Režissöör German Golubi ees seisnud ülesannet tuleb kahtlemata pidada keeruliseks. Kuidas teha kunstiline film sangarist, kelle teekonnaga olümpiamängude võiduni on olnud seotud väga palju inimesi, kes veel täna elavad ja kõike oma pilgu läbi mõtestavad? Lõpuks jõudis vaatajate ette pisut rohkem kui kahe tunni pikkune film, kus peeti Salumäe elus juhtunust paljuski kinni, kuid esines ka hulk ajaloolisi ebatäpsusi. Narratiivi käivitav jõud on Salumäe karm lapsepõlv, mis möödus lastekodus, kasuperes ja Kaagvere erikoolis.

"Spordipühapäev" rääkis filmist "Meie Erika" kahe inimesega, kellel sügavam taust kas rattaspordis või filmis käsitletava ajastu tunnetamisel. Oma mõtteid jagasid omaaegne jalgrattur ja pika staažiga spordiajakirjanik, rattaspordist nii raamatu kui dokumentaalfilmi teinud Ivar Jurtšenko ning treener ja spordiametnik, kauaaegne Eesti Suusaliidu büroojuhataja Ülle Viinapuu.

"Ausalt öelda mingit väga konkreetset ootust ei olnudki, oli lihtsalt tahtmine ära näha, mis teos see ikkagi tuli. Arvestades, et Erika teekond spordis oli ikkagi päris pikk, pluss siis see erakordne lugu sinna ette, kuidas ta üldse sportlaseks sai," ütles Jurtšenko. "Minu jaoks tuli filmi lõpp kuidagi ootamatult, mõtlesin, et äkki ikka Barcelonast tuleb ka midagi, aga Souliga sai kõik otsa. Mõnes mõttes loogiline, tegelikult see oli üks süsteem, hilisemalt juba Eesti lipu alt, kuigi see oleks ka väga huvitav olnud."

"Kõige tähtsam sõnum on see, et iga selline film aitab säilitada spordilugu ja kultuurilugu. Võimegi jääda vaidlema, mis ühe või teise või kolmanda inimese nägemuses võinuks selles filmis olla, aga see, et see on jäädvustatud ja et selline teos võeti ette, selline persoon ette, see on ise-enesest suur väärtus," lisas Jurtšenko.

Spordifilmides on üldiselt keeruline anda edasi võistluslikkust ja spordile omast spetsiifikat, aga kogenud rattasportlane ja -huvilise sõnul sellega mööda ei pandud. "Ma ütleks, et mind ei häirinud need võistlusmomendid seal treki peal. Ei tekitanud tunnet, et oleks võinud kaameranurki teistmoodi sättida. Minu arust oli tasakaalus, nii sport kui ka spordiväline osa," sõnas Jurtšenko.

Paljud on avaldanud arvamust, et Salumäe pikka karjääri ja muidugi elulist lähtepunkti arvestades võinuks mängufilmi asemel teha isegi seriaali. Selle tõdemuseni jõuab oma käsitluses ka ERR-i kultuuritoimetaja Kaspar Viilup.

Ülle Viinapuu oli esimeste hulgas, kes filmi nägid. "Ma pean ütlema, et ei pettunud. Aga midagi jäi mul ka hinge kripeldama, sest endale tundus, et seda filmi – nagu ikka filmide puhul – materjali on palju ja milleski tuleb teha valik. Kunstilise filmi puhul, mida "Meie Erika" on, on stsenaarium rohkem paigas, kui dokumentaalfilmi puhul," sõnas Viinapuu.

Tema oleks tahtnud näha rohkem lugusid Salumäe nooruspõlvest. "Mulle tundus, et mõnest eluperioodist joosti ajanappusel üle, film oli ikkagi kaks tundi pikk. Erika lapsepõlve osa, see on väga kujundlikult, et tal oli raske elu ja ta oli äkilise iseloomuga. Võiks ju öelda, et kui sa ei kasva oma päris vanemate juures ja saad alles vanuigi teada, kes on su pärisvanemad, see kindlasti kujundab inimest," sõnas Viinapuu.

"See periood, napilt kajastati seda. Meie, kes oleme selle põlvkonna inimesed, näeme seda kõrvalt ja oskame ise selle juurde mõelda. Aga nagu olen aru saanud, siis film on suunatud praegustele noortele, kes teevad elus oma valikuid ja peaksid aru saama, et sport ongi karm ja et läbi lüüa, peadki olema julm ja eristuma teistest. Et see välja paremini tuleks, oleks võinud see eluetapp olla veidi pikem," jätkas ta. "Aga saan aru, film on film. Ajalimiit on!"

Ta nõustus Jurtšenkoga, et filmi lõpp tuli veidi järsult. "Tagantjärele olengi mõelnud, et olekski filmist õigem teha seriaal. Et see muutuks "Meie Erikaks". Minu jaoks ausalt öeldes ei olnud see meie Erika, see oli Erika Salumäe lugu," rääkis Viinapuu.

Jaan Martinson toob oma Delfis ilmunud arvustuses muuhulgas välja, et ehkki tippspordis läbilöömiseks tarvilikku tööd on filmis näha, siis pigem pinnapealselt. Tegelikkus oli rajum. Sama tunne jäi "Meie Erikat" vaadates ka loo autoril Johannes Vedrul.

"Minu meelest need kaadrid olid kõnekad, kui ta läks esimest korda Leonovi treeninggrupi juurde. Seal oli seda arhailist jõusaali, kus nad toimetasid ja seda, mis toimus mäkkesõidus. Oksendamised pärast trenni ja nii," ütles Jurtšenko.

"See on ropp töö, kui sa oled tippsportlane. See, mis välja paistab, võistlusmoment, see on ilus. Aga reaalsuses inimesed lõhuvad ennast, sest nad peavad koguaeg mingeid piire ületama, et saada paremaks. Võib-olla oleks film liiga koledaks läinud."

Kui omajagu on räägitud kohtadest kriitikaks, siis ühes asjas kipuvad filmi näinud igal juhul nõustuma. Näitlejad tõusevad positiivselt esile, eriti Karolin Jürise roll Erika Salumäena.

"Väga sarnane Erikale. Ma peaks ütlema, et Leonovi ja Erika tandem seal filmis. Kuidas Leonov lasi sportlasel praadida, just heas mõttes. Ta tahtis näha, mis pärisloomus sportlasel on. Ta viis mitu korda Erika sinnamaani, et kas ta nüüd ütleb ei ja lahkub, kui palju tal kannatust on," lisas Jurtšenko. "Mitte midagi ei ole Erika osatäitjale ette heita. Suurepäraselt mängitud ja nii palju kui aru saan, siis ta pidi mitu aastat vaeva nägema selle rolli nimel."

Viinapuu ei suutnud uskuda, et Leonovi osatäitjaga nii täppi pandi. "Küsisin German Golubi käest, et kust selline leiti, kes 101 protsenti sobis sellesse rolli," rääkis ta. "Erika esimene treener, [Jüri] Kalmus, tema natuurilt päriselus oli teistsugune kui seal filmis. Aga see pole dokumentaal, see on kunstiline film Erika Salumäest. Siin ei saa päris üks ühele üle kanda. Elavust tõi sellesse, Erika algsesse spordiga kokkupuuteperioodi Erkki Lauri mängitud treeneri roll."

Mida veel välja tuua? Paratamatult jääb ehk mõnele südamele, et Erika Salumäe jaoks niiöelda vaimse ema natuuri täitnud Endla Peets filmist läbi ei käi. Samas, selle raadioloo tegemise käigus sai suheldud päris mitmete rattaspordi juures olulist rolli täitnud inimestega. Nende muljeid üldistades võib tõdeda, et film kõnetas, vääris tegemist ja andis kaasa hea tunde.

"Selliseid filme peabki tegema selle vaatenurga alt, et see oleks laiatarbe kaup. Mina käisin filmi vaatamas koos noorema pojaga. Küsisin, kuidas film meeldis? Ta pole rattaspordiga nii palju kokku puutunud, aga ta on spordiga kokku puutunud. Tema jaoks oli huvitav," rääkis Jurtšenko.

"Kust noored inspiratsiooni võiks saada? Motivatsiooni, nägemust, kuidas asjad käivad. Kui see on liiga õhuke, äkki see ei ole neile huvitav. Kui teeme hästi spetsiifilise filmi selle eeldusega, et hästi täpselt teha selle järgi, mis päriselu oli. Ja me lõpuks ei tea, mis päriselu oli. Minu arust võiks teha selle vaatenurgaga filme, et see oleks pigem laiadele massidele ja et see sütitaks kedagi."