Ujumise arendamiseks vajab Eesti vähemalt kaht 50 meetri sportujulat ({{commentsTotal}})

Foto: Reuters/Scanpix

Veidi rohkem kui kahe nädala eest Eesti Ujumisliidu presidendi ametisse valitud Simon Renno sõnastas ERR-ile antud intervjuus oma tööperioodi kõige tähtsama ülesandena spordiala uue arengukava kinnitamise. President tõi välja, et jätkuvalt tuleb spordiala juhtide ees seisvatest väljakutsetest olulisimaks pidada basseinide puudust. Vikerraadio saade "Spordipühapäev" käsitles seda teemat pikemalt.

Saatelõik algab juuresolevas heliklipis alates 24.10.

Millega on basseinide puuduse küsimuse laialdasem tõstatamine õigustatav? Harrastajate arvu poolest asetseb ujumine Eestis spordiregistri andmetele tuginedes praegu populaarsuselt neljandal kohal. Statistika näitab kasvutendentsi: viimase kaheksa aastaga on ujumisega tegelejate arv tõusnud kaks korda. Seejuures moodustavad 17 000 harrastajast valdava osa noored, keda on kokku peaaegu 14 000. Noorte absoluutarvude võrdluses edestab ujumist vaid jalgpall.

Samas ei puuduta ujulate probleem vaid ujumistrennis käijaid. Kvaliteetset veepinda vajavad paljud spordialad, samuti näiteks kaitsevägi või vetelpäästjad. Eesti koolides on kahe-kolme viimase aastaga varasemast suuremas mahus sisse viidud ujumise algõpetus.

Ujulate vähesus on tegelikult mitmetahuline probleem ja seepärast on järgneval lool kaks fookust.

Alustame ujulate üldisest arvust ehk teisisõnu veeaja puudusest.

Kõigepealt positiivsest. Kokku on Eestis praegu sadakond ujulat. Olukorrale üldhinnangut andes võib tõdeda, et 25 meetri basseinide osas on pilt viimastel aastatel küllaltki palju rõõmsamaks muutunud. Ehkki basseinide olukord piirkonniti mõistagi erineb, võis Eesti Ujumisliidu juhatuse liige, taristukomisjoni kuuluv Erko Tamuri ette lugeda omajagu töövõite.

Sportujulate areng on nukker

"Viimasel paaril aastal on see tendents väga kenasti hakanud liikuma. Muidugi, kui vaatame sportujumise seisukohalt, siis bassein, mis on 25 meetrit ja neli rada, kindlasti ei rahulda, sest seal ei saa isegi teha noorte või juunioride tasemel kohalikke võistlusi," tõdes Tamuri. "Aga kohalikule kogukonnale oleks see ikkagi väga suureks abiks. Viimase pooleteise aasta jooksul ehitati Tallinnas välja Sõle ujula, avati Paide ujula, eelmise aasta lõpus avati ka Mustamäe ujula, siis on Kose ujula uuesti avatud, Suure-Jaani veekeskus… ka Kohtla-Järvel on vähemalt omavalitsuse tasandil tehtud otsus, et hakatakse ehitama ujulat, mis tuleb korralik, kümnerajaline, 25 meetrit ja ka tribüünid ja muu lisataristu. Pärnu valmistab ette ujulat, Viljandi on väga aktiivne, räägime Narva ujulast. Neid ideid tuleb ja tulevikku vaadates on 25 meetri ujulate pool hea."

Ujumistreener Gunnar Tõnning on üks nendest, kes selle aasta alguses avatud Paide ujulaga iganädalaselt seotud. Viimased 30 aastat on Tõnning arendanud ujumist Lääne-Virumaal, ta teeb treeneritööd nii Rakvere Spordikoolis kui ka klubis Wiru Swim. Tõnning on pikalt tegelenud ka ujulate majandamisega, omades muuhulgas Aura Veekeskuse juhtimise kogemust.

Palusin palju näinud mehel hinnata ujulate olukorda Eestis. "Ma arvan, et arvestades riigi suurust, on harrastamiseks pinda kõvasti," arutles Tõnning. "Aga kui räägime sportlikest ujulatest, siis see areng on ikka suhteliselt nukker."

Hiljemalt seal, kus hakkame rääkima võimalustest Eestis ujumisega tippspordi mõistes tegeleda, pilt muutub. Ning jõutakse välja samasse kohta: Põhja-Eestis puudub praegu olümpiamõõtmetes võistlusujula.

Taasavatud Kalev Spa sportujumist ei soosi

Omamoodi paradoksaalne, kui mõelda sellele, et just läinud nädala alguses taasavati pea kaks aastat remondis olnud Kalev Spa, milles üks meie kahest 50 meetri ujulast ometigi asub.

Eesti Ujumisliidu kehtiva tegevuskava lisast võib Kalev Spa kohta lugeda: kuigi kaheksa 50 meetri rada säilivad, ehitatakse bassein ümber selliselt, et võistlustegevust seal korraldada võimalik pole.

Seega, 1965. aastal valminud Kalevi ujula on justkui uuesti sportlaste käsutuses, aga olümpiaujula mõõtu välja ei anna.

Milles on küsimus? Äriühinguna taotleb OÜ Kalevi Veekeskus mõistagi kasumit ning on renoveerimistööde puhul arvestanud eeskätt veeturismi aspektide ehk veepargi vajadustega.

Olukorda selgitas Eesti Ujumisliidu juhatuse liige Erko Tamuri. "Kui räägime Kalev Spast, peame arvestama piltliku näitega. Võtame kas või vana hea Kadrioru staadioni – kui lammutame Kadrioru staadioni ümbert kõik tribüünid ära ja paneme selle asemele näiteks tivoli lõbustuspargi ja siis ütleme sportlastele, et teil on kaks sisemist rada harjutamiseks ja ülejäänud on meelelahutuseks. Ja kui on vaja võistlusi korraldada, siis pealtvaatajaid ei saa. See on tänane seis Kalev Spaga," rääkis Tamuri. "See tähendab seda, et Kalev Spa omanike vaates on nad väga head tööd teinud, see on hästi suur sündmus meile, et üle kahe aasta on bassein jälle avatud, mingil kujul treeninguid saab teha, aga sportujumise arendamisest rääkida kahtlemata ei saa. Tuleb meenutada, et kuskil 15 aastat tagasi kadus seal majas sportujumise viimane hõng."

Tamuri hinnanguga Kalevi ujula võimaluste piiratusest nõustus ka endine tippsportlane ning praegune treener, igapäevaselt Kalevi ujumiskoolis töötav Martin Liivamägi. "Võistlusbasseiniks ja isegi treeninggruppidele on see raske bassein. Basseini äärest ruum on praktiliselt ära kaotatud, peamiselt on see suunatud turistidele ja tavakülastajatele, mitte ujumissporti harrastusena või tippspordi tasemel tegevatele inimestele," nentis Liivamägi.

Seega leiab Eesti Ujumisliit ennast uut arengukava kokku kirjutama asudes endiselt seisust, kus ainus tippvõistlusi võõrustada suutev bassein asub Tartus Aura keskuses. Saavutusspordi mõistes vajavad aga Tartuga sarnast ujulat nii Tallinna piirkond kui Ida-Eesti. Teada on, et Tallinnas näib uue 50 meetri basseini ehitamine praegu kõige reaalsem Tondiraba spordikeskuse piirkonda.

Rahastuseks pöörduda NATO poole?

Erko Tamuri pani lauale alaliidupoolse visiooni, mis enam-vähem sellisel kujul sõnastatakse ka arengukavas aastateks 2020-2032. "Sõnastame nüüd väga selgelt, et Eestisse peaks tulema minimaalselt kaks 50 meetri sportujulat, kui tahame selle spordialaga edasi minna. Kaks ujulat juurde praegustele. Tartus on praegu ujula, Kalev Spa treeningbaasina, aga nendele kindlasti minimaalselt kaks ujulat juurde, siis oleme miinimumtaseme saavutanud ja siis saab edasi mõelda," lausus Tamuri. "Ujumisliiduna oleme teinud rehkendused, et Tallinna piirkonda mahuks täiesti rahulikult kolm 50 meetri tasemel ujulat, mis oleks väga hea hõivatusega. Vähemalt üks peaks olema võistlusbaas."

Kuidas ja millise rahaga võiks Eestisse nii vajalikke sportbasseine ehitada? Ja milliseid basseine täpselt? "Spordipühapäevaga" vestelnud inimesed pakkusid omalt poolt välja mitmeid lahendusi.

"Tegelikult oleks viimane aeg mõelda ka väliujula peale, mis väga efektiivselt Helsingis tegutseb ja mida väga aktiivselt kasutatakse maist kuni oktoobrini," sõnas Tõnning. "Tänapäeva ehitus on minu meelest läinud niivõrd palju ratsionaalsemaks ja efektiivsemaks, et ei maksa karta suurt küttekulu, juba mõistusega saab palju ära teha. Ma arvan, et viimane aeg oleks selle peale ka mõelda."

Tõnning rääkis ka, et aastaid tagasi sai Stockholm endale väliujula ja selle juurde kuuluva kompleksi peaasjalikult tänu NATO rahastusele. "Ma arvan, et kui Eesti on NATO-le olnud hea partner, nagu mina aru saan, siis äkki on üks võimalus see, et sealt poolt proovida saada tuge ja ühistegevust," arutles Tõnning.

Pikalt Ameerika Ühendriikides Berkeley ülikoolis õppinud ja treeninud Martin Liivamägi leidis, et kasutamata potentsiaal võib peituda ka Eesti kõrgkoolides. Tippspordi seisukohalt ei näe ka tema pika basseini Tallinnasse ehitamisele mingisugust alternatiivi. "Suur võistlusbassein, kus on veel soojendusbassein juures, on absoluutselt miinimum. Ilma selleta, tippspordi peale vaadates, ma ei näe, et järgmise kaheksa või 12 aasta jooksul väga olümpiavõitjaid või isegi olümpiasportlasi kuskilt tuleks," tõdes Liivamägi. "Ja loomulikult, 25-meetriseid ujulaid juurde, mida rohkem, seda parem."  

Veehinnad on kõvasti tõusnud

Eestis valitsev basseinide puudus tähendab aga ka seda, et ujulate operaatoritel on võimalik hoida kasutushinnad suhteliselt kõrgel. Lõpuks väljendub see mõistagi nii tavaliste basseinikasutajate kui ujumisklubide liikmete rahaliste väljaminekutena.

Martin Liivamägi ütles, et Kalevi Ujumiskoolis treenivate laste vanemad maksavad kuutasuna 85 eurot. Liivamägi tunnistab, et treenimiseks oleks Tallinnas Kalev Spast kindlasti soodsamaid võimalusi. Võrdluseks olgu öeldud, et Tartus Ujumise Spodiklubis on spordirühmas treeniva ujuja kuutasuks 47 eurot. Mõlemad basseinid (nii Kalev Spa kui Aura veekeskuse ujula) kuuluvad äriühingutele.

Ujumisliidu juhatuse liige Erko Tamuri on probleemist teadlik ja tõdes, et viimastel aastatel on basseinivee hind tõesti oluliselt tõusnud. "See teema on kriitiline. Tunnetame isegi, et kui korraldame Eesti-siseselt võistlusi, siis teatud kuluartiklid on aasta-kahega kasvanud 30 protsenti ja need on väga suured kulud," nentis Tamuri. "Üks pool, kus saame aidata, on see, et selgitada, et rohkem ujulaid tekiks, seda rohkem tekib veepinda ja sellega võib-olla on võimalik erinevate operaatorite vahel tekitada konkurents. Aga ka võimalus, et kui kuskil läheb olukord väga kriitiliseks, siis saavad klubid seljad vastamisi panna koos ujumisliiduga ja ka läbirääkimisi pidada."

Uurisime veidi erinevates Eesti piirkondades valitsevat olukorda ning kiirel vaatlusel tundus, et üldiselt on ujulate kasutamine suurematest linnadest – antud juhul Tallinnast ja Tartust – väljaspool oluliselt odavam. Kohalike oludega hästi kursis olev Gunnar Tõnning ütles, et piirkonniti võivadki prioriteedid erineda. "Väiksemates omavalitustes on kindlasti eelarves basseinirida sees. Omavalitsus ostab teenust, toetab basseini rentimist ja selle eest saavad kohalikud lasteaiad ja koolid basseini kasutada, mis on õilis eesmärk," ütles Tõnning. "Täna on need otsused üldreeglina ikkagi kõik poliitilised. Alates Aura valmimisest ja kuni tänase päevani välja."

Huvitatud osapooled peavad koostööd tegema

Lõpetuseks ütles Tõnning välja, et kui avalik sektor on basseini ehitusse investeerinud, siis peaks seda hinnapoliitika kujundamisel meeles pidama ka aastate pärast. Isegi olukorras, kus ujulat või veekeskust haldab äriühing. "Kui riik tuleb appi riiklikult tähtsa spordiobjekti rajamisel, siis ei saa see 10-20 aasta pärast muutuda ainult kommertsobjektiks," lausus Tõnning.

Mida öelda kokkuvõtteks? Uusi basseine vajavad Eestis nii sportlased, mitmed strateegiliselt tähtsad huvigrupid, koolilapsed kui ka lihtsalt enda tervisega tegeleda soovivad inimesed. Eestlane on muutunud jõukamaks, mis tähendab, et mitmel pool küllaltki kõrge veehind suudetakse praegu siiski kinni maksta.

Huvitatud osapooled peavad tegema koostööd, et poliitikuid ujulate ehitamise vajalikkuses veenda. Kui riik on näiteks ujumise algõpetuses suurt perspektiivi näinud, siis oleks ju loogiline, et mingi aja pärast jõutakse taristuga sama kaugele.

Toimetaja: Maarja Värv



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: