vaimselt olen hooajaks valmis. Hetkel näitavad kõik märgid, et võiks tulla ilus talv.

Need märgid näitavad, et ületreeningut ei ole esinenud?

Ma arvan, et see on tänu sellele, et võtsin märtsis-aprillis aja maha. Kui oleksin eelmisest hooajast nõrgana ja väsinuna natuke ületreenituna läinud neid mahte tegema, siis ilmselt oleksin suve lõpus ära kukkunud. Hetkel tunnen end hästi ja on jäänud jõudu ka talveks.

Suve esimeses pooles rääkisid, et oli palju seda, mida said treeningutel teada ja mis oli sinu jaoks uut. Kas ettevalmistuse teises faasis tuli veel palju ohoo-momente?

Jaa, ma arvan, et tuli küll. Kuidas hüppemäel võetakse kogu hüpe mitte ainult oma soorituse, vaid ka välise jõu poolest lahti - kuidas toimivad jõud ja aerodünaamilised aspektid. Kõik on tehtud hästi teaduslikuks ja see on täiesti vau! Kuidas me ise seda ei teinud? Polnud muidugi võimalusi, aga kui näidatakse paberil, kuidas asjad toimivad ja mille poole püüdleme, siis on seda väga lihtne ka järele teha.

Võistlesid võrreldes mõne eelmise aastaga pigem vähe. Sisuliselt ühel suvisel GP-etapil. Mis eesmärgid seal olid? Ja räägi sellest taktikast - et võistlusi tuli just selline hulk.

Üks asi oli kindlasti see, et Norra A-koondis oli pea terve augusti USA-s mäestikulaagris. Ma ise treenisin samal ajal Norras. Nemad ei osalenud nendel etappidel, osalesid vaid viimasel. Ja ma ise tundsin ka, et võib-olla oleks mõistlikum treenida ja teha üks kontrollvõistlus. Nii Norra koondisele kui ka mulle läks see üsna hästi. Kindlasti ei olnud hüpped veel sellised nagu praegu. Kindlasti olen suutnud hüpet stabiilsemaks ja paremaks saada. Pigem jäi enese kontrollimiseks. Samuti olid septembris Norra meistrivõistlused. Seal sai ka täielikus tippkonkurentsis end proovile pandud ja tegelikult läks üsna hästi.

Neil võistlustel võitis jälle Jarl Magnus Riiber. Oled saanud temaga väga lähedalt koos treenida. Kas nüüd on tekkinud uus teadmine, miks ta on nii hea?

Ma arvan, et neid asju võibki ette loetlema jääda. Alates tema füsioloogiast, milline ta on kehalt ja sisemuselt. Tema talent ja anne on meeletu. Ja ikkagi töö! Ta on pühendunud ainult sellele alale ja ta on väga kõva ajuga sportlane - ta suudab mõelda, mis saaks veel paremaks. Talvel võitis peaaegu enamiku võistlusi, aga kui ta ei saa maksimumi välja, siis ta ei ole ikkagi väga rahul. Ta tahab kogu aeg edasi areneda. Ma arvan, et see on ühe maailma parima sportlase ehe näide, kuidas asju teha. Kuigi ta on minust noorem, aga kindlasti targem ja oskuslikum oma keha jälgimises ja maksimumini viimises.

Aga treeningutel... kui palju on neid olukordi, kus oled mõnes harjutuses või elemendis Riiberist parem?

Kuigi tema on ka väga hea jalaga poiss, siis võib-olla plahvatuslikus, kiirus või jõud on temaga võrdne. Mõnes nüansis isegi parem. Tema hüppe tehniline pool on kõigist sportlastest Norras üle. Ta võib peaaegu ka suusahüppajatega konkureerida. Sinna on raske jõuda.

Talv varsti tuleb. Mis on sinu jaoks uuel talvel tähtis?

Ma arvan, et olen endale selle ammu peas selgeks teinud. Kui esimene võistlus on ära, siis tunnen, et olen tagasi reaalses võistluses. Seal, kuhu kuulun. Eelmine hooaeg käisid võistlemas, tundsid, et seal ei ole mingit tahet olla, kuna keha on tühi, enesekindlus null ja vedasid end lihtsalt läbi hooaja. Kõige tähtsam ongi saada Rukal mõned head võistlused alla, hea emotsiooniga jätkata ja keha ilusti vastu peab. Kui märtsis asi läbi saab, siis saan öelda, et oli hea stabiilne hooaeg. See oleks esimene suur kordaminek.