„See mäng võlus mind juba päris varajasest lapsepõlvest alates,” rääkis Keres raadiointervjuus 1963. aastal. „Peale selle, kui tutvusin mänguga, siis olin kohe, kui võiks öelda, kadunud mängu rüppe.”

„Vend hakkas malega tegelema juba õige noorelt, kui ta kelgutades käeluu murdis. Siis ei saanud teistega koos enam hullata ega joosta, istus kodus. Isa juures käis üks tuttav mees, kellega nad õhtuti malet mängisid õige regulaarselt. Ja vend hakkas seal vaatama seda mängu, hakkas meeldima,” meenutas Pauli vend Harald Keres 1976. aastal. „Tal noorel poisil, 4-5-aastasel, avaldus eriline pilk mängule. Kippus isegi õpetama vanemaid mehi ja sai selle eest riielda.”

Seda rääkis ka Paul Keres raadiointervjuudes 1963. ja 1968. aastal: „Korra juhtuski nii, et juhuslikult leidsin isale hea käigu. Vastane pahandas väga vahelesegamise pärast. Lõi nupud kokku ja ütles, kui segatakse, siis ta ei mängi enam edasi. See oli siis esimene hea käik minu elus. Kõik, mis oli malega seotud, nii raamatute, ajakirjade kui ka ajalehtede malenurkade näol, sai üles korjatud, läbi uuritud. Ilma niisuguse erilise huvita pole täiuslikkuse poole jõudmine võimalik mitte ühelgi alal.”

Viibinud Saksa ajal siin, mänginud okupeeritud maade turniiridel, andnud simultaane Soome sõjaväeosades ja Saksa laatsarettides, tuli Keresel punaväe saabudes otsustada: kuidas edasi? Teinud järelkuulamisreisi Rootsi, oli naastes otsus kindel: ära siit! Naine-lapsed kaasas, jõuti ka Läänemaa randa, kuid mitte kaugemale. Päästev paat jäi tulemata.

Mis juhtus edasi, oli loomulik nii Keresele kui võimule. Sõpradele-tuttavatele vankumatult lojaalne suurmeister hakkas abistama lõksu jäänud vastupanuvõitlejaid. Ometi võeti sõbrad-kaaslased peagi kinni, osa neist hukati, teised saadeti Siberi teele. Keres ise jäeti puutumata, kuid kordasaadetuga oli ta määranud ära oma edasise maletajasaatuse.

„Ta elas väga üle seda Eesti okupeerimist erinevate võimude poolt. Siin – see teda segas. Teatud perioodil oli ta kindlasti väärikaim pretendent maailmameistri troonile,” sõnas Kerese sõber ja rahvusvaheline meister Iivo Nei.

Võimul oli nüüd lihtne. Tal polnud enam vaja teha rohkemat, kui teatada meie suurmeistrile koht, mis talle ette nähtud võitluses kõrgeima tiitli pärast. See oli koht Botvinniku selja taga. Ta võis mängida, võita turniire, võis peaaegu kõike – välja arvatud see üks ja viimane samm, mis viinuks elueesmärgi täitumiseni, maailmameistritroonile.

Mihhail Botvinnik, male maailmameister 1948-1957, 1958-1960 ja 1961-1963: „Sel ajal (1930. aastate lõpus) arvasid kõik, et ta on tulevane maailmameister. Edaspidi see arvamus mõneti kinnitus, sest ta võitis palju rahvusvahelisi turniire ja Nõukogude Liidu meistrivõistluste matše. Kuid MM-tiitlipretendentide matšidel segas miski teda esikohta saavutamast.”

Boriss Spasski, male maailmameister 1969-1972: „Keegi küsis, miks ei tulnud Paul Petrovitš maailmameistriks. Vastasin: kujutage ette, et noor 24-aastane mees, kelle riik langeb alguses Stalini, siis Hitleri, siis uuesti Stalini käte vahele. Kuidas võib sellises olukorras omada selget pead, et kõik see unustada ja keskenduda ja tulla maailmameistriks.”

Botvinnik: „Mis teda siis segas seda viimast sammu tegemast? Ilmselt iseloomu eripära. Kui tal läks hästi ja kõik klappis, oli ta heas tujus. Kui ta aga kohtas väga tugevat vastupanu – males ilmneb see kõrgemal tasemel üha selgemalt – siis ilmnes mingi ebakindlus. Spordis on ikka nii, et kui on konkurents, peab olema ka mingi suhete jahenemine. Vaenusuhted malelaua taga kanduvad teatud määral üle ka ellu.”

Malemaailmas tuntakse Paul Kerest tänaseni kui „igavest teist”, kui „male kroonprintsi”, kui „suurt vaikijat”. Neis hinnanguis peitub kiidu kõrval kahetsus kõige suuremast ilmajäämise pärast. Kuid teatavasti mõõdetakse igas võistluses võidu kõrval ka võidu saavutamise teed, vaagitakse võitleja moraali. Ja siin, tunnistavad kõik kolleegid, oli ta suurim.

Mihhail Tal, male maailmameister 1960-1961: „Paul Petrovitši sportlikud tulemused olid väga stabiilsed. Aga ta oli rohkem kunstnik kui sportlane. Partiisid analüüsides võis aru saada, et Keres ei tahtnud ainult võita – seda tahab iga maletaja – vaid võita kaunilt, veenvalt, terviklikult.”

Mihhail Botvinnik, male maailmameister 1948-1957, 1958-1960 ja 1961-1963: „Paul oli väga peen positsioonimängija, kuid püüdles alati romantiliste seikluste poole. Püüdles rünnaku, ohvrite poole ja valis seetõttu lahtiseid avanguid. Ta mängis harva moodsaid, tema arvates igavaid kinniseid süsteeme.”

Iivo Nei, Kerese sõber ja rahvusvaheline meister: „Ta oli universaalne maletaja. Kohati olid tal mingid akadeemilised perioodid, tuletas teoreetilist füüsikut meelde. Aga kohati ta oli romantiline laua taga. Tal oli põnevaid, ilusaid, ohvritega partiisid. Tema põhijõud oli see, et ta võis muutuda ja ühelt stiililt teisele. Võis ka vastastega kergelt kohaneda.”

Teame, et kõrgeim tiitel jäigi meie suurmeistrile kättesaamatuks. See oli tema isiklik tragöödia. Kui kummalisel kombel hakkas olema nii, et iga järgnev ilmajäämine tõstis teda kaasmaalaste silmis üha kõrgemale. Kuni lõpuks ei olnud enam võimalik eristada üht teisest. Kui ta võitis, võitsime ka meie. Kui ta kaotas, oli see ka meie kaotus.

„Keres oli Eestile mingil määral ka eestluse sümbol,” arvas Nei. „Seepärast talle elati tookord ka väga kaasa, kusjuures ka õigusega. Ma olin näiteks Riias, kui ta Spasskiga mängis, andsin raadiosse õhtul reportaaže. Siis neid tema tulemusi oodati ikka väga-väga.”

Keres osales kuuel korral maailmameistri pretendentide turniiril ja oli enamasti ikka teine. Siit ka nimetus „igavene teine”. Ta püsis kauem kui keegi teine – üle kolme kümnendi – absoluutses tipus. Mängis 67 rahvusvahelisel turniiril, neist võitis või jagas esikohta 30 turniiril.

Haigused laastasid Kerese tervist, kuid mitte mängutahet. Elu viimase turniiri lõpetas ta võitjana, üksteist päeva hiljem lahkus siitilmast jäädavalt.

Lennar Meri, Eesti Vabariigi president aastatel 1992-2001 meenutas Kerest niimoodi: „Ta oli sillaks ajal, mis ühendas sõjaeelset Eestit selle Eestiga, kus me polnud vabad, unistasime vabadusest – nii nagu tema oma suurest võidust.”