Ilvesel on juba selja taga ka esimesed võistlused, nädalavahetusel osales ta Norra karikasarja etapil, kus oli avapäeval kolmas ja teisel päeval teine.

Kristjan, esimesed kogemused sel suvel on nüüd Norra koondisega harjutamisega selja taga. Millised need on ja mis sa välja tooksid?

Üldjoontes on kõik positiivselt läinud. Kui natuke detailsemalt rääkida, siis kogu see Norra süsteem on üles ehitatud väga spetsiifika peale. Kõike tehakse hästi teadlikult, sellist üldist niisama tegemist ei ole. Kõik on nii ära planeeritud. Näiteks praegu hüppemäel põhiliselt keskendume ainult minu hoovõtule, isegi ei vaadata äratõuget, lendu, mitte midagi. Võetakse hästi detailselt hüpe lahti ja keskendutaksegi niimoodi. Lähenetakse hästi individuaalselt ja vaadatakse, kuidas on üldse võimalik paremaks saada.

See on midagi, millega sa varem ei ole kokku puutunud?

Ma arvan küll, jaa. Näiteks hüppemäel meie vaatasime kogupilti ja keskendusime rohkem äratõukele. Samas, üldist treeningplaani vaadates tahtsime ka võib-olla natuke liiga palju kõike teha. Kuna aeg on ikkagi limiteeritud, sul on päevas umbes viis treeningtundi, tuleb need hästi ära jagada ja vaadata, mida sa teed. Absoluutselt iga liigutus – näiteks selline väga tavaline asi nagu üle tõkete hüppamised – vaadatakse üle, jälgitakse tehnikat, et kõik toimuks õige kohaga, õige balansiga. Ütleme nii, et kui sa midagi teed, siis niisama karata ei tohi.

Kuidas koormustega? Kuidas neid sätitakse?

Mis on uuendus, on päris intensiivne. Miinimum kaks korda nädalas on intervallid, see tuleb 8-10 korda kuus. See on päris suur muutus. Me tegime tunduvalt vähem kiiremaid asju. Koormused… juuni oli 80 tundi, juuli 90 tundi ja august tuleb selline 95 tundi. Tegelikult on ka koormusetõus, vabu päevi on suve jooksul 3-4 tükki. See on ikka päris korralik andmine.

Kuidas keha vastu peab?

Siiamaani peab veel. Aga mis nende puhul on hästi oluline, on enesetunde jälgimine. Neil on juba töötatud noorest peale selline süsteem, et paljud poisid teevad ise endale plaane. Treener ütleb ette, mis arvud tuleb ära teha, aga kuidas see jaotada, teevad paljud ise. Ja just see keha kuulamine.. professionaalne lähenemine, saad aru, mis sul toimub, mida keha nõuab ja kuidas oleks kõige parem. Muidugi konsulteerid treeneritega, aga sellist plaanitäitmist seal niimoodi ei näe. Mul on lihtsalt see, et kuna on uued asjad, üritan järgida neid, aga eks aastatega kujuneb ikkagi välja see, et hakkad ise rohkem mõtlema ja treener on nõustaja rollis.

Kuidas sul tunnetusega on?

Ma arvan, et seda õpib ikkagi. See ei tule nii lihtsalt. Kindlasti aastatega on see paremaks läinud ja saad aru, et trennitegemine ei ole lihtsalt see, et lähed trenni ja täidad plaani, vaid eesmärk saada paremaks. Ja kui on ikkagi tõesti mingi keeruline situatsioon ja keha on tühi, ei ole mõtet minna veel treeningut peale suruma. Võib-olla eelmisest hooajast saingi nii palju õppetunde. Kuigi tuleb hästi tugevalt treenida, tuleb ka leida aega puhata, kui tunned, et see on vajalik. Ja ikkagi talitada mõistlikkuse piirides.

Kui suur süsteem Norra koondise ja sinu taga on? Kui suur see struktuur on?

Suvel käib kolm treenerit kogu aeg kaasas, pluss füsioterapeut. Talvel liitub muidugi määrdemeeskond, seal on kuus-seitse inimest. Ja tegelikult on kodus kogu see struktuur, mida mina otseselt ei näe. Ehk siis neil on igas keskuses – Trondheim, Lillehammer, Oslo – olümpiakomitee programm, kus neile on kõik võimalused tagatud, kõik testid. Näiteks tegime seal kehatunnetuse akrobaatikatrenni, kolm-neli inimest jälgisid, kuidas me seda tegime. Neid peidetud taustajõudusid on seal ikkagi päris palju.

Kuidas sind vastu on võetud?

Norrakad on selles suhtes äärmiselt ägedad. Esimesest laagrist olid nagu oma inimene. Ei ole absoluutselt kordagi tundnud, et midagi jäetakse ütlemata või tegemata. Selles suhtes on hästi positiivne. Nad on ise ka öelnud, et sa oled sellepärast siin, et me tahamegi, et see nii oleks, me võtame sind sada protsenti omana. Muidu see asi ei hakka kunagi toimima, kui hakkame mingeid piire kuskile vahele tõmbama.

Ja kuidas võistkonnakaaslastega läbisaamine?

Hästi. Näiteks laagris kutsuti eelviimasel õhtul oma koju külla, Magnus Krog kutsus. Selles suhtes on nad hästi toredad. Kui Oberhofis esimest korda laagris olin, siis õhtuti ikka mängisime pinksi või midagi sellist. Koosolemist ikka õhtuti on, pundivaimu hoitakse seal ikka päris tugevalt üleval.

Mis keeles suhtlus käib? Sinuga ilmselt inglise keeles, aga omavahel räägivad ikka norra keeles?

Jaa, ikka. Nad räägivad norra keeles ka omavahel. Aga kui nad näiteks õhtusöögilaua taga midagi norra keeles räägivad, siis nad ikka üritavad väikese kokkuvõtte teha, millest räägivad. Aga kui see jätkub siin aastaid, tuleb norra keel ikka selgeks õppida. Ma ei usu, et ta nii raske on. Smalltalki ehk õhtuti niisama räägid juttu, seda oleks ka vaja. Mida rohkem sulandud sinna keskkonda, seda mugavam on sul endal ka.

Kui palju sa juba aru saad? Sõnu tead?

Mõnda ikka tean. Saan midagi aru ka. Eks üks suur miinus ongi selle keeleõppega see, et kõik räägivad nii hästi inglise keelt ja kõik on inglise keeles. Kui visatakse tundmatus kohas vette, et pead hakkama norra keelt rääkima, siis, ma arvan, tuleks see päris ruttu. Aga praegu on lihtsam kõike rääkida inglise keeles. Kui hakata hüppespetsiifikat norra keeles rääkima, jääks ikka päris palju asju sealt vahelt puudu. Arvan, et läheb natuke aega, enne kui see keel selgeks saab.

Hooaja alguseni ja MK-sarjani on omajagu veel aega. Kuidas lähemad kuud välja näevad?

Plancial on suve GP viimased võistlused, siis tuleme tagasi, oleme nädala kodus ja siis läheme Stockholmi tuuletunnelisse, kus testitakse hoovõtuasendit, lennuasendit, kõike sellist. Ja siis on tolle sama nädala lõpus Norra meistrivõistlused. Siis jälle natuke pausi, paar nädalat kodus. Ja oktoobri teise nädala algusest läheme Trondheimi, kus pannakse torni jäärada maha ehk siis proovime talvistes tingimustes hüpata. Novembri alguses on lumele minek ja sealt edasi hakkavad järjest võistlused tulema, novembri lõpus juba hakkab MK. Kui võtta nii, et sinna on veel paar kuud aega, aga tegelikult see läheb maru-maru ruttu.

Tuuletunneli asi on ka täiesti uus sinu jaoks?

Ühe korra olen käinud. Käisime Vantaas. Aga me ei ole seda väga palju teinud, sest see ikkagi maksab päris palju. Aga kui lähed sinna suure pundiga, on see tunduvalt odavam. Ja kui sul on ikkagi professionaalsed treenerid kõrval, kes on aastaid sellist asja jälginud ja teavad, miks me sinna läheme, siis saab kindlasti palju suurema tagasiside ja n-ö point on palju suurem.

Kuidas sõnastaksid enda lähimate kuude eesmärgi?

Ma arvan, et minu puhul on septembri lõpp ja oktoober alati hästi olulised kuud, kus tuleb tugevalt treenida, aga samas ka hästi tugevalt ennast kuulata. Mis eelmise hooaja probleem oligi, et kuskil läks seal liiast ja siis tuli ka väga nigel hooaeg. Arvan, et need on minu jaoks kõige tähtsamad kuud, kus lihtsalt tuleb kuulata ennast ja toimida hästi-hästi õigesti. Ma arvan, et siis on ka lootust, et tuleb ilus hooaeg.

Vaata ka ETV spordisaate lugu: